Adrenaliin, enda proovilepanek kriisiolukorras, uued teadmised esmaabist ning eetrinärv

Väljaõpe algas teoreetilise osaga, mille käigus saadi ülevaade traumade, vigastuste, hingamishäirete, mürgistuste ja tavaelu haigusseisundite tunnustest ning antud olukordades kasutatavatest esmaabivõtetest. Teoreetilist osa toetasid muidugi praktilised harjutused haavade sidumisest, haavatu transpordist ning elustamisest.

Lisaks esmaabivõtetele õpetati meid läbi viima triaaži, mille alusel jagatakse kannatanud abi vajamise kiiruse järgi nelja gruppi. Emotsionaalselt oli raske triaažiülesannet tehes lükata kõrvale traumade nägemisest esilekerkivad tunded ning külma südamega teha läbi juhendis rangelt ette nähtud seisundi hindamine.

Esimesel õppepäeval omandatu kontrolliks toimusid teisel päeval lavastatud situatsiooniülesanded. Juhendajad koos vabatahtlike kannatajatega olid ette valmistanud kaks situatsiooniülesannet. Kuna väljaõppel osalejaid oli 20, siis saadeti meid ülesandeid täitma kahes jaos.

Esimene lavastatud situatsioon oli sõiduauto ja väikebussi kokkupõrge, kusjuures ühe juhi ägestumise tagajärjel oli toimunud tulistamine. Kõigil kaheksal avariis osalenul oli erineva raskusastmega vigastusi. Simuleeriti kuuli- ja peahaava, jala amputatsiooni, teadvusekaotust. Nagu ikka ei puudunud ka üsna erutunud, kuid väheste vigastustega kannatanu, kelle kisamine ja ringi sebimine pidi abiandjate tööd raskendama. Kuna üks rühm sai jälgida teise rühma ülesande lahendamist, võiks arvata, et teisena situatsiooni minejail oli oluliselt lihtsam, kuid praktikas ise ülesandet lahendades tekkis algul segadus – milline peab olema kannatanu asend, millal tohib kannatanut liigutada, kuidas haavadega käituda. Esimesest adrenaliinihoost ülesaades  suutsime adekvaatselt keskenduda olukorra lahendamisele ning varemõpitud tarkus hakkas järk-järgult praktikas realiseeruma. Mõned nüansid meenusid küll alles hilisemal situatsiooni lahendamise analüüsil. Mitmete osalejate jaoks esimene kriisiolukord näitas kätte kitsaskohad, millega peame tulevikus sarnastes olukordades  arvestama.

Teiseks ülesandeks imiteeriti pimedas hoones toimunud gaasiplahvatus. Ka siin oli taas kaheksa kannatanut. Olid põletused, lahtine kõhuhaav, hingamisraskused. Komplekti põimiti ka üks poomisjuhtum. Selle ülesande eel süvenes ebakindlus veelgi, kuna tegevust jälgisid ka välisvaatlejad Itaaliast. Ühepäevane teooriaõpe ei anna veel oskusi ja kindlustunnet, et oskad ja teed kõik õigesti. Seetõttu teadmine, et keegi filmib nii õigeid kui ka valesid samme, muutis meid kõiki ärevaks. Esmane pinge oli siiski asjatu, kuna ülesandes sees olles ei pannud keegi tähele kõrvalisi isikuid ja keskendus täpselt oma rolli täitmisele ja abi osutamisele. Lisaks muule kinnitus just sellest ülesandest oluline teadmine, kui tähtis on koostöö, omavaheline suhtlus ja paarilise usaldamine just keeruliste olukordade lahendamisel.

Väga positiivne oli, et iga situatsiooniülesande lõpus räägiti läbi, millised olid suuremad vead ja mis oleks saanud teisiti teha. Kogu tagasiside oli väga konstruktiivne.

Väljaõppe lõpuks mõistsime, et kõik teadmised ja oskused, mis tavaolukorras on selged ja iseenesestmõistetavad, võivad kriisiolukorras kaduda aju kõige kaugemasse nurka ja valdab tunne „Aga mis nüüd saab?“. Selleks, et õppida sälitama selget mõistust oleks vaja läbida mitmeid ja mitmeid sarnaseid lavastatud situatsiooniülesandeid ja korrata üle õpitud esmaabivõtteid.