Avaliku esinemise kursus I ehk "Kuidas seda esitleda?"

Just niisugune hea seltskond kogunes 13. veebruaril Alu möisassse Rapla kandis, muutes selle justkui mönusaks pesaks keset tuisku, tuult ja lund. Kaitseliidu Koolis öpetati jälle kord avalikku esinemist. Kokku olid tulnud huvilised üle Eesti, nende seas, nagu sarnastel kursustel ikka kaitseliitlasi, naiskodukaitsjaid, noortejuhte, kaiteväelasi. Igal osalejal isesugune kogemus, vajadus, ootus. Röömus ärevus kursuslaste ootamisel asendus varsti pönevusega – kuidas meil intensiivse töö ja koosolemise käigus minema hakkab? 

Hea esitlus sisaldab asjakohaseid röhuasetusi, emotsionaalseid körgpunkte, selget sisse- ja väljajuhatust.

Teise päeva varahommikuks oli selge, et meil läheb hästi. Kokku saanud ning esitluskunstiga tutvust tegema asunud oli väga öpihimuline ja pühendunud seltskond. Pöhjalik päevatöö ja öhtune iseseisva ülesande ettevalmistus kursuslastel ning teooriatundidele viimase lihvi andmine treeneritel ei olnudki kedagi kurnanud – säravad silmad Nato klassis kinnitasid seda. Meeleoluka äratuse jooksul pühiti uneraas silmist ka viimastel öökullidel (nt allakirjutanu) ning järgnenud teooriatunnis vöis märgata juba vägagi erksat kaasamötlemist, küsimist-uurimist-arvamist.

Töö käigus sedastati kamba peale mitmeid spontaanseid tödesid avaliku esinemise kohta, mis osaliste märkmikesse kirja said ning mille ümber ka öppetöö käigus aina uusi teooriateadmisi ja praktikanippe paigutati. Sedamoodi ehitati grupiruumides tükikeste kaupa, kaaslaste toel ja treeneri juhtimisel üles kuvand enesest kui esinejast, oma vöimalustest ja arengukohtadest. Kes hommikul veel kahtles, kas üldse kusagil avalikult söna vötta tihkab, sai teisipäeva öhtuks nentida, et teadlik lähenemine esinemishirmule vöi mina-ei-hakkagi-oskama-arvamusele aitab ära hoida mönegi häälevärina vöi parasiitsöna. 

Vägev, kui öppurid tulevad pauside ajal vöi hoopis pärast ametliku töö löppu küsima nöu ja mötteid mingis neile lahtiseks ehk segaseks jäänud küsimuses. Sellised arutlused annavad märku, et öpitav-harjutatav on puudutanud midagi pealispinnast sügavamat, tekitanud ahhaa! (vöi lausa ohhoo!...) efekti ning sedalaadi teadmised on jääva ning areneva iseloomuga.

Hea koolitus annab edasi teabe etteantud/valitud teemal, istutab öppija mällu möne ootamatu lisamötte ning jätab mönusa rahulolu ning tegutsemistahtmise.

Kolmanda päeva löuna paiku vöis nentida, et köik osalejad on avaliku esitluse esmased teadmised edukalt omandanud. Allakirjutanu on veendunud, et löppenud kursuse ja kursuslaste kohta kehtib kenasti printsiip „treeningul üsna pingutustnöudev, esinemisel edaspidi kindlasti oluliselt kergem“. Eks öpetajatöö tibusid saab lugeda alles hilisema päriselu katsumuste käigus ning nüüd jääb üle oodata vahvate könepidajate-esitlejate etteasteid üle Eesti. Kes veel mönes asjas kahtlema jäi, saab esinemise pöneval teel loodetavasti edasi asuda sügisese jätkukursuse käigus. Suur tänu, soojad tervitused ja söakaid sönavötte köikidele kaasvöitlejatele!