Vabariigi aastapäevale pühendatud õppe-koormusmatk Sõrve

Tulnud on nii oma jaoskonna naised kui ka teistest jaoskondadest ning rõõm on näha, et tuldud on peredega – lapsed ja mehed ka kaasas. See on nii positiivne, et iga aastaga on üritustel osalejad kaasa haaranud ka oma pereliikmeid.

Stardime kell 9 ja hakkame sõitma Sõrve säärde. Miks sinna? See on koht Eestis, kus on toimunud palju sõjalist tegevust I ja II maailmasõja ajal ning sinna on talletatud sõjalist ajalugu.

Kohale jõudes võtab meid vastu Mati Martinson. See mees on kõndiv ajalooleksikon Sõrves toimunud lahingute osas. Ta hääl, ta kehakeel on elav, kaasakiskuv ja ajas tagasi viiv. Tunne on, et oled ise seal kohal, kui on ehitatud raudteed, kuidas liipreid paigaldati, kuidas toimusid pommitamised.

Suundume Stebeli patarei poole, aga enne, kui sinna jõuame, liigume mööda lagedat platsi. Jõuame ristideni. Sinna on maetud mehed, kes said laskemoonalao plahvatuses surma. See toimus 1917. aastal. Need mehed on maetud betoontünnidega. Seal on ka taastatud õigeusu ristid, mille paigaldas Vene muinsuskaitseselts.

Edasi liigume mõisamaadele – Sääre mõis, mõisapark, kabel. Nendest kõigest on alles jäänud tormimurdu mõisapark ja kabeli varemed. Sealt viib meid retk edasi metsa, kus on vaatetorn, lisaks veel on suurtükipesad, mis on mitmekorruselised, suurtükid asusid üleval ja maa all (2,5 korrust) on ruum moonavarude jaoks.

Stebeli patarei ehk siis ametlikult rannakaitsepatarei nr 315 otsingud hakkavad meil aga metsast läbi minnes. Kõigepealt näidatakse meile suund kätte, et hoiaksime ennast ikka vana raudtee peal, muidu eksime ära. Tõesti tundub kogu see mets eksitav olevat, kuid raudteetamm on tuntav. Kaldume korduvalt sealt kõrvale, kuna takistusi on teel palju. Lõpuks leiame oma punktid ja isegi mõlemast kohast leiame üles ka sissepääsud, mis on orienteeruvalt 30 meetrit maapealsest nähtavast osast eemal. Patareisse sisse minna ei saa, kuna kõik on vee all.

Tagasikõnd kulgeb mööda metsavaheteed. Algpunkti tagasi jõudes teeb Mati meile veel põhjaliku militaarmuuseumi tutvustuse. Käime läbi veel meremajast, tutvume sõrulaste elulugudega, lisaks veel kunagi eksisteerinud koolidega ning lõpp-punktiks on loodusmaja, kus saab näha linnumune, liblikatekogu ja palju muud huvitavat.

Päeva lõpuks oleme kõik füüsiliselt väsinud, vaimselt oleme saanud positiivse ja hariva päeva. Kogu see päev oli huvitav ja hariv. Seda kõike edasi anda ei ole võimalik. Seda peab ise kogema. Suured tänud Mati Martinsonile, kes oli nõus meile giidiks olema. Samuti kogu meie vahvale seltskonnale ja fantastilistele lastele, kes pidasid vapralt sellele retkele vastu.