Esimest korda aprillikuus metsas ehk laagrirutiinidest

Õhinat tõmbas veidi maha reedeõhtune teoorialoeng. Ringkaitse, laskesektor, tulealustusjoon, traatside, laagripatrull, vaatluspost, DAF, QRF, vaikne häire, tunnussõna jne. Tekkis tunne, et ilmselgelt pole ma selliseks ürituseks valmis, kuna enamikku eelpoolmainitud sõnadest/väljenditest kuulsin esimest korda elus. Kerge paanikahetk üle elatud, tormasin veel enne poe sulgemist nuga ostma, sest tundus, et see on nüüd küll üks raudpoltkindel asi, milleta metsa minna ei saa.

Hommikul kell 8 olin siiski oma kodinatega Leholas kohal.  Esimene ülesanne oli eri ladudest metsas vajaminev kraam DAFi kasti laadida. Tundus, nagu läheks sinna teab kui pikaks ajaks pesitsema. Kaasa sai võetud asju toidukraamist/veest tööriistadeni. Ainsad, mida üldse vaja ei läinud, olid küttepuud ja propellerid (loodetavasti see oli nende asjade õige nimetus). Siis sai igaüks pihku nummerdatud puidust relvamaketi (vist AK-4), millest ei tohtinud õppuse lõpuni korrakski lahkuda. Kui vedas, oli mõni heatahtlik kaasvõitleja natukeseks nõus su relva valvama ja said näiteks rahus pissil käia või süüa. Tegelikult hiljem harjus relvaga juba täitsa ära, kuigi kogenumad liimed suutsid tuvastada 101 viga, mida algajad relvadega ümber käies teha suutsid. :) Viimasena läks kasti isiklik varustus ja ka meie ise. Sõit metsa võis alata. DAFi kastis sõit oli omaette elamus - tagaluugist vihisev tuul; rappumine kivide, aukude jms läbimisel/ületamisel; huvi, kui kõrgele järgmine selline koht tagumiku pingist kergitab; ärevus, kas DAF ikka suudab kõrgemast tõusust üles saada.

Metsa jõudes sai kohe teoorias õpitut rakendama asuda. Esmalt tuli vajalik kraam DAFi kastist laagripaika vedada ja siis laager püsti panna. Meid jagati kahte jakku ja kuna meid oli vähe, siis olid jaod pisemad kui tegelikkuses olema peaks. Kumbki jagu pidi püstitama jaotelgi,  maskeerima selle kamo võrkudega, ehitama WC, laskepesad, puhastama teed laskepesadeni jms. Tekkis väike võistlusmoment, et kelle WC on ilusam. :)  Enamik meisterdas endale ka nöörist relvarihmad, sest mida sa ikka nii väga teed, kui üks käsi kogu aeg relva hoidmisega hõivatud on. Järgmiseks harjutasime ringkaitset ja patrullimist, saime tunnussõnad ning mängisime läbi erinevaid situatsioone, mis patrullis olles ette võivad tulla (Tervitused seenelistele!). Alguses olid läbimängud pisut kohmakad, aga mida aeg edasi, seda vabamalt osalejad end tundsid. Umbes siis saabusid ka meie seltskonna viimased liikmed, kes eriti usinatena olid hommikupoolse aja laskevõistlusel osalemisega hõivatud olnud (eriti usinad olid Kerli ja Piret V). Kohe varsti saabus ka lõunasöök ja väike vaba aeg. Kuna legendi järgi oli vastase luure aga vahepeal meie laagri avastanud, siis tuli kõik kibekähku kokku pakkida, DAFi kanda, DAFi ümber ringkaitse sisse võtta ja üldse sellest laagripaigast lahkuda. Selleks kulus meil umbes 16+ minutit. Päris kurb oli hoolega tehtud töö nii lühikese ajaga lihtsalt ära nullida.

