Piret Paomees: Mulle meeldib see tee, mida mööda ma käin!

Piret, oled Saaremaa tüdruk?

Jaa. Isa poolt juurtega.

Ja sa elad maal?

Jah, ma elan maal.

See tähendab seda, et istud igal hommikul autosse ja sõidad linna tööle?

Täpselt.

On see sinu jaoks raske või mitte?

Väga raske ei ole. Esiteks ei ole see vahemaa nii pikk, sõit kestab 15-20 minutit. Kui olin õpetaja, siis ärkasin varem, aga nüüd on graafik mul natuke mugavam. Ei pea sõitma tipptunni ajal.

Elad Pihtla kandis?

Jaa, Reekülas.

Enne seda, kui NKKsse astusid, olid sa õpetaja. Naiskodukaitse instruktori töö on vist ka õpetajalik? Niisiis, need kaks tööd on omavahel veidi seotud?

Jaa, ma saan neid siduda.

Kui sa neid kaht nüüd võrdled omavahel, siis mida välja tooksid?

Õpetajatöös puutusin ma enamjaolt kokku noortega. Neile tuleb läheneda teisiti kui täiskasvanutele, kellel on hoopis teistsugune pagas. Neil on omad teadmised, omad kogemused. Täiskasvanute pagas on väärtuslik õppematerjal.

Niisiis õpid neilt, keda õpetad?

Mõlemal juhul. Nii koolis õpetades kui Naiskodukaitses ja Kaitseliidus õpetades. Sellest ei pääse. Minu meelest on see väga väärt kogemus. On ju tore õppida teiste vigadest ja headest näidetest, praktikast.

Aga õppinud oled sa ..?

Matemaatikaõpetajaks.

Miks just matemaatika?

See oli mõnes mõttes puhas juhus. Kuressaare Gümnaasiumis õppisin ma majandusklassis. Ja loomulikult läksin ülikooli mõttega, e lähen majandust edasi õppima. See oli üks valikutest. Minu elu koosneb aga juhustest, õnnelikest juhustest. Minu juhus oli see, et gümnaasiumi lõpus õpetatakse matemaatikas statistikat ja tõenäosusteooriat. Mulle meeldisid mõlemad teemad väga.

Ja kui ma olin Tartus valiku ees, mida teiseks erialaks valida, valisin matemaatika. Ja nii ta läks. Olen väga rahul selle hetke mõttega.

Minu teada õppisid matemaatikat peamiselt poisid?

Jaa, matemaatika-informaatika teaduskonnas on tüdrukuid kindlasti vähem kui muudes teaduskondades. Aga olenes ka suundumusest. Esimesel aastal õppisime me kõik põhiaineid, ja kui toimus spetsialiseerumine, siis statistika poole peale oli naisi rohkem.

Saan aru, et sellele sa spetsialiseerusidki?

Jah.

Mis sind köidab statistikas?

Numbrite mäng. Ma ei tea, mis värk mul sellega on, aga mulle meeldivad numbrid, mulle meeldivad erinevad numbrimõistatused. Seosed, sümmeetria, korrapära. Kui ma mõtlema hakkan, siis see on mulle väga väiksest peale meeldinud.

Ei saa teisiti, kui küsida – kas su kodu on väga sümmeetriline?

Nalja teed või? Ei. Pigem ma jälgin pabereid vormistades, et kõik oleks sümmeetriline. Ja see ei tähenda, et kodus oleks mul üks ruut siin, teine teisel pool ja tasakaalus.

Selge, sa suudad asju lahus hoida.

Usun küll jah. Mulle endale tundub, et suudan.

Naiskodukaitsesse sattusid sa minu mälu järgi tänu sellele, et su isa kuulutati aasta isaks?

Vastab tõele. Hakkasime naiskodukaitsjatega rohkem suhtlema. Tänu Rita Loelile.

Rita elas teie kandis …

Jaa, ta oli ka Pihtla jaoskonnas. Meie vahema oli ehk paarteist kilomeetrit?

Ja mingil hetkel sai sinust instruktor?

See ametikoht tundus pakkuvat väljakutset. Seda enam, et see on töö, kus ei ole rutiini. Iga päev on teisest täiesti erinev. Teatud korrapära siiski on. Aga kogu aeg on uued põnevad väljakutsed, millega tegeleda.

See sind seal hoiabki?

Ma jäingi ükskord mõtlema, et mis valem see on. Koolis ei tohiks ju ka rutiini tekkida, õpilased on erinevad. Aga tunniplaan hoiab siiski rutiinis. Praegu on iga päev suhteliselt erinev. Täna võin ma olla Saaremaal, homme Ida-Virumaal, ülehomme Valgas. Seoses tööga on hästi palju liikumist.

Saan aru, et vabu nädalavahetusi sel töökohal eriti ei ole?

Ei. Üldjuhul küll mitte.

Sinu töö kestab põhimõtteliselt seitse päeva nädalas?

Nii võib võtta küll. Püüan vabu päevi nädala sees välja võtta. Sest nädalavahetusi läheb vabatahtlike jaoks päris palju.

On sinu töös ka tüüpülesandeid, ilma milleta kindlasti ei saa?

Ikka. Kõik dokumendid, mis puudutavad uusi või praeguseid liikmeid. Loomulikult pean vaatama, et vajalikud arved oleksid makstud. Rutiini ikka on, aga ei saa öelda, et esmaspäeval kell 9 ma istun ja teen seda ülesannet või teisipäeval kell 11 teen teist ülesannet.

Aga tulles tagasi selle juurde, et sõidad palju ringi – mis asjus?

Sellel ametikohal, kus mina olen, on 15 inimest. Pluss Tallinnas olevad juhid. Aeg-ajalt on hea saada kokku personaalselt, näost näkku. Hea on vaadata, kuidas teistes malevates läheb, kuidas nende hooned on. Samuti käin ma erinevatel kursustel. Aeg-ajalt tuleb ennast täiendada, et olla pädevam koolitaja. Näiteks erinevad esmaabikoolitused. Nüüd uus populaarne ja kuulsust võitev kursus on ohutushoiukursus. Seal räägitakse sellest, kuidas igapäevaselt hakkama saada, millistele pisiasjadele tuleks tähelepanu pöörata. On ka muid üritusi – näiteks võistlused.

Ise sa ju koolitad ka? Ja minu teada Kaitseliidu koolis?

Jah. Nüüd on jäänud natuke pikem paus sisse seoses sellega, et käisin ise pikalt õppimas, aga ma olen õpetanud instruktoreid. Ehk Kaitseliidu koolitajaid, ja erinevaid juhtimiskursuseid olen andnud ka.

Kaua sa oled instruktor olnud?

NKKsse tulin aastal 2010 ja juuni käskkirjaga sai minust vabatahtlik. Palgalisena olen ma tööl 2011. sügisest, septembrist.

See tähendab, et sul on palju kogemusi? Kas oskad võrrelda algusaastaid praegusega?

Mulle meeldib see, mida Saaremaa vabatahtlikud naiskodukaitsjad teevad. Meil on juurde tulnud koolitajaid. Mulle meeldib see, et nad ise julgevad juba võtta vastutust rohkem kui varem. Ma arvan, et Saaremaa on väga palju läbi naiskodukaitsjate võitnud.

Mis alad on populaarsed? Tean, et alati on vaja toitlustajaid ja meditsiini-inimesi.

Seda ei saagi öelda. On erinevad huvigrupid. Üsna paljud tahavad käia metsas, samas on inimesi, kellel meeldib käia erinevatel avalikel üritustel tutvustamas Naiskodukaitset ja erinevaid kursuseid. On meditsiini-inimesi ja neid, kes tahavad ainult toitlustada. Ja noortejuhte on samuti.

Niimoodi ma ei saagi välja tuua, mis on kõige suurema huviga. Kõigile on midagi.

Mäletan, et toitlustamisega oli alati üks suur tegemine?

Jah, meilt tahetakse saada rohkem toitlustamist, kui suudame pakkuda. Ikka tuleb väljastpoolt pakkumisi, kuna naiskodukaitsjad on harjunud suuremate toitlustamistega. Aga siis me palume väga vabandust nende käest, kellele me ei suuda vastu tulla. Me ei ole ainult toitlustusettevõte. Ja me püüame oma inimesi säästa.

Lasketiirus ikka käite?

Ikka käime. Kellel vähegi huvi on, ikkagi antakse neile võimalus. Nii sport- kui ka lahingrelvaga.

Mida teha, et Naiskodukaitse oleks veel populaarsem?

Sellele ei ole ühtegi valemit. Meile meeldivad inimesed, kes tulevad ise. Kes on enda jaoks asja selgeks mõelnud, mida nad teha tahaks, miks nad tahavad Naiskodukaitsesse tulla.

Mina, kes ma kunagi arvasin, et ma ei lähe mitte kunagi metsa, ma ei tee mitte kunagi suurtoitlustamist, ja ega mul ka meditsiiniga kõige suuremad ja soojemad suhted ei olnud, puutusin esimese hooga kokku suurte toitlustamistega. Ja metsas käin ma nüüd suurima heameelega. Nüüd õppisin ma rühmaparameedikuks. Niisiis, üllatuslikke kohti on, mida Naiskodukaitse ja Kaitseliit pakuvad. Kunagi ei tea, mille juurest ennast avastad.

Mis sul metsaminemise vastu oli?

Ei teagi. Aga ma mäletan, et ma ei arvanud sellest midagi. Arvatavasti polnud mul selliseid kogemusi. Ehk oli kartus sellise asja ees. Hirm, et ei tea, kuidas hakkama saan.

Millistel retkedel oled sa osalenud?

Kõige suurematel ei ole. Kohalike olen. Olen ära proovinud, siis tean, millest ma räägin. Olen käinud Sõrve retkel, Lääne malevas Valge Laeva võistlusel, ja kohalikel väikestel orienteerumistel.

Pikemad retked on olnud üleöised. Õhtul minnakse rajale ja hommikul tullakse. Ehk pimedaretked. Öösel tuleb orienteeruda maamärkide järgi. Silmad harjuvad pimedusega hästi ära. Õpetatakse ju sammupaaride lugemisi ja kõike muud. Tegelikult on kõik harjutamise küsimus.

Ma arvan, et need metsaretked on asi, mida üldiselt Naiskodukaitsega ei seostata?

Huvilised kindlasti teavad, aga muidu naljalt jah ei seostata.

Kas kannate kaasas täisvarustust?

Naiskodukaitse koormusmatkal ja üldse retkedel ei ole päris seda kolmekümnekilost varustust ja rohkemat. On kohustuslik varustus, aga kõik sõltub sellest, palju keegi juurde veel lisab. Aga võib-olla suurematel retkedel, pikema-ajalistel on täisvarustus.

Minu kogemus ütleb, et kõige tülikam asi kõikide nende asjade seas, mida kaasa tassida, oli kiiver.

Sellega harjub väga ära, olin sellest üllatunud. Sest esialgu tundus ka mulle, et kiiver on hullult raske ja ebamugav, aga kui sellega iga kuu vähemalt üks nädalavahetus metsas veeta, ühe kursuse raames ma pidin ka seda tegema, siis ilma olla oligi vahepeal imelik – midagi on nagu puudu.

Varustus peab niisiis olema täpselt paras, siis on kõik korras?

Jah, see muudab liikumise mugavamaks ja kiiremaks. Siis ei pea keskenduma lisamuredele. Kui on saabas paras ja õige sokk selle sees, siis ei tule mingeid ville.

Nüüd teeme jutuajamisse sirge joone vahele. Rahvatants! Oled sa lapsest peale tantsinud?

Seda ma ei saa öelda. Siiski, lasteaias küll tantsisin, aga kes ei oleks seda teinud. Koolis kunagi algul oli rahvatants, aga tulid teistsugused tantsud vahele. Rahvatants ei olnud see hetk nii populaarne, aga põhikooli ajal sai natuke tegeletud tantsuga. Gümnaasiumi aeg jäi vahele, siis mul polnud tantsuringi. Välja arvatud kohustuslikud peotantsukursused, aga need olid lühiajalised. Ülikoolis oli võimalik hakata rock'n'rolli trennis käima. Kui Saaremaale tagasi tulin, siis tuli rahvatants.

Võib-olla on rahvatants siin Saaremaal ka paratamatus, sest siin on ta kuidagi eriti võimas?

Rahvatantsu sattusin ma siin läbi ühiste tuttavate. Kui ma nagunii nendega läbi käin, siis võiks ju ise ka tantsida? Seal on samamoodi see kambavaim ja ühtsustunne.

Sa tantsid Piiprellides, eks?

Sinna ma sattusin läbi õe Eve. Ma sattusin nendega koos reisidele. Esialgu käisin lihtsalt kaasas ja siis leidsin ennast trennist.

Nüüd on see koht, kus sa räägid emotsioonist, mille sa sellesuiselt tantsupeolt said?

Emotsioone oli hästi palju, loomulikult. Kui nüüd päris aus olla, siis see oli mu esimene täispikk tantsupidu.

Enamasti on nii, et meeste hulk rahvatantsus ju väga kiita ei ole ja aeg-ajalt tuleb teha partnerite vahetusi. Ja siis ei saa 100% olla tantsumurul. Siiani ongi üksikud sutsakad olnud.

Ma jäin väga rahule. Väga mõnus tunne on. Ma ei saa öelda, et mulle ei meeldiks seal kõrgel tribüünil tantsu vaadata, ja seal on kohati teatud emotsioonid suuremad kui platsil, aga tantsumurul on teine tunne.

Minu jaoks oli selle tantsupeo kõige emotsionaalsem hetk siis, kui me proovis harjutasime Saaremaa kujundi tegemist. Kui esimest korda kõlas Erko loodud lugu, siis mõtlesin, et kas nüüd juhtub see, millest kõik räägivad – kõik kukuvad nutma. Silmad olid märjad küll. Aga õnneks suutsime tantsule keskenduda. Ilus lugu ja ilus kujund. Emotsioonid olid ilusad.

Sinu puhul on huvitav see, et Naiskodukaitse kui militaarse kallakuga organisatsioon ja rahvatants kui vaba eneseväljendus on leidnud ühise keele?

Jah, me naerame, et Piiprellid on osaliselt Kaitseliidu tantsurühm. Meil kuulub kolm meest organisatsiooni ja kaks naist. Ja kes on kellegagi seotud. Aga me ei tantsi laigulistes. Järvas on rühm Kõver Küünarnukk, kelle trenniriided on laigulised. Rahvatants on mõnus vaheldus militaarsele poolele. Teistmoodi.

Kuidas aga lugemisega on? Õhtuti jõuad?

Ei jõua. Erialast värki on nii palju, ja lugemisega on tekkinud paus. Ma ei neela raamatuid nagu varem. Muidu mulle väga meeldib lugeda. Tuleks leida õige raamat, mis mind jälle lainele viiks. Ehk puhkusel õnnestub.

Aga millist kirjandust sa eelistaksid?

Pigem kergemat. Ma ei ütle, et naistekaid, aga huvi on pakkunud raamatud ajaloolistest naistest. Näiteks Kleopatrast. Ja Eesti muistendid ja Kreeka mütoloogia.

Kuidas koduloomadega on?

Mul on kalad. Kunagi oli ka koer, aga hetkel jah, akvaariumikalad. Neid on kerge pidada.

Mida sinu jaoks tähendab patriotism?

Me oleme seda oma sõpradega arutanud. Et miks me seda kõike teeme. Me ei tee seda ju sellepärast, et keegi Toompeale tahab, vaid meie eesmärk on see, et me ise tunneks ennast hästi ja ka meie lähedased võiks ennast tunda turvaliselt ja hästi. Me teeme seda oma lähedaste ja kodu pärast. Kui on vaja, saame aidata igapäeva ohuolukordade puhul. Meil on lihtsalt natuke rohkem väljaõpet.

Mida sina mõistad sõna „natsionaalsus“ all? Kuidas endale oled selle lahti seletanud? Mõlemas, nii Naiskodukaitses kui ka rahvatantsus on ju väga suur ja tugev ühisjoon – rahvuslikkus.

Praegu on hästi – meie liivakast on meie liivakast. See on see koht, mida olen aastatega õppinud: me ei saa teha üldistusi. Ühe isiku vigade tõttu halvustada kogu rahvust. Ma püüan olla tolerantne. On aga asju, millest ma pigem ei tahaks, et neid juhtuks.

Pagulaste küsimus niisiis?

See on sama. Ei saa teha üldistusi. Jaa, kui ta tõesti mõneks ajaks tuleb siia, otsib sõja eest pelgupaika ja kui see on tema jaoks väljapääs, abinõu mingiks ajaks, siis olgu. Aga mulle isiklikult ei meeldi see, kui meie kultuuri hakatakse sellepärast ümber tegema. Sellele uusi nõudeid esitama. Siis ma muutun pahuramaks.

Mis defineerib eesti kultuuri? Miks ma küsisin – kui üldse rääkida sellistest mõistetest, siis peavad need vähemalt enda jaoks olema väga selged.

Meie kultuur on ühtehoidmine, oma pärandi hoidmine. Laulu- ja tantsupeod, mis meid kokku toovad. Muistendid.

Kas mitte esimene ei ole keel?

Keel on nii iseenesest mõistetav, et seda ei oleks osanud kohe nimetadagi. Ma vahepeal kasutasin küll slängi, eriti internetis, nüüd aga püüan kõikides erinevates suhtlusvahendites võimalikult vähe lühendeid kasutada. Eriti neid välismaiseid. See ei ole minu teema.

Kui sa vaatad tulevikku, kas näed ennast samal teel olevat kui praegu? On see tee, mida praegu astud, päris sinu enda tee, millelt sa eemale ei kaldu?

Elu on mind õpetanud, et ära iial ütle "iial". Kunagi arvasin, et minust ei saa naiskodukaitsjat ja kaitseliitlast. Aga kunagi ei tea. Siiski, mulle meeldib see tee, mida mööda ma käin.

* Ene Kallase intervjuu Piret Paomehega ilmus Meie Maas 22.06.2018