Ka depressiooni uppuja vajab kiiresti abi
Enamik meist on ju läbinud elu jooksul vähemalt üks kord traditsioonilise esmaabikoolituse, olgