Kuidas me sõdurilaulude saatel varbad villi tantsisime!

Aasta oli siis 1992, kui ühel pimedal oktoobrikuu õhtul said Vaimastveres kokku 9 tegusat  naist, et taasluua Naiskodukaitse Jõgevamaal. Ja selle sündmuse tähistamiseks kogunesid Jõgeva ringkonna naiskodukaitsjad Põltsamaa kultuurikeskusesse. Me  pidasime enda 20. juubelit ning ega me mehigi eemale jätnud.  94 aastat möödus siinmail Kaitseliidu loomisest.

20. eluaasta on ühe tütarlapse elus juba selline aeg kus sihid on enamvähem paigas ja eesmärgid kindlad. Usun, et enda ringkonnaga oleme jõudnud ka sellisesse punkti, et me hakkame juba aru saama, mida meilt oodatakse ja mida me suudame organisatsioonile vastu pakkuda.

Traditsiooniliselt alustas pidu malevapealik enda sõnavõtuga. Enda kõne lõpus tõdes ta, et Jõgeva ringkonna naised on olnud väga tublid ning lillekimbu ulatamisega meie armsale esinaisele Marisele, andis ta ühtlasi üle ka sõnajärje. Veel enne sünnipäevakõne alustamist ulatas Maris üle väikese tänumeene ühele Jõgeva ringkonna asutajaliikmetest kes seniajani Naiskodukaitse ridades on püsinud- Aive Kiviojale kes on mitmel korral ka ringkonna esinaise rollis olnud.

Enda kõnes tõi Maris esile nii meie häid kui natuke vähem nõrgemaid külgi. Aga kunagi ei ole ju halba ilma heata ja vastupidi ning kui nõrkadele külgedele tähelepanu ei pöörata ei oska me enam ju kusagile poole areneda.

„ Nagu igal organisatsioonil, on ka meil mõõnaperioode, kus liikmete arv ei kasva soovitud kiirusega, aga lapsed ei küsi, millal sündida ja töökoht võib viia Jõgevamaalt eemale, kõik need on mõjuvad põhjused liikmeskonna pidurdumisel. Küll me tasapisi taas soovitud tulemuseni jõuame.“, ütles Maris enda kõnes, viidates meie liikmeskonna väikesele kasvule kuid sellel samal peol võtsime vastu terve hulga uusi motiveeritud liikmeid.

Enda kõnes kutsus esinaine meid meie kaaslasi rohkem märkama. Nii head sõna ütlema ning vajadusel  ka mõnda märkust tegema. Tekitagu see siis meile ebamugavust või mitte aga me kõik esindame ju üht suurt organisatsiooni ning selle maine loomine algabki üksikisikust. Ja hea sõna on nagu pai, mis teeb meele pikaks ajaks rõõmsaks ning tihti mõjub isegi paremini kui paberile pandud tunnustus.

 „Alati polegi tähtis võit teiste üle, tähtsam on võit enda üle. Kui koormusmatkal end ületad ja lõpuni ei jõua, siis on see ikkagi võit. Naiskodukaitsjad on mitmel pool kogukonna alustala – korraldatakse tervele piirkonnale mõeldud üritusi nt Isadepäev ja Moeetendus, aidatakse lastel 1.septembril turvaliselt kooli jõuda, abistatakse kaaslasi ja kasvatatakse Eestis laste sündivust. Aasta jooksul on paljud uued naiskodukaitsjad osalenud baasväljaõppel ja nii mõnigi on mõne enesekaitsevõtte võrra rikkam.“ , võttis ta lühidalt kokku meie aastased tegemised.

Enda lõpulauses tuletas Maris veel meelde, et ta on üks meie seast ning valmis meid alati meie muredega ja rõõmudega aitama.

Kirsiks tordi peal oli sel õhtul aga Eesti Vabadusvõitlejate Liidu Jõgevamaa Vabadusvõitlejate Ühenduse esindus Elmar Eensoo ning Karli Kukkega, kes tõid enda liigutava ja sütitava kõnega isamaa armastusest ka allakirjutanule pisara silma ning andsid meile võimaluse toredaks ühislaulmiseks. Need härrad pidasid uhkelt vastu kuni peo lõpuni ning said võimaluse koos Untsakatega ka laval sõdurilaule laulda.

Toredateks vahepaladeks erinevate sõnavõttude vahel olid noorte peotantsijate esinemised ning võimalus õnneloosis kätt proovida. Sel aastal korraldasime õnneloosi millest teenitud tulu läheb ringkonnale sportrelvade ostmiseks. Võita võis alates meie tublide naiskodukaitsjate käte all valminud käsitööst kuni sõdurisaabaste ja seljakotini ning ära müüdi kõik piletid mis müügis olid!

„Enne veel, kui tõuseb päikene, lähen lahingusse ma, valerii, valeraa. Tulen tagasi sealt võitjana või langen ma, tulen tagasi sealt võitjana või langen ma“,laulsime me kõik tantsuplatsil  Untsakatele kaasa. Sel hommikul oleksime me kõik ilma mingi kahtluseta vajadusel lahingusse tormanud, sest sel peol tundsime jälle, et oleme üks suur pere ning üheskoos suudame liigutada mägesid!