Põlva naiskodukaitsjad hoidsid oma võistluspinget üleval koju saabumiseni.

Meie nädalavahetus hakkas põnevust koguma hetkel, kui olime jõudnud Tallinnasse ning keset linna lakkas töötamast seni teed juhatanud navigatsiooniseade. Laadijale loota ei saanud, sest see lihtsalt ei töötanud. Kohast, kuhu jõudma pidime, teadsime vaid aadressi. Õnneks aitas hädast välja üks korraldajatest, kes ise kaardi ees seisis ja telefonitsi meile teed juhatas. Õnnelikult kohale jõudnud, võisime tutvuda ööbimis- ja võistluskohaks olnud koolimajaga ning seejärel saime lahti pakkida voodid ja

uinusime uue päeva ootuses.

Teisel päeval kohtusime ülejäänud 10 võistkonnaga, kes olid kohale tulnud eri Eesti paigust, et pingutada parima koha nimel. Algas Naiskodukaitse erialavõistlus „Avalikud suhted ja ajalugu”. Põlva ringkonna esindusse kuulusid peale minu veel ringkonna esinaine Esti Taal ja Kanepi jaoskonna esinaine Tuulike Mölder.

Võistluse esimeseks alaks oli „Kuldvillak“, milles teemasid oli kuus ja iga teema all 10-60 punkti küsimused. Võistlejad pidid omama teadmisi nii toitlustusest, organisatsiooniõppest, esmaabist kui ka sõdurioskustest. Lisaks olid valikus varia ja pildi teema. Meie panustasime esmaabile. Lootuses saada parem koht sellel alavõistlusel, valisime 40-60 punkti küsimused, millest kahele õnnestus anda ka õige vastus.

Teise päeva täitsid lisaks kuldvillakule „kohtumine ajakirjanikuga”, fotolavastus, meediaplaani koostamine ja filmiõhtu. Enim rõõmu valmistas meile kindlasti fotolavastus, sest siin saime rakendada oma fantaasiat ja lavastada ise kaks fotot plakati jaoks. Selleks kasutasime nii klassiruumi kui ka koolimaja hoovi. Pealtnägijad ja möödakäijad võisid imestusega mõelda, et mida need hullud siin keset jahedat sügispäeva välivoodi ja magamiskotiga murul möllavad. Meil aga oli lõbus, sest ideid jagus ja ei saanud ju midagi lavastamata jätta. Nii sai Esti põõsaste vahel hiilida ja mina Tuulikesega magamiskotis šokolaadi süüa. Hilisem fotode töötlus ja sobivate välja valimine täitis nii mõnegi hetke naeruga.

Kohtumist ajakirjanikuga ootas vist iga võistkond, endil liblikad kõhus lendamas. Ei ole ju igapäevane, et naiskodukaitsjast kohtuniku asemel võtab võistlejad vastu leitnant Madis Milling isiklikult. 15 minutit klassiruumis möödus kiiresti ja kuigi hääl kippis vahetevahel värisema, jäime oma tulemusega rahule.

Omamoodi elamuse pakkus õhtune filmiõhtu. Oli ju iga ringkond pidanud kodus koostama Naiskodukaitset tutvustava ettekande. Esitlusi oli seinast seina, üks kaasahaaravam kui teine. Kuna kõigil oli võimalus teiste ettekandeid kommenteerida, siis sai iga võistkond enda jaoks olulist infot, mille abil filmilõigukest paremaks muuta.

Lõbusa vahepalana saime osa lühikesest hiina tervise qigongi kursusest, mille viis läbi Eesti Tervise Qigongi Ühingu esindaja. Humoorikad ütlemised ja lõõgastavad harjutused olid tõesti meeldivaks vahepalaks. Lõõgastusminutid lõpetas vahva ühistants.

Viimasele võistluspäevale lükkas hoo sisse Naiskodukaitse ja Kaitseliidu teemaline ajalooviktoriin. Küsimustiku täitmiseks oli aega vähe ja mõnedki küsimused ise kuidagi raskevõitu. Vahel tuli mõttesse kaks vastusevarianti ja kurval kombel sai neist valitud see vale. Sellegipoolest oli kodusest lugemisest  nii palju kasu, et aastaarvud ja sündmused kokku viia. Tuulikesel tulid osad vastused muidugi lihtsalt loomulikust intelligentsist.

Viimase ülesandena tuli meil kahe tunni jooksul valmistada lõika-kleebi-kirjuta

meetodil oma ringkonna liikmetele suunatud ajaleht. Kirjakandjaid oli nii värvilisi kui vähemvärvilisi. Mõni ringkond ei suutnud aga kuidagi tikkudest näppe eemal hoida. Tulemuseks oli põletatud servadega paberitükkidega kaunistatud ajaleht ja suitsuvingune saal- kõik õilsa eesmärgi nimel. Hilisem tagasiside kohtunikelt oli positiivne ja näpunäiteid oma ringkonna ajalehe paremaks kujundamiseks sai pea iga võistkond.

Kui võistlusalad läbi ja kohtunikud olid läinud punkte kokku lugema, saime meie terake targemaks hea artikli kirjutamise teemal. Avalike suhete grupile tulevad niisugused teadmised alati kasuks ja tegelikult on päris meeldiv, kui võistlustel olles õpitakse-õpetatakse midagi uut. Peale loengut oli kõigi peas küsimus, kes siis ikkagi võitis seekordse avalike suhete ja ajaloo erialavõistluse. Punktitabeleid me näidud ei olnud, seega ootasid esikolmiku väljakuulutamist kõik võistkonnad suure põnevusega. Meie ootused olid enim seotud ühe võistluse alavõiduga- või vähemalt nii

olime alguses arvanud. Jagati ju esikolmiku auhindadele lisaks ka diplomid iga ala parimatele. Aga mida ei tulnud, seda ei tulnud. Nii asusimegi peale autasustamist, kus väärika esikoha saavutas Tartu ringkond ning teist-kolmandat jäid jagama Jõgeva ja Sakala ringkonnad, taas teele Põlva poole. Seekord otsustasime loota endi mälule, mis tähendas, et GPS-i tööle ei pandud. Esti ning Tuulikese juhendamisel suutsin meid eksimata Tallinnast välja sõidutada. Hingasin kergendatult ja jäin ootama Tartu tulesid, sest sealt koju oli juba tuttav tee.

Koju jõudmisega polnud meie nädalavahetus aga sugugi läbi, sest hinges oli meil veel küsimus: „Mis koha me lõpuks ikkagi saime ja kas kuldvillaku võit tuli tegelikult meile või mitte?”. Sellele andis vastuse hilisõhtul saabunud korraldajate kiri, kus sees parandatud punktitabel. Selle järgi olime alavõistlusel „Kuldvillak“ kogunud suurima punktide summa ning saavutanud üldkokkuvõttes neljanda koha.