Veidi sõitu ja siis sai nö harjutamine läbi ning algas praktika. Teises laagripaigas otsustati moodustada üks jagu ja jaoülem pidi aitama parimat laagripaika valida. Ülejäänud tegelesid samal ajal DAFi maskeerimisega, milleks kulus vist 4 kamo, hunnik  erinevas jämedusastmes oksi ja vähemalt 1 lebomatt. Kõige suurema osa maskeerimistööst tegi ära Piia, kes ämbliknaise osavusega mööda DAFi katust ja kasti ringi ronis. Samal ajal hakkasid osad juba vajalikku varustust väljavalitud laagripaika toimetama ja seekord tuli kraam vedada oluliselt kaugemale kui esimeses laagripaigas. Uuesti tuli püstitada/maskeerida telgid, ehitada WC, valida välja 3 positsiooni ringkaitse jaoks, ehitada ja muuta võimalikult mugavaks vaatluspunkt, panna paika graafik patrullimiseks ja vaatluspunkti mehitamiseks. Lisaks veeti vaatluspunktist traatside laagrisse ja näidati, kuidas telefoniga laagriga ühendust võtta. Vahetuse pikkuseks ühele lahingpaarile määrati 3 h, millest 1,5 h patrullis ja 1,5 vaatluspunktis. Mingit kuuldavat heli ega valgust ei tohtinud olla, kuna piirkonnas liikus meid otsiv vastase luuresalk (Tamme malevkonna inimesed). Vahepeal avastasime, et täpselt telkide kohal on potentsiaalselt ohtlik murdumisohus puu, kuid puu lähema vaatluse, ilmateate uurimise ja omavaheliste arutelude tulemusena otsustasime, et puu meile ohtu siiski ei kujuta. Mõned olid küll valmis vajadusel bibi all magama, Kask ja Mätlik kasutasid seda varianti nagunii ja ka Piret oli vapper mitte telgis magaja ja eelistas magada hoopis kamo all. Umbes siis toimus ka õhtusöök, mis oli vahepeal DAFi juurde toimetatud ja mille me sealt laagrisse tõime. Söömise ajal olime liiga lärmakad olnud, kuid õnneks luuresalk meid ei avastanud. Pärast õhtusööki võis magama minna ja oma patrulli aega ootama jääda. 4 inimest olid muidugi kohe laagri valvamisega hõivatud, ega saanud veel niipea magama. Mina sain telki umbes kell kümme, und aga ei tulnud, lebasin niisama ja imestasin, mis valemiga osad põhimõtteliselt  kohe, kui magamiskotti pugesid, magama jääda suutsid. Ühel hetkel võib olla pool kaksteist võeti laagrisse kõne, et on märgatud inimesi ja üsna varsti kuulutati välja vaikne häire (Kellaaegade osas võin eksida, sest ma ise kella ei vaadanud, kuna mobiil tekitas liigselt valgust ja oli mul üldse kuskil kotipõhjas ja kirjutan neid siia praegu mälu järgi). Ühel hetkel otsustati, et tegemist on valehäirega ja inimesed võisid tagasi magama või valvesse minna. Hommikul selgus, et tegelikult oli sel ajal küll üks luuresalk laagrist möödunud, kuid meid nad veel ei avastanud.

Peagi oli kätte jõudnud ka minu kord valves olla. 01-2.30 pidime lahingpartneriga patrullis olema ja seejärel neljani vaatluspunktis. Kuuvalge mets on ikka päris huvitav. Lisaks igasugustele tuule ja loomakeste tekitatud krabinatele/sahinatele, hakkad lõpuks juba puid inimestena nägema jms. Kas sina teadsid, et kuuvalges WC paber,kasetoht ja mulle tundus, et ka põdrasammal, helendavad?  Lisaks hakkavad silmad vist pidevast pimedasse jõllitamisest trikke tegema ja  hakkad mitmel pool puude vahel seisvaid ja liikuvaid valgeid varje nägema. Ehk siis päris mitu korda oli vaja endale kinnitada, et luurajad kindlasti ei kanna valgeid riideid. Samuti võimenduvad igasugused hääled, näiteks pähkleid pugiva kaaslase matsutamine kostab mitmete meetrite kaugusele ja iga krõps tundub suure lärmina. Ja kohati tundus, et mida vaiksemalt hiilida üritad, seda tõenäolisemalt mõne kuivanud oksa otsa astud. Ja kuigi teerada kippus kohati käest kaduma, näeb öises metsas ikkagi suhteliselt hästi. Kui kätte jõudis positsioonide vahetamise aeg ja kaaslane läks vaatluspunkti inimest välja vahetama, hakkasid üksi seistes millegipärast meenuma kõigi metsa ja sõduritega seotud õudusfilmide süžeed. Neid ei olegi nii vähe. :)

Poole nelja paiku hakkas vaatluspunktis üha enam tunduma, et luure on meie laagri kas juba avastanud või teeb seda kohe-kohe, sest päris selgelt oli maskeeritud DAFi suunast kuulda samme, kolinat ja prakse, mida enam kuidagi ettekujutuse süüks panna ei saanud. Sai võetud kõne laagrisse. Kui samme rohkem ja lähemalt kostis ja me telefoni enam tööle ei saanud, hiilisin laagrisse ette kandma, et kahtlane liikumine käib. Kästi silma peal hoida.Ühel hetkel oli lausa tunne, et keegi vaatab lähimast põõsast meie poole. Hommikul selgus, et põõsas välgatanud kahtlane roheline läikiv kahe sädeleva kohaga laik ei olnudki väsinud silmade süü, vaid vastase luure esindaja kaunilt värvitud näolapp. Nüüd saime jälle laagri telefoniga kätte ja andsime teada, et oleme ikka üsna kindlad, et meid on avastatud. Hommikul selgus, et selleks ajaks laagrit ennast veel tegelikult avastatud polnud ja esimestena leitigi WC ja vaatluspunkt. Samal ajal oli valvepatrull juba laagri vaiksesse häiresse ajanud, kuna ka teisest küljest oli kuulda kahtlast tegevust. Meil lubati vaatluspunktist taanduda ja laagrisse naasta. Siis sai neljakesi ahelikus tehtud kiire luure lähiümbruses, mis kedagi ei tuvastanud. Kui kahtlane tegvus ja häire lõppesid, oli kell vist umbes viis ja valve sai üle antud järgmisele vahetusele. Üks õnnelik oli suutnud kogu häire mõnuga maha magada. :) Und mul jälle ei tulnud ja lisaks hakkas veidi jahe. Samas mitte nii palju, et viitsiks saapad ära kiskuda ja üleni magamiskotti pugeda. Suht palju helistati laagrisse ja anti teada ringi liikuvatest luurajatest. Keegi sai ka kontakti, sest väga selgelt oli kuulda: „Seis. Tunnussõna ..... Relv maha!“ Mõnda aega hiljem oli kuulda relvatärinat ja esimese hooga pistsin korraks pea telgist välja ja alles siis taipasin tagumise telgiseina kaudu pageda. Võtsime sisse kaitsepositsioonid ja enam küll ei tekkinud tunnet, et ei tahaks väga sellel niiskel/mustal pinnal kõhuli lamada, roomata või rulluda. Kõike sai tehtud. :) Päris mitu mitu korda oli vaja karjuda: „Lask. Lask. Lask“. Vastane taandus. Osad otsustasid teha kiire vasturünnaku, mis osutus ootamatult edukaks. Loomulikult tuldi kätte maksma, aga olime tublid. :)

Hiljem järgnes veel arutelu „vastase“ luurajatega, hommikusöök (Tervitused siinkohal kõigile tublidele naistele, kes meile süüa vaaritasid ja seda kohale toimetasid!), laagri kokkupakkimine/koristamine, Leholasse sõit ja kõigi asjade õigetesse ladudesse/kohtadesse tagasi paigutamine. Tagasi sõites oli meil kraam ikka kordades paremini autosse paigutatud ja isegi hunnik „vastaseid“ mahtus peale.

Selline ta siis oli, see laagrirutiinide õppus.

Ehk siis järgmisel korral kõik Kerli, Madise ja Tennoga metsa! Metsas on äge!!! :)

Veidi varustusest esimest korda metsa minejatele:

Kui sa pole metsa läinud veel sellepärast, et sul pole sobivaid riideid, siis tegelikult saab ka ilma edukalt hakkama ja noh, saad vähemalt sada ideed, mida kõike endale osta võiks/tahaks. :)

Minu jaoks 2 kõige lemmikumat asja nendest, mis ise endale kokku krabasin eelnevalt, olid sõdurisaapad ja fliiskraeosaga buff. No need saapad olid mul põhimõtteliselt 29 tundi nonstop jalas ja ei hõõrunud kusagilt, nendega sai isegi tukastada. Ja buffi oli lihtsalt ülimugav kasutada nii eraldi kui oma mütsi all/peal. Hea mõte oli veel kaasa võtta paksud sukkpüksid, soe pesu oleks muidugi veel parem, kui see olemas on. Ja kihiline riietumine. Öösel oli mul ülevalpool vist lausa 5 kihti riideid seljas. Ja päeval jõuab ikka mingil hetkel neid kihte kas lisada või vähemaks võtta.

Kõige rohkem tundsin puudust käekellast, eriti sellisest, mille seierid pimedas helendaks vm. Sest katsu sa pimedas metsas mobiili pealt kella vaadata, nii et valgus igasse ilmakaarde näha poleks või sa ise pärast pimedas veel näha suudaksid. Umbes pool tundi väga ei suuda. Ja kella on vaja vaadata, sest kuidas sa muidu tead, et on vaja positsiooni vahetada või uut vahetust üles ajama minna.