Põhja jaoskond Nõmme seiklusrajal

Tallinna ringkonna põhja jaoskonna juhatus tuli selle peale kokku, et arutleda naiskodukaitsjate erinevatel maastikel võimalikult efektiivselt liikuma õppimise vajalikkuse üle. Kuna vajadus osutus ilmselgeks, saigi teoks see, et 1. oktoobril kogunes 13 naiskodukaitsjat aadressile Külmaallika 15a, kus eespool nimetatud seikluspark asub.

Ilmataat meile ei halastanud. Terve september oli olnud suures plaanis kuiv ja päikesepaisteline, isegi 30. september. 1. oktoobri öösel sadas vihma. Sadas hommikul ka. Ja siis ka, kui me seiklema hakkasime. Aga, nagu teab iga asjalik inimene, ei ole olemas halba ilma, on vaid valesti valitud rõivastus. Kuna meie naised on asjalikud, siis rõivaste valikul prohmakaid ei tehtud.

Nõmme seikluspark on koht, kus puude vahele on veetud köitega viis erineva raskusastmega rada, mis koosnevad trossidest, nööridest ja laudadest. Nendel radadel liikumiseks andis kohalik instruktor, kaitseliitlane Ott Lumi, meile vajalikud juhtnöörid ja mägironimisvarutuse, mis koosneb vöötrapetsist ja karabiinidest, maakeeli rihmadest ja konksudest. Rihmad olid meie küljes, konksud tuli kogu aeg ühendada rajatrossi külge ning nõnda sai seiklusrada kõigil osavõtjatel ohutult läbitud.

Need rihmad ja konksud olid üleüldse head asjad. Sirle, sportlik naiskodukaitsja ja ema, oli kaasanud üritusse ka oma viiekuuse poja. Poeg istus mõistagi turvahällis ning abivalmid seikluspargi töötajad riputasid turvahälli konksuga puuoksa külge, kus poiss mõnusa kõikumise saatel kohe silma pikemaks ajaks looja lasi.

Turnimine mööda neid radu oli tore. Esimesed kolm rada olid lasterajad. Alguses tundus, et asi on nii lihtne, et ei saanud nahkagi märjaks, kuid mida raskemaks rajad läksid, seda rohkem higistama võttis. Iga rajaga lisandus ka kõrgus ning siin hakkas juba mängima psühholoogiline moment. Turnimine iseenesest oli turvaline, aga just teadmine, et alla maapinnani on mitmeid meetreid tühjust, pani mõnedki naised õppuse poole peal katkestama. Iga raja lõpetas mõnus laskumine trossteel e ahviraudteel ja no sellel sõitmine oli tõeline nauding. Kusjuures mida kõrgemalt, seda pikemalt. Suur osa naisi läbis neli rada. Neljas rada oli juba nii piisavalt raske, et viienda raja söandasid täies ulatuses ette võtta vähesed. Õnneks oli viienda raja läbimiseks kolm eri raskusastmega võimalust. Füüsiliselt raskeima ning pikima osa tegi läbi ainukesena Katre. Eraldi märgiksin siinkohal ära veel ka pooleteisekuuse tütre ema Eili, kes suutis teiste seas läbida edukalt viienda raja keskmise raskusega etapi. Seega sünnitus sportlikule vormile eriliselt pärssivalt ei tohiks mõjuda.

Kindlasti väärib märkimist ka asjaolu, et koos meiega saabus Nõmme spordikeskusesse terve Eesti Kaitseväe puhkpilliorkester (küll mitte meie pärast vaid mingit kohalikku jooksuüritust ilmestama). Helid löödi lahti siis, kui meiegi stardi saime ning kostsid vahelduva eduga seiklusraja läbimise lõpuni. Eriti uhke oli sõita kõrinal alla viimase raja ülipikast ahviraudteest „The Beatels’ite” kuulsa „Yellow Submarine’i” saatel. Ei saa orkestrit nende kaunite valsside ning marsside eest mitte tänamata jätta.

Ning loomulikult suur tänu ka Nõmme seikluspargi personalile info ning toetuse eest.

Sellega oli pool päeva nagu niuhti läinud, teise poole veetsime Männiku lasketiirus sportrelvadest lastes, sest ka need oskused tulevad naiskodukaitsjale ainult kasuks. Ilmnes eriline seaduspära, et sportpüstolist on märklauda märksa raskem tabada kui sportpüssist. Sealjuures on esimese märklaud oluliselt suurem. Sportpüssiga oli jälle see häda, et mugava laskeasendi leidmine ei tulnud kõigil väga hästi välja. Oli mis oli, lasta oli ikkagi põnev ning kabedamad meie seast selekteeriti kohe välja ja pandi järgmisele laskevõistlusele kirja. Suured tänud rahuliku juhendamise eest laskeinstruktor Karin Murule.

Selle mõnusa pühapäeva lõpetasime väikese aruteluga kohvi ja küpsiste saatel ja peale seda võisimegi järjekordselt NKK ürituselt saadud positiivse laenguga tavaellu tagasi pöörduda.

Veel pilte.