Teadmisterohked kogemused Pärnust

Selleks, et laupäeva hommikul kuskil õigel ajal paigas olla, tuleb Vormsilt ikka eelmisel õhtul ära minna. Kui aga tead, et hea seltskond ootamas on, ei tekita see mingeid probleeme. 16. aprilli hommik oli sombune ja udune, kui aga Katiga staabi juurde jõudsime, naeratas Ülle juba vastu ja ilm ei omanudki enam suurt tähtsust.

Täpselt 8.30 alustasime sõitu Pärnusse, BVÕ II moodulile õppima toitlustamist välitingimustes. Valgeväljalt haakisid end meie bussile sappa hiidlased ja kella 10-e paiku olime kohal. Kohal oli 5 liiget Pärnu ringkonnast ja 16 liiget Lääne ringkonnast – vot nii! Õpetajaks oli juba meilegi tuttav Kairi Baumer. Kairi küsis üle, et kas ja kui palju on inimesi kes on kokad või kokku puutunud toitlustamisega. Kokki oli kokku kolm ja mõned, kes on küll toitlustanud aga mitte metsas. Seega oli meil kõigil õppida küll ja veel.

Saime teada, et parim toit rännakule minnes on makaronid hakklihaga, mis kaua  kõhus püsivad ja organismile jõudu annavad. Samuti saime teada toitlustamise erisustest olenevalt üritusest, kas tegemist on lihtsalt organisatsiooni tutvustava üritusega, lastelaagriga või suurtemate sõjaliste manöövritega. Joonistasime üles parima lahenduse väliköögi püstitamiseks, panime kirja kuidas ja kuhu teha toiduladu, nõudepesu ja jäätmete auk.

Kui kateldeni jõudsime oli meie imestus küll suur, sest selliseid Rootsi katlaid me enne näinud ei olnud, kujutasimegi ette, et tegemist on suurte nn laulupeo kateldega. Õnneks olid käigusolevad meie jaoks sobiva suurusega ja kohaliku „tulejumal Sid'i” Kaidi abiga saime katla soojaks, tuttuue panni sinna peale ning kartuli, sibula ja leiva ilma suuremate kadudeta ära praetud. Nimelt valmis meil lõunaks imehea salat, kuhu eelnevatele toiduainetele lisaks panime ka hiina kapsast, tomatit, muna ja kilu. Kui supersalat valmis sai, võttis maad vaikus, sest nii hea oli peale kohvi, saiade ja õues tuletegemise toitu nautida.

Peale sööki ammutasime teadmisi edasi ja kell pool viis oli viimane aeg vormsikatel ja hiidlastel lahkumiseks. Jätsime mahajääjad rõõmuga koristama, möllisime end hiidlaste autole ja panime minema, muidugi esialgu hullult valesti aga sarmikad Hiiu neiud leidsid lahke olemisega kohaliku noormehe, kes võttis meid eskortida õige tee peale ja siis juba gaas põhja ja Rohuküla poole.

Ei väsi kiitmast toredat seltskonda, sest kaasavõetud kringlitükkidele lisaks, oli autos naeru ja lõbu palju. Koju jõudes olime endiselt arvamusel, et NKK on super ning sealsed naised veel vägevamad, kellega tasuks kindlasti tulevikus luurele minna :)