6. samm

Mida loetakse teadvushäireks? Lihtsustatult on tegemist närvisüsteemile tavapärase ajufunktsiooni häirega, mille põhjused ulatuvad peatraumast, hingamis-, vereringe- ja ainevahetushäiretest kuni mürgistuste ja otseselt ajuga seotud põhjusteni välja.
Kuigi mõni teadvushäire võib olla mitte-eluohtlik, iseenesest mööduv ning juba teadaoleva haigusseisundiga paratamatult kaasnev, tuleb esmaabiandja poolt, kellel taustainfo puudub, suhtuda igasse teadvushäiresse tõsiselt, kuna see võib viidata eluohtlikule seisundile. 
Teadvushäireid eristatakse nii tekkemehhanismi kui ka ajalise kestvuse ja sügavuse põhjal. Esmaabiandja ei pea olema suuteline leidma põhjust, kuna see ei muuda üldjuhul oluliselt tema tegutsemisalgoritmi ning ka teadvusetuse taseme hindamisel piisab lihtsast hinnangust: kas reageerib kõnele või valule või ei reageeri üldse. 
Eristada võiks osata ka minestust, mis on järsku tekkiv ning lühikese kestvusega ehk kiiresti ja iseenesest mööduv.

Abiandmine minestuse korral on anda kannatanule lamav asend ning kui vastunäidustust pole, siis tõsta jalad üles (nn šokiasend). Üldjuhul aitab minestust eristada tõsisemast teadvushäirest see, et lamama pannes hakkab kannatanu välise ärrituse peale (raputamine, valuasitingu tekitamine) üsna kiiresti silmi avama ja liigutama.

Stabiilselt külili
Rahvusvahelistest allikatest võib leida väga erinevaid meetodeid kuidas anda teadvuseta kannatanule sobiv asend, ent veenvat tõenduspõhisust, eelistamaks üht asendit teisele, hetkel veel pole. 
Kaitseliidu kursustel lähtuvad esmaabiinstruktorid ERC uusimatest juhistest, mis soovitavad jätkuvalt stabiilset küliliasendit. Juhul kui kannatanu ei tule teadvusele ning abi saabumist tuleb kaua oodata, soovitavad juhendid kannatanut iga poole tunni tagant ettevaatlikult teisele küljele keerata.
Samas ei ole olukorrad alati üheselt mustvalged, mistõttu tuleb lähtuda printsiibist, et liiguta kannatanut ainult elupäästva esmaabi andmiseks.
Näiteks traumakannatanu puhul võta enne tema küliliasendisse keeramist alati hetk ja kaalu selle tegevuse hädavajalikkust ja võimalikke alternatiive. Sama kehtib näiteks allajahtunu puhul, kuna mõlemal juhul võib liigutamine kannatanut kahjustada.
Samuti ei  keerata küliliasendisse teadvuseta kannatanut, kelle hingamine pole normaalne (vt KK! nr 4, 2019) – antud juhul tuleb kannatanu jätta/asetada selili ja avada hingamisteed pea kuklasse viimisega, lõua tõstmisega ning olla valmis elustamiseks.

Esmaabivõtted teadvusetuse puhul:

• taga enda ohutus;
• hinda kannatanu teadvusetaset ja hingamisteede avatust ning hingamist;
• hinda kannatanu liigutamise vajalikkust;

kui liigutamine on võimalik ja hädavajalik, et tagada avatud hingamisteed

• keera kannatanu stabiilsesse küliliasendisse

kui liigutamine on vastunäidustatud (traumamehhanism, allajahtunu), aga hingamisteed ei püsi spontaanselt avatuna

• ava  hingamisteed pea kuklasse viimise ja lõua tõstmisega;
• 112-kutse
• jälgi kannatanu hingamist regulaarselt!

• kata kindlasti kannatanu soojalt;

Võimalusel küsitle kõrvalseisjad või vaatle ümbrust/ kannatanut, et tuvastada võimalik teadvushäire põhjus (peatrauma? mürgistus? suhkruhaige? ülekuumenemine? Epilepsia?)

Sõltuvalt põhjusest on jätkuva  esmaabivõtted järgmised:

peatrauma – võimalusel tõsta veidi kannatanu  pead koos ülakehaga, ole valvas oksendamise suhtes;

mürgistus – ole ettevaatlik võimaliku oksendamise suhtes; püüa tuvastada mürgistuse allikas;

diabeetik ehk suhkruhaige – eeldades, et järsku tekkinud teadvusetuse põhjuseks on liigmadal veresuhkur, võib kannatanu igemetele määrida magusat.

ülekuumenemine – eemaldada kannatanu kuumast keskkonnast; jahutada ettevaatlikult jahedate (mitte jääkülmade!) mähistega kannatanu pead, rindkeret. Vappekülma tekkimisel jahutamine katkestada;

Šokk
Šoki puhul on tegemist eluohtliku ja ägeda vereringehäirega, mis avaldub kiires vererõhu languses. Sellest tulenev verevarustuse puudulikkus toob kaasa häireid üksikute elundite või tervete elundkondade töös ning organismis tekib erinevate protsesside ahel esialgse eesmärgiga kaitsta keha. Kui seda ahelat ei katkestata, hakkab kaitseks mõeldud reaktsioon keha kahjustama ja võib lõppeda surmaga.

Šokiahela võivad vallanda mitmed seisundid, sh traumad:

- välimine või sisemine verejooks,

- suure ulatusega põletus,

- südamelihase infarkt,

- insult,

- tugev allergiline reaktsioon,

- lülisambatraumaga kaasnev seljaajukahjustus,

Šoki kiire äratundmine ning sobivate esmaabivõtete rakendamine koos kiire 112-kõnega, et kannatanu jõuaks kiiresti raviasutusse,  on kannatanu elu päästmisel otsustava tähtsusega.

„Klassikalised“ šoki tunnused:

- kahvatu (lubivalge) nahk,

- külma higiga kaetud nahk,

- huuled, nina, kõrvad võivad muutuda sinakaks,

- pulss võib olla kiire ja nõrk või vastupidi aeglustunud,

- kiire hingamine,

- kannatanu on rahutu,

- võivad tekkida teadvusehäired;

- kannatanu kaebab väga halba enesetunnet, iiveldust.

Esmaabivõtted  on väga lihtsad:

- kata kannatanu soojalt!

- kui vastunäidustust liigutamiseks pole, aseta kannatanu šokiasendisse - pane kannatanu lamama ja tõsta jalad ja võimaluse korral ka käed kehast kõrgemale.

- ole kannatanule  psühholoogiliselt toeks (psühhosotsiaalne esmaabi).

- tee kiire 112-kõne! Andes teada, et kannatanul on šokitunnused

Ära anna juua (oksendamise vältimiseks)!

Juhul kui šokitunnustega kannatanul on hingamisraskused, siis ära suru teda selili asendisse, vaid anna talle sobiv asend – tavaliselt on selleks ettepoole kummarduv istuv asend.

Artikkel ilmus esialgselt ajakirjas Kaitse Kodu!