166 kilomeetrit jalgrattamatkaga nagu niuhti!

Reedel, 5. augustil kogunesid 13 naiskodukaitsjat neljast ringkonnast jalgrataste ja varustusega Tartumaale, Sahkapuu talu juurde. Mari ja Jaan Raamot rajasid Sahkapuule 1911. aastal esimese Eesti tütarlaste põllutöö-ja majapidamiskooli, hoone hävis kahjuks tulekahjus. Seitsme aasta jooksul koolitati eesti keeles just Sahkapuul 256 noort perenaist.
Rattureid tuli kooli mälestuskivi juurde tervitama Luunja Maanaiste Seltsi esinaine Lille Reissar, kes rääkis põnevalt Sahkapuu koolist, õpetajatest ja seltsi tegevusest seoses mälestuskivi ümbruse korrastamisega.

Jalgrattaretk algas plaanitust hiljem ja ekslemisega suunaga läbi Tartu Kõrvekülla. Kohe saime riielda ühelt maaomanikult... eramaal ei tohi ju sõita, mis sellest, et hoiatussilti polnudki ju pandud!
Miina Härma sünnikohas Kõrvekülas ootas meid Kairit Henno Tartu ringkonnast. Tema rääkis retkelistele Miina Härmast ja tema seostest Mari Raamotiga. Need tublid naised elasid Peterburis koos ühes korteris ja olid head sõbrannad, käisid koos kontserte kuulamas, Mari laulis Miina Härma juhatatud lastekooris.

Edasi vurasime Maarja-Magdaleena külla, tutvusime tänu Tiia Pärtelpojale kohaliku maarahva seltsi tegevusega. Seltsi eestvedamisel mitmekesistatakse külaelu, korraldatakse laatasid ja laulupäevi, õppepäevadel omandatakse tantsu- ja käsitöötarkusi jms. Tegime meiegi tiiru puhkealal. Külastasime Maarja-Magdaleena kirikut.

Siis sõitsime ratastega Otslavasse, kus istutasime Mari Raamoti auks päikeseloojangul Päikese parki August Vaga iluõunapuu.

Saabusime ööbimistallu Kassema külas juba peaaegu pimedas, kusjuures nii mõnigi meie ratas jäi vahetult enne sihtpunkti jõudmist peaaegu et liiva kinni ja viimased meetrid lükkasime oma retke suurimat sõpra käekõrval. Käisime saunas, sõime veel kosutuseks suppi ja tutvusime omavahel. Osad magasid telgis, aga väga paljud kasutasid võimalust puhata lakas värsketel heintel!

Laupäeval, 6. augustil Mari Raamoti 139 sünniaastapäev
Hommikusöök söödud, asjad taas koos ja saateautosse paigutatud, startisime pisut peale kella kaheksat. Mööda maanteed sõitsime Saare mõisa parki ja ürdiaeda, kus tegime ka pisikese vahepeatuse. Kui muidu oli teekonnal tunda ikka rapsi või küpsenud vilja lõhna, siis ürdiaias jalutades hoomas ninna maitse- ja ravitaimede tugevaid aroome.

Kahjuks on Saare mõisa suursugune peahoone hävinenud. Saare järves ujumine osutus aga pisut keeruliseks. Taas sattusime alguses eraomaniku maale ja saime riielda. Need, kes kärmesti vette olid jõudnud, said supeldud, ent teised ratturid otsisid uue ujumiskoha vastaskaldal.
Teekond viis meid pisut tagasi ja külastasime Kalevipoja Koda muuseumi. Ega me kaua rahulikult meie vägeva eepose peategelase radadel viibinud, sest Palamuse ootas. Uhasime ratastel justkui tuli takus ja jõudsime kella kaheks nagu plaanitud kohale. Palamusel saime olla mõtetega "Kevades", muuseumi giid oskas imearmsasti rääkida. Siis me lihtsalt puhkasime ja sõime ning taastusime.

Sõitsime Jõgevamaal edasi Puurmani poole, olid mõned kaunid maastikuvaated Pikkjärvele, käisime ujumas... aga vahepeal ka üsna palju rappumapanevat kruusateed ja võsamaastiku. Väga armas oli Kursi kiriku külastus. Ja siis...pea kogu päeva oli olnud tuuline ja enamasti puhus vastutuul, nüüd oli vahepeal tunne, et kuigi liigutan pedaale, seisab ratas paigal. Tugevale tuulele järgnes varsti vihmasadu. Otsisime välja vihmakeebid ning viimased seitse kilomeetrit ööbimispaika Pedja jõe äärde, Kirna KL Õppekeskusesse möödusid vihmas. Saun kulus tõesti marjaks ära, saime sooja ja kuivad riided selga. Õhtul istusime ühiselt koos, süütasime Mari Raamoti auks küünla ja rääkisime taaskord Sahkapuust, ringkondade tegevusest, edasistest jalgrattamatkadest.

Pühapäev oli kõige mõnusam ja rahulikum matkapäev. Pärast hommikust kehakinnitust istusime sadulatele ja väntasime, aga vahepeal saime laulda ja mõnusasti jutustada, läbisime Pikknurme, Umbusi ning muud vahvad kohad, jõudsime Põltsamaa lähistele. Taas kasutasid vapramad meist ujumisvõimalust (vesi oli jahe) ning möödusime Põltsamaa Aleksandri koolist, kus Jaan Raamot 1905 enne vahistamist kooli juhtis. Järgnevalt avanes meile Põltsamaa kogu oma ilus. Sõpruse pargis tutvusime skulptuuridega ja kinnitasime keha. Kõiki 18 linna silda küll üles ei leidnud, aga päris paljude pealt sõitsime või kõndisime üle küll ja nägime ka roose.

Põltsamaa lossis tutvusime toidumuuseumiga, kus nägime nii nõukogudeaegseid tuubitooteid kui ka kaasaegseid purgisalateid, majoneese, moosipurke, kõik ikka Põltsamaal valmistatud. Mainimata on jäänud veel see, et ühel naiskodukaitsjal oli ka mees kaasas, traditsioon vist, sest ka eelmise aasta matkal oli nii.

NKK Sakala ringkonna korraldatud rattaretke lõpetamine toimus lossihoovis, kallistamised ja kõigile head koduteed! Sõitsime läbi 166 kilomeetrit.