Andsime endast parima, isegi kui teemat ei jaganud

Punasele rajale ehk raskemale rajale oli ennast kirja pannud kokku 13 võistkonda, kelle seas nii meeste, naiste kui ka segavõistkondi. Nissi naiskodukaitse jaoskonnast olid ennast üles andnud juba staažikad võistlejad Pille Sassi ja Elina Kutti. Teist korda andis oma sõrme Nele Musten ja esimest korda koges seda põnevust Reida Holm.

Vändrast anti start reedel kell 22 ja lõpp oli Mädaral laupäeval kell 18. Terve selle aja olid võistlejad teel, otsides parimat marsruuti järgmisse kontrollpunkti. Teel olles kohtuti mitmel korral ka konkurentidega, kuid omavaheline suhtlus oli tunnustav ja sõbralik. Üksnes samal rajal olnud teadsid ju täpselt, mida läbi elati ja millised katsumused tuli üle elada. Näiteks uuris meeskond suuskadel teel esimesse kontrollpunkti, kuidas Nissi naised just ka nende arvates taktikaliselt parima marsruudi valisid. Kahjuks oli see ka üks raskemaid, kuna ületada tuli peale kraavide, põldude ja metsa ka Vändra jõgi. Suur hirm karude ees oli kui peoga pühitud. Kuna läbi tiheda võsa poleks silla kaudu suure tõenäosusega punkti õigeks ajaks jõutud, siis riskiti ja kasutati jõe ületuseks langetatud kuuske. Kolm naist valisid toetuskeppide abil üle mineku ja neljas läbis jõe nii, et jalad vees ja keha vinnas palki mööda. 

Esimesse punkti oli kogunenud suurem hulk võistlejaid, mistõttu tuli tund aega lõkke ääres oodata oma korda, et siis demonstreerida oskuseid miinivälja üles seadmisel ettenähtud kohas. Kuivõrd juba esimeses punktis oli palju aega kaotatud, siis teise punkti jõudmiseks tuli teha täisvarustusega lõpuspurt. Selleks hetkeks hakkas juba ka uni võimust võtma ja näha oli püstijalal magajat. Tuli teha ka otsus, kas võtta vastu ülesanne või kiirustada järgmisse punkti, kuna oli selge, et mõlemat korraga teha ei jõuta. Ühiselt siiski leiti, et tehakse ära see punkt, kus oli vaja miinipilduja sihtmärgi tabamiseks ette valmistada. Kohtuniku tagasiside oli tunnustav ja visati nalja, et järgmised laskurid on nüüd olemas.

Kolmandasse punkti õigeks ajaks ei jõudnud ja võtsime vastu otsuse ka neljas punkt vahele jätta, et võtta aega hommikusöögiks ja sokkide vahetamiseks. Kell 10 algas koos rohelise raja võistlejatega järgmine etapp, kus tuli ise valida punktide vahel liikumise järjekord ja marsruut. Otsustasime valida side ülesande, codenames punkti, meditsiinipunktis, kus tuli luid tunda, lego ülesande, kus tuli teisele osale meeskonnast suuliselt selgitada objekti kokkupanemist, takistusriba, Eesti linnades asuvate objektide tundmise, asimuudi määramise, malevate ja lippude tundmise, tule tegemise, sõlmede ja toiduainete tundmise ning tunde järgi kaalumise.

Kokkuvõttes saavutasime tubli 7. koha, mis oli meeskonna arvates väga hea saavutus, arvestades teiste võistlejate tugevust ja paljude väga pikka kogemust Vändra Sprindiga ning esimese öö kaotatud punkte. Läbisime 19 tunniga üle 50km ja kanged jalad olid selle tunnuseks.

Naiskond tänab kõiki kaasaelajaid, eriti aga oma esindajat Elo Essit Koeru jaoskonnast, kes korraldas lõpus uhke sefiiritordi söömise!