Meid hoiatati kohe alguses, et päeva lõpus võib enesetunne olla väga kehv – vanad haavad kraabitakse lahti, unustusehõlma vajunud koledad mälestused kerkivad taas pinnale. Sellegipoolest tundsin mina end mõlema koolituspäeva järel väga hästi, sest oli äärmiselt põnev ja kasulik loeng, sain väga asjalikke vastused mõningatele mind painavatele küsimustele, mõned näpunäiteid kriisiolukorras käitumiseks ning toitlustus oli samuti oivaline.
Esiteks tegime järeldused, et iseendaga hästi hakkama saamiseks tuleb õppida-õppida-õppida, järgida tervislikke eluviise, soetada omale palju lapsi ning luua ja hoida sõprussidemeid. Seda sellepärast, et toimetulek kriisiolukorras sõltub kolmest olulisest asjast: 1) haridustasemest ja maailmavaatest (need kaks on omavahel seotud), 2) inimese füüsilisest ja vaimsest tervisest ning 3) sotsiaalsete suhete hulgast ja nende tugevusest. Kui inimene on haritud, terve ning tal on perekonna, sõprade ja töökaaslaste tugi, siis kriisiolukorda sattudes tuleb ta sellest kas iseseisvalt või sõprade-sugulaste toel kindlasti välja.
Kriisiabi ehk kriisisekkumine on inimese seisundi parandamine, sealhulgas nii vatiteki ja jalavarjude andmine kui ka hingelise seisundi ravimine. Seejuures abistaja seisukohast on oluline nii rääkimis- kui ka vaikimisoskus. Seda viimast oskan küll suurepäraselt, aga öelda õigel ajal õigeid asju on minu jaoks alati valmistanud suuri raskusi. Sellel koolitusel sain vähemalt mõned näpunäited, mida on millalgi kohane lausuda.
Teame ju küll vanasõna, et jagatud mure on pool muret. Rääkimine aitab maailma korrastada ja sellel on tõepoolest väga tugev raviv efekt. Kriisisekkumisel on oluline PEEGELDAVA KUULAMISE oskus. Näiteks kuulates endast väljas olevat inimest ei tohi tema jutule omalt poolt midagi juurde lisada. Muidu ehk rääkija solvub või läheb veel rohkem pöördesse. Aga et kõneleja siiski aru saaks, et kuulaja ei ole end tema jutust välja lülitanud, tuleks aeg-ajalt vahele poetada “mhmh”, “jaa” või muud taolist. See mõjub rahustavalt.
Tunnustamine mõjub samuti positiivselt. Alati saab midagi head öelda. Kui keegi näiteks “tatti pritsib”, saab teda tunnustada kas või selle eest, et talle lähevad maailma asjad korda. Seda, kes vaikselt omaette väriseb, saab tunnustada selle eest, et ta teisi ei sega. Kui keegi karjub, siis selle asemel, et nähvata “Mis te kisate!”, võib hoopis tunnustavalt öelda: “Küll teil on aga jõudu ja väge!”
Loengut kuulates sain teada, miks ma alati ära minestan, kui süsti tehakse või verd võetakse. Muidugi korrutan enne verevõtmist enesele, et mis see siis ära ei ole ja peale verevõtmistki, et näe, polnudki ju midagi. Sellest hoolimata läheb mõne aja möödudes silme eest mustaks. Ühesõnaga, oma alateadvuses olen ikkagi end ette valmistanud kõige hirmsamaks ja terve keha on selleks valmistunud. Peale protseduuri on keha valmis tegutsema ja hormoonide kiire ümberpaigutumise tõttu läheb regulatsioon paigast ära. On vaja restarti, et saaks rahulikult õiges rütmis jälle edasi minna. Tõepoolest, kui pilt uuesti ette tuleb, tunnen end sama hästi kui enne.
Miks kooliajal minu n-ö viimasel õhtul õppimise metoodika eksamitulemustele alati nii hästi mõjus, leidis samuti teadusliku põhjenduse. Nimelt on kuue tunni jooksul pärast mingit sündmust võimalik mälestusi mõjutada – seetõttu peaks ka näiteks pärast traumalist sündmust veel vähemalt kuus tundi ärkvel olema. Une ajal kaob inimesel kontroll ja kõik mälestused (ka ebameeldivad) salvestatakse erakordselt hästi. Niisiis jääb väga selgelt meelde seegi, mis vahetult enne magamaminekut õpitud.
Traumalise sündmuse järel tuleb hoopis TETRIST MÄNGIMA hakata, sest siis surutakse tunded maha. Tetrise mäng oma kiireneva tempoga nõuab ajupoolkerade maksimaalset tähelepanu ning ajul pole aega unistama jääda, halbade tunnetega tegeleda ega neid salvestada.
Lapsevanemana tasub kontrollida oma käitumist siis, kui laps haigeks jääb. Kui laps on kodus voodis haige, siis kiputakse ikka poputama ja hellitama kõige paremaga, et ta tunneks ennast võimalikult hästi. Tegelikult on üleabistamine haiguse ajal kurjast, sest tekib refleks kogu eluks – kui on raske, siis organism teab, et tuleb uuesti haigeks jääda, sest siis on ju nii hea. Kriisisituatsioonis reflektoorselt haigeks jäämine oleks aga topeltpõnts.
Koolitusel õpetati meile mõned harjutused, kuidas ärevust vähendada. Näiteks tuleb hingamisharjutuse ajal mõttes ühte kuldset kuulikest veeretada A-st B-ni, B-st C-ni, C-st D-ni ja D-st jälle A-ni, samal ajal sisse ja välja hingates, vahepeal hinge kinni hoides. Korra bussipeatuses seistes juba proovisin ka selle tõhusust, kuna olin teel töövestlusele. Mõjub küll, aga ainult nii kaua, kuni seda harjutust sooritada.
Kui iga naiskodukaitsja suudab häda- või kriisiolukorras ise hakkama saada ja seejuures ka teisi aidata, on täidetud üks NKK olulisim väärtus ja eesmärk – turvalisema elukeskkonna loomine. Psühholoogilise kriisiabi koolitusel on suurepärane võimalus seda õppida. Seega soovitan kõigil haarata kinni võimalusest ning osaleda kriisiabi koolitusel, kui see taas korraldatakse. Tiiu Merese loengud on alati väga huvitavad ja kasulikud. | ||
Naiskodukaitse tegevus
Väljaõpe, Tegevusvaldkonnad, Mentorlus, Tegevusplaan, Eelmised sündmused, Sündmuste arhiiv, "Ole valmis!" äpp
Tutvustus
Väärtused, Struktuur, Põhikiri, Sümboolika, Võsu õppe- ja puhkekeskus
Ajalugu
Enne II maailmasõda, Taasloomine, Virtuaalne muuseum, Naiskodukaitse juhid ajaloos, Aastaraamatud
Ringkonnad
Alutaguse, Harju, Jõgeva, Järva, Lääne, Põlva, Pärnumaa, Rapla, Saaremaa, Sakala, Tallinn, Tartu, Valga, Viru, Võrumaa
Astu liikmeks
Võta ühendust oma elukohajärgse ringkonna esinaise või instruktoriga, kontaktid leiad ringkondade alt. Loe liikmeks astumisest veel edasi..
Meie, naised
Sissejuhatus, Keskjuhatus, Persoonilood, Kõne Isamaale