Tallinna naised jäid ellu

Loomulikult ei läinud kõik nii nagu me lootsime ning esimese asjana jäime me õhtuse tipptunni ummikusse kinni. Lisaks sellele oli Ilmataat otsustanud meie kulul veidi nalja heita ning jätta polügoni lumest ilma. Seetõttu toimusid ka esimesed õppetunnid teoreetilistena ning kaitsva katuse all.

Saime üldteadmised sellest, kuidas on kõige targem ennast metsa minnes riietuda (ehk siis kiht-kihi-peal stiilis), milline on hädavajalik varustus ning mis on „STOP” (seisa-teadvusta-orienteeru-planeeri) reegel. Kiire ülevaade anti ka ööbimiskohtadest, toidu leidmisest/püüdmisest, kuid seda teemat lubati pühalikult järgmisel päeval jätkata ja siis juba praktilises vormis.

Varjualuse trikid ja nipid 

Ilus ja helesinine unistus soojast telgist koos ahjuga hajus siis, kui instruktorid jagasid seltskonna kolmeks ja andsid igale käsu varjualune ehitada. Salamisi rõõmustasin selle üle, et üks meist oli sellist varjualust juba ehitanud – ilmselgelt käivad Harju naiskodukaitsjad meist rohkem metsas. Algas hoogne töö. Tegelikult liigutasime me oma onni asukohta umbes kolm või isegi neli korda ringi, ent kui talad paika said ning asusime katusele kuuseoksi põimima, siis jäi üha enam mulje, et see väike majake on täpselt õige koha peal. Instruktorite meelest oli tegemist väga osavalt maskeeritud onniga, ent maskeeringu väärtust kahandas auklik samblik onni ümber.

Õpetus järgmiseks korraks – sammalt ei tasu võtta sama mätta otsast, kuhu te onni ehitate.

Ääremärkusena: Korduvalt rõhutati seda, et metsas on ütlemata kasulik kaasas kanda kondoome. Nimelt on neil mitmeid otstarbeid. Näiteks saab sellega vett kanda/koguda ning kasvõi musta pesu ladustada.

Hommikul veendusime, et õhtune lõkke-otsus oli õige – onnis oli isegi soojem magada kui telgis.

Kuidas tikkudeta tuld teha?

Ees olid ootamas mitmed õppetunnid. Näiteks õppisime seda, kuidas ilma tikkudeta tuld teha, kasutades näiteks kiviajast tuntud „vibu” meetodit, magneesiumipulka või siis püssirohtu (kel on). Lisaks õpetati, meid vett filtreerima ning koguma. Ka saime me ülevaate looduses leiduvatest taimedest, mis süüa sünnivad. Nt demonstreeriti meile, kuidas saab küpsetada saia hundinuia ja põdrakanepi juurtest jahvatatud jahust. Ka plaanisime kalastamist proovida. Kui instruktorid võrku laiali laotasid, kostus naiste seast hüüatus: „Oi, kas me hakkame võrkpalli mängima!”

Peale seda oli praktiliseks ülesandeks oma onni ees lõke käima saada ilma tikkudeta, filtreerida endale vett ning küpsetada saiake. Kõik muu tuli minu meelest väga hästi välja, ainult et saia küpsetamist pean ma veel harjutama. Lisaks käis hoogne lõkkematerjali kogumine, kuna ootamatult oli taas valgus pimedusega kohti vahetamas.

Ääremärkusena: Ka sain ma teada, et metsas on võimalik leida „vannituba”, loomulikult ilma mugavusteta, kuid minu meelest piisas sellest soosilmast täiesti. Ning kui sealne vesi enam nii puhas ei tundu, siis võib seda vett alati filtreerida. Meile piisas, kui me selle umbes 5-6 korda filtrist läbi lasime.

Järgmisel hommikul asju pakkides oli lausa kahju sellest oma töö ja vaevaga ehitatud onnist lahkuda. Kui instruktorid küsisid osalejatelt, et kas on veel mingeid küsimusi metsatarkuste kohta, siis võttis Anne asjad ilusti kokku: „Kuna järgmine ellujäämiskursus toimub?”

Tahaksin siinkohal tänada Harju ringkonna esinaist ja vahvaid instruktoreid, kes sellise kursuse korraldasid ning usun, et ma ei räägi vaid enda eest, kui ütlen, et ootan juba järge sellele ellujäämisele!