Saarlased matkasid ajalooradadel EV 100 pidustustele vastu

Autod jäid suure tee äärde. Sealt sumbati läbi lumise tee 1,5 km kaugusele, päeva esimesele ajaloorännakule, aastasse 1946. Taasasutatud Kaitseliidu Saaremaa maleva esimene pealik Mati Vendel tutvustas tol ajal soode keskel, üksikus metsatukas varjunud nelja metsavenna elu ja seal aset leidnud lahingust NKVD vastu 3. märtsil 1946. aastal.

Lahingus langes üks neljast metsavennast, Johann Mets, kelle säilmed on tema järeltulijate soovil endiselt samas paigas. Lahingus langes veel 3 ja sai haavata 4 vastast. Samuti rääkis ja näitas Mati Vendel pilte oma kahest kohtumisest Johanni vennaga, kes oli üks neljast metsavennast. Jututeemasid oli palju ning muu hulgas jõuti puudutada ka maailma ajalugu ja poliitikat. Lahkudes jäid mälestusmärgi kohal kasvavate kallistavate männi ja kase rahuliku pilgu alla metsavendade auks põlema neli küünalt.

Edasi suunduti Kooljamägedele. Jalutuskäik mägedeni kulges suurte männipuude vahelt. Seal tervitasid meid puhta õhu märgiks okste küljes rippuvad habesamblikud. Ühe kõrgema mäe tipus, 200-aastaste mändide keskel, meenutati 1344. aasta veebruaris saarlaste ja orduvägede vahel peetud ühte verisemat, ühtlasi viimast, Jüriöö ülestõusu lahingut. Teiste hulgas hukati ka saarlaste vanem Vesse. Enne lahingusse minemist tapeti allikal ohvrianniks härg, kes halva ende märgiks kukkus vasakule küljele. Lahing kaotati.

Kooljamägedel ja seal asuval Purtsa maalinnal jalutades hakkas pilvede vahelt piiluma päike, mis mõjus koos vanade mändidega jõudu andvalt ja müstiliselt.

Järgmine peatuspaik oli Hiievälja külas. Enne kehakinnitamist soojas ja õdusas majakeses nimega Rahu Koda tutvuti augustikuus avatava Vabadussõjas osalenutele pühendatud mälestusmärgiga – kivi isade auks, kes osalesid Vabadussõjas. Samuti käidi jõudu ammutamas positiivse energiaga kivi käest, vaadati huvitava tüvega kaske, mida papa-taluperemees kutsus kunagi tulikaseks. Praegune peremees Arne Rahu arutas endamisi, et võib-olla oli kase nimel tõepõhi all ja sellise mustriga kask küttis ahju eriliselt kuumaks. Kase kõrval puhkas mõnusalt Põhjakonn.

Huvitavaid jutte oli peremehel palju. Näiteks pajatas ta loo sellest, kui käia öösel Kaasiku mäel ja seal näha mehi lõket segamas, tuleb visata müts lõkkesse ning sealt minema jalutada. Selja tagant hakkab kostma tugevat hammaste krigistamist, kuid mitte mingil juhul ei tohi tagasi vaadata. Kui vaatad tagasi, kõik kaob. Kui aga minna kindla sammuga ära, on järgmisel päeval müts kulda täis. Veel oli juttu kodukäiatest. Kodukäiad tulevad kahekesi. Üks teeb: „Uiuiuii“ ja teine vastu: „Männ-känn-nänn“. Ainult hunt saab kodukäiatest jagu. Samas nastik on kodu hoidja. Kui nastik elab kodu juures, on selle perega kõik hästi.

Viimane põige ja ilus päikeseline lõpp toredale päevale oli 2017.a. Eesti aasta küla tiitli pälvinud Roobaka külas. Soojalt kutsuti meid tagasi külla vanu lubjakiviahjusid ja külaraamatuid uudistama.

Päev oli energiat andev, rahulik ja meeldejääv. Äärmiselt paslik oli käia ajalooradadel, meenutades meie minevikku, minnes vastu peagi algavatele suurtele pidustustele.