17 naist paadis, kevadest rääkimata

Kõrged kuused ja liivakivipaljandid kõrgusid meie ümber, toomingate lõhn täitis õhu ning päikesekiired mänglesid veepinnal, kus ujus pardike oma poegadega. 

Ühe suurema ja ohtlikuma kärestiku juures pidas esimesena teele asunud paatkond pausi, vaadates teise grupi parve, mis kahjuks riskantsest olukorrast õnnelikult välja ei pääsenud ja neid külmast suplusest ei päästnud. Selline vaatepilt tekitas hirmu ise ümber minna ja nii me kivide otsa sõudsime ja tükk aega ukerdasime, enne kui lahti saime. Nii mõnigi paat tegi seal osavalt keerutavaid manöövreid, naeratused näol ja adrenaliin veres. 

Pärast seiklusrikast, lõbusat matka jõudsime 30 meetri kõrguse Pesapuu vaatetorni juurde, kust avanesid võrratud vaated Ööbikuorule ja kaunile Võrumaale. Pesapuu juurest jalutasime Eesti Ema monumendi juurde, mis püüdis pilke oma ilu ja sügava tähendusega. Seal tegime matkapäeva lõpetuseks ühispildi, et jäädvustada see meeldejääv päev. Teel koju avastasime veel Hinni kanjoni ilu, mida paljud polnud varem näinud. See oli justkui Eestimaa saladuste aare, mis avanes meie ees täies hiilguses.