Ritale mõeldes ...

Tutvusin Ritaga üheksakümnendate aastate alguses ja kohe esimesest kohtumisest alates tundsin enda kõrval vanema õe toetavat õlga. Tema meeletu optimism ja positiivsus ideede ja asjade elluviimisel, nakatas ka ta sõpru.

Rita sünnipäevgi on jäänud alati aega, kus kõik majad on pidurüüs ja ees ootab aastavahetus. Taban end mõttelt, et huvitav, kuidas oleks ta tähistanud oma 50. juubelisünnipäeva. Tõenäoliselt oleks tema sulest tulnud mõni vahva näidend või siis oleks ta mingil muul moel oma külalisi üllatanud, sest seda ta oskas. Isegi siis, kui arvasin, et tean juba kõiki ta nippe, suutis ta ikka ja jälle millegagi pahviks lüüa. Lisaks oli ta ise väga hea kingituste tegija.

Rita oskas alati leida midagi, mis sobis täpselt sellele konkreetsele inimesele. Enamikel kordadel jäi kingisaajal suu üllatusest lahti. Ta lihtsalt oskas leida selle olulise just selle inimese jaoks.

Pühendumine riigikaitsele

Meie esimene suur koostöö sai alguse naiskodukaitse loomisest Saaremaal. Olin ikka väga uhke, kui Rita minu poole pöördus ja mind esimesele koosolekule kutsus. Aukartust äratava pühendumusega sukeldus ta riigikaitsesse ja jäi sellesse seniks, kuni jõud rauges. Naiskodukaitse oli tema elutöö ning julgen öelda, et perekonna järel tema elus teisel kohal. Kõige eredamalt tuleb meelde, kui keetsime koos esimest korda suure hulga suppi (me ei olnud veel õpet saanud) ja korrutasime kokaraamatu retseptikogused mitmekümnega. Saime siis supitegemiseks 71 porgandit ja 128 kartulit. Tegelikult käib ju suurte supikoguste korral arvutamine hoopis kilodega, aga kuna me seda ei teadnud, siis lugesime usinasti poes porgandeid. Tagantjärele on see armsalt naljakas.

Teine tore meenutus on see, kuidas me suvel maleva päevadeks tema köögis kõikidele osalejatele ise pirukaid küpsetasime. Ja mitte tavalisi, vaid ikka revolvrikujulisi, päästikuga ja puha. Terve pisike köök oli täis anumaid, mis sisaldasid pärmitainast, ja nii me küpsetasime tema puupliidi ahjus paarisajale inimesele. Poole ööni.

Kuidas ma ka ei ole proovinud, ei meenu mulle midagi, mille puhul ta oleks öelnud, et seda ta ei tee. Alati kostis ta: “Teeme ära!”

Tänu Rita algatusele valiti meie maakonnas tänavu kümnendat korda aasta ema ja isa ning samuti tänu Ritale on Saaremaa sõdurpoisid saanud endale jõuludeks soojad sokid. Ise tavatses ta öelda, et see on küll pisike asi, aga suured asjad saavadki alguse väikestest.

Tema kolmas suur kirg (perekonna ja naiskodukaitse järel) oli ajakirjandus. Ka selle pisikuga õnnestus tal mind nakatada. Meenub tema kutse aastast 2007, et tulgu ma nüüd Saarte Häälde reporteriks, et on vaja. “Mina?” olin ma tõeliselt imestunud, kuid Rita põhjatu optimism ja usk minusse andsid mulle julguse seda ametit proovida. Olen talle selle eest tänulik. Pärast minu tööle asumist Saarte Häälde kulges meie elu nii, et varahommikul kohtusime, viisime koos lapsed lasteaeda, siis istusime kogu tööpäeva ühes kabinetis ja õhtul asusime koos koduteele. Tõsi, paljudel õhtutel istusime koos ka Kaitseliidu Saaremaa maleva staabis, et ajada NKK asju.

Mul tuli üks mõte!

Olin nendel aastatel see, kes Rita ideedest kohe alguses kuulis, ja minu ülesandeks oligi olla esimene (perekonnaväline) kriitik. “Hommik! Tead, mul tuli öösel üks mõte..,” kõlas sadu kordi tema tervitus, kui ta mu auto esiistmele potsatas ja Kuressaare poole sõites olime mingi uue idee jõudnud juba kuni pisiasjadeni läbi arutada.

Tagantjärele tuleb tunnistada, et olin aeg-ajalt pessimist, kes mõne idee puhul selle elluviimisesse skeptiliselt suhtus. Aga oh imet, enamik neist sai teoks tehtud ja osast on saanud aastatepikkused traditsioonid.

Nagu olen varemgi öelnud, ei jätku mul lihtsalt sõnu kirjeldamaks, kui palju on Rita mind minu elus toetanud ja aidanud ning mida ta on minu jaoks tähendanud. Tean, et tema jaoks oli väga olulisel kohal igasugune mälestamine. Seepärast lähen ja viin tema hauale küünla, kuulan täna õhtul Laurentiuse kirikus temale pühendatud kontserti, tänan teda mõtteis ja soovin kogu südamest, et kõigil neil, kes tema jaoks kallid ja lähedased olid, hästi läheks!

Originaallugu koos kommenteerimisvõimalusega on loetav 29.12.2016 Saarte Häälest