Eesti naine meeste saabastes

Hoolimata kõigest sellest, jään ma ikka eesti naiseks ning seda ei võta minult ükski levinud ütlus. Kõigele eelloetletule käib ettevalmistuse juurde ka enese ilusaks sättimine:  kes tõmbab silmajoone, kes värvib huuli, kes sätib soengut, kellel on kinnaste alla peidus kaunis maniküür jne. Sellesama meeste soojapesu all on suure tõenäosusega ikkagi ilus naiselik pesu ka!

24. veebruaril, Eesti Vabariigi 95.ndale aastapäevale pühendatud kaitsejõudude paraadil osalesid Harju ringkonnast ka  4 naiskodukaitsjat.

Ettevalmistused paraadiks hakkasid juba aegsasti.  Kuigi seeliku ja kontsadega on saadud rividrilli ja kogemust varemgi, siis marssimine mõned numbrid suurema talvevormiga, rakmetega, kiivriga ning automaat rinnal on natuke teistmoodi.  Füüsiline koormus meenutas lõiku peatükist: „suveks vormi!“. Sai nii mõnigi kalor kulutatud.  See peaks ju igale naisele positiivne teadmine olema.

Kui laupäeva õhtul linna peaproovile jõudsime, saime juba esimese positiivse emotsiooni.  Üleelusuuruses Eesti lipp ja Vabaduserist ning üle 1000 kaitsejõudude esindaja. Tundsin, et olen omade keskel.

Tähtpäeva hommik oli algusest peale pidulik. Kuigi kell 7:00 näitas kraadiklaas -16, siis pealinna jõudes oli  ilm parim võimalik: päike paistis, kerge miinuskraad ning tuulevaikus.  Kaunis ja imeline Eestimaa hommik.

Jõudsime varakult Tallinna.  Õhk oli ka kuidagi eriline. Kõik-see-mees ühtses vormis seisime Kaarli pst.-l stardivalmis. Sõbralikult vaadati üksteist kriitilise pilguga üle, sätiti relvarihmad ja rakmed sirgeks ning kiivrid otseks.  Ja juba kõlasidki rühmaülemate tuttavad käsud: „Valvel!“ ,“Taktsammu marss!“ . Jõudes oma määratud kohale Vabaduse platsil ei vajanudki me kõike ettenähtud aega kohendamiseks. Viirud joondu! Siis palju treenitud maksimum häälekasutus:  „Tervist, härra kindral!“, „Jõudu tarvis!“, Eesti hümn, „Tervist, härra president!“, „Tänan“, „Elagu, elagu, elagu!“

Kindralmajor Riho Terrase kõne puudutas eriti just vabatahtlikke kaitseliitlasi ja reservväelasi ning seda tähtsamana sai ennast tunda.  Oli eriti uhke ja auväärt tunne seista rivis ja näidata, et olemas oleme.  

Seistes külg-külje kõrval palju kogenud võitlejatega, kogesin piiritut abivalmidust, tolerantsust, tähelepanelikkust ja teineteise mõistmist.  Kui ühel naisel hakkas rivis natuke halb, oli südantsoojendav näha kui abivalmilt teda istuma suunati, kohe märkamatult organiseeriti juua ja poetati šokolaad pihku.

Kõiki löökauke trotsides Vabaduse platsilt Pärnu mnt-le linnarahva rõõmuks marssides kõlasid tihti tervitushüüded: „Elagu Eesti naised!“, „Tervitame naiskodukaitsjaid!“ jne.  Paratamatult tuli näole naeratus ja rind läks uhkusest kummi.  

Kuigi kohati oli minu sealolek võib-olla naljakas või harjumatu, siis usun, et ei jätnud oma üksust hätta ning olin oma ülesannete kõrgusel.  Ning lõpetuseks võin öelda, et kuigi ma kõnnin aeg-ajalt meeste saabastes ja täidan mehelikke ülesandeid, siis hinges olen ikkagi eesti naine! Olen ema oma pojale, naine oma mehele, tütar oma vanematele, õde oma vendadele ja olen kaitsja oma kodule ja riigile.

Olen naiskodukaitsja!