„Põlle ja kulbiga päev” Risti jaoskonnas

Eelnevalt olin jaganud laiali toiduainete kogused, mida vajame ja igaüks sai midagi kaasa tuua. Mõned olulised komponendid jätsin siiski ka saladuseks, et jääks üllatuseks, mida me täpselt keetma hakkame. Kui kõik olid kohal, läks nii kiireks hakkimiseks, et pidin lausa naisi tagasi hoidma, sest meie vana puupliit nägi Aime usinast kütmisest hoolimata tõsist vaeva vee keema ajamisega. Aga sellest polnud midagi, sest ootamise ajal arutasime erinevate juurvilja-koorijate plusse/miinuseid, uurisime lähemalt  omalaadset noateritajat ja huvitavat helerohelist sidrunipressi. Aga kõige vahvam üllatus ootas meid teises toas, kus Grete oli lastele korraldanud klaasimaalimise töötoa. Nii uhkeid klaase kui need, mis lapsed ise tegid,  annab otsida! Seal oli lilli, päikest, pilvi, inimkujusid, linde ja mida kõike veel. Jääb vaid üle klaasid ahjus üle „küpsetada” ja kunstiteosed ongi valmis. Vähemalt ühes nendest hakkab tulevikus Risti jaoskonna õhtustel üritustel soe küünlaleek meid soojendama ja sügisest moosikeetmist meenutama. 

Aga vahepeal oli pliit saanud vee keema ja moosikeetmine läks täie auruga lahti. Esimeseks oli kavas porgandi-astelpajumoos, mis tuli küll pisut vedel, aga kui olime tuvastanud ka põhjuse, jäid kõik ikkagi rahule. Nimelt on selle vihmase suve porgandid väga mahlased ja seepärast oleks pidanud pisut vähem vett lisama.  Kuid maitse oli väga hea ja iga harjutus teeb ju meistrimaks!  Teiseks katsetasime vürtsikat ploomi-õunamoosi ehk tśatnit. Kuna me keegi ei teadnud väga täpselt, milline see maitse õieti peaks olema, lasime igaühel omanimelise puulusikaga mekkida ja lõpptulemuse otsustasimegi kamba peale kokku. Tulemuseks sai selline vürtsmoos, mida mina küll uhkusega külalistelegi pakun. Muidugi kui selleks ajaks veel midagi järel on:)

Jääb veel üle vaid kiita kõiki hakkajaid naisi/lapsi, kes kohale tulid: Ülle, Sveta ja Anna-Maria, Kaja, Marje, Aime, Ester ja Marja-Helena, Diana, Monika, Marika, Grete ja Paula-Marie koos sõbranna Viiviga. Ja mina ka:). Kõik said koju kaks purki „head” kaasa ja ülejäänu jätsime meie talviseid kokkusaamisi magusaks tegema. Loodan südamest, et „Põlle ja kulbiga päev” kujuneb meil traditsiooniks ja üha uued huvitavad retseptid leiavad koha meie kokaraamatutes. Seniks toimekat sügist kõigile ja ärgem unustagem, et sügisandide usina purkipanemise kõrval tasub ka lihtsalt sügise ilu nautida!