Millal ja kuidas te Naiskodukaitsesse sattusite?
Kadi astus Kaitseliitu 1995. aastal sõbranna ärgitusel. Tol ajal Naiskodukaitse Tallinna ringkond nii aktiivselt veel ei tegutsenud ja naised olidki aktiivsed Kaitseliidus (märkuseks, et esimene ametlik ringkonna esinaine valiti alles 1998. aastal ). Kadi teadis küll, et Naiskodukaitse on olemas ning et toimuvad üleriigilised üritused, aga Naiskodukaitse liikmeks astus Kadi ametlikult alles aastal 2000. Õde Mari käis Kadiga koos erinevatel üritustel, aga kuna ta oli alla 18 aasta vana, siis tuli oodata, kuni saab naiskodukaitsja-ealiseks. 2002. aastal astus ka temagi ametlikult Naiskodukaitse liikmeks.
Võimalused Naiskodukaitses
Õed on valinud erialarühmadeks erinevad erialad: Mari on kodutütarde Tallinna ringkonna vanem ja toitlustusrühma liige ja Kadi side- ja staabiassistentide rühma liige. Mari oli enne kodutütarde rühmajuht, aga pärast Tallinnast ärakolimist loobus sellest ametikohast ajapuuduse tõttu. Rühmajuhina tuli arvestada igal nädalal vähemalt ühe kuni kahe tunniga. Praegu on Mari ka Kaitseliidu Nõmme malevkonna toitlustuspealik – kui tahetakse toitlustust, siis teatakse, kelle poole pöörduda. Kadi on lisaks staabiassistendiks olemisele Nõmme jaoskonna esinaine ja ka Nõmme malevkonna personalipealik. Jaoskonna koostöö malevkonnaga on väga hea. Kadi on olnud Nõmme jaoskonna esinaine kaks ametiaega alates 2001. aastast – seega on nii kaitseliitlased kui naiskodukaitsjad harjunud iga küsimusega Kadi poole pöörduma. Eks järgmistel valimistel tuleb jaoskonnal leida uus esinaine, kuid loomulikult aitab Kadi nõu ja jõuga uusi juhte.
Mis teile Naiskodukaitses meeldib?
Kadi on veendunud, et kui seda küsimust oleks küsitud 1996. aastal ja 2007. aastal, siis need vastused oleksid väga erinevad olnud, sest nende aastatega on organisatsioon väga palju muutunud. Alguses oli muidugi palju huvitavam, sest kõik oli uus, aga kui hakkad igasuguseid rutiinseid tegevusi tegema, siis ei ole enam nii põnev. Marit hoiab naiskodukaitse juures hea seltskond ja huvitavad tegevused ning head koolitused. Temagi nendib, et organisatsioonil ei ole palju uut vanadele olijatele pakkuda. Kuid põnevad juhtumid ja naljakad seigad läbi aastate on kindlasti põhjuseks, miks ei tahaks neist kumbki loobuda Naiskodukaitsest.
Kord juhtus nii, et Mari ja Kadi käisid Valgejõe lähedal metsaõppusel, kus harjutati erinevaid liikumisviise. Parasjagu kui „laigulistel“ tüdrukutel relvamakettidega roomamine käsil oli, sattus „lahinguväljale“ üks eraauto. Meessoost autojuhi hämmingut, hirmu ja suuri silmi oli kaugele näha, aga ta ei lasknud end ka väga kaua koguda, sest veel kiiremini, kui ta oli sinna sõitnud, lahkus ta tagurdades. Pärast kohalikud rääkisid, et toimus vist mingi politseioperatsioon.
Samuti sai kunagi, umbes aastal 1997, kui veel mobiiltelefone polnud, sõbrannaga, kes elas mõned majad edasi Kalamajas, vanade raadiojaamadega ühendust võtta. Kuna oldi siderühmas, siis õhtuti saigi harjutada sidepidamist, ja kui raadioside ei toiminud, siis tuli ikka jalad appi võtta, et külla minna.
Kadi rääkis ka sellest, kuidas ka saunalavalt on võimalik Naiskodukaitsesse liikmeid värvata. Ta käis sõbrannaga trennis, kus ikka sai arutatud erinevaid teemasid ning parasjagu, kui juttu oli langevarjuhüpetest, siis leiduski üks huviline saunalavalt, kellest sai Nõmme jaoskonna liige.
Me saaksime palju rohkem liikmeid juurde, kui kõik avalikult rohkem räägiks, et kuulume Naiskodukaitsesse ja mida me seal teeme.