Sõbralt sõbrale ehk ohutushoiust lastepäraselt

Jaanuaris toimus kodutütarde kultuurirühmal laager, kus ohutushoiu instruktor Piret Valge juhendas tüdrukuid, kuidas ise ohutushoiu teemalist töötuba läbi viia. Abivahendina kasutati nö ohutushoiu majakesi, mis ka üle-eestilistel ohutushoiu kursustel kasutuses on. Mõeldes sihtgrupile - lasteaia lapsed - toimisid majakesed eriti hästi - see on mänguline, kujundlik ja mitmeid võimalusi pakkuv moodus läbi “kodu mängu” rääkida olulistel teemadel. Alljärgnevalt mõned muljed osalejate silme läbi, kuidas nö põllule minek läks.

Sassi lasteaia õpetaja Marlene Leopard: Liblikate rühma külastasid  kodutütred, kes pärast oma tutvustamist moodustasid lastest 3-4 liikmelised meeskonnad. Nad rääkisid lastega turvalisusest ja ohutusest. Kodutütardel olid kaasas kodude maketid, mis olid lastele väga põnevad uurida. Üks poiss ütles, et seal oleks võinud üks inimene ka olla (aga projekti mõte oligi, et maja on järelvalveta). Osad lapsed nimetasid kohe eriti vahvatena muruniidukit, saagi, grilli ja lõket. Kõige rohkem toodi välja märksõnu. Kui püüti tervet lauset moodustada, siis jäädi veidi hätta või läks veidi sassi. Näiteks üks poiss ütles, et postkasti ei tohi posti jätta, et siis varastatakse kirjad ära. Teine ütles, et triikrauda ei või üksi koju jätta (tegelikult mõtles, et ei või pistikusse jätta). Mõnel olid väga hästi meelde jäänud täpsed numbrid meetrites, kui kaugel mingi tulease võib majast olla (grill, lõke). Paljud tõid tagasisidena kohe väga drastilisi näiteid kuidas maja põlema läheb, kuidas süüdatakse või varastatakse. Lapsed tõid tagasisidena välja ka toredad mängud, situatsioonide läbimängimised, mida kodutütred tegid (telefonikõne päästeteenistusega, kiirabiga; Õige ja Vale mäng). Laste meelest olid tegevused toredad, ettepanekuks oli, et tegevusi oleks võinud rohkem olla.

Õpetajate meelest olid ka tegevused hästi läbi mõeldud, sisukad ning vastasid laste eale ning. Tore oli see, et rühma sai jagada mitmeks meeskonnaks (viieks) ning nii oli lastel rohkem võimalust ise rääkida. Meeskonnas oli kaks kodutütart, kes teineteist täiendasid. Meeldis see, et kodutütred olid julged ning innustasid lapsi küsimustega kaasa rääkima. Kodutütred olid hästi sõbralikud ning avatud. Väga toredad olid majade maketid, nendega oldi palju vaeva nähtud, need nägid väga tõetruud välja. Pluss kogu inventar... nii sisustuse, kui väljas maja ümber olevate asjade poolest. Kui laua taga said tegevused läbi mängitud, läbi räägitud, mindi vaiba peale mänguga kinnistama oma teadmisi. Kui aega oleks rohkem olnud, oleks tahtnud isegi veel tegevusi.

Kuna nö pilootprojektina tehtud lasteaia külastus läks väga hästi ning mõlemad osapooled - nii lasteaed kui ka kodutütred ise jäid rahule, siis järgmisena käisid kultuurirühma kodutütred Hele-Mai, Maileen ja Liisa Margareta veebruaris ohutushoiust rääkimas lasteaias Naerumaa.

Isegi olukorras, kus kodutütreid oli kolm korda vähem kui esimesel korral, lapsi aga rohkem ja nad ei olnud kooliminejate rühm, vaid nooremad, siis oli eelnev kogemus ikkagi juba piisav, et kodutütardel õnnestus taas lastega läbi viia toredad mängud ja arutelud sellest, kuidas kodu ohutumaks teha ja/või ümbritsevaid ohte märgiti. Naiskodukaitse, kodutütarde ja väikeste Eesti tulevikutegijate mõnusas koostöös veedetud aeg  möödus mõnusalt ja kiiresti ning peaasi - õpetlikult. 

Ja - psst... saladuskatte all olgu öeldud, et järgmine siht on ka juba silme ees - meisterdada Tartu ringkonnale päris oma ohutushoiu majakesed - loodetavasti sõbralikus koostöös noorkotkastega :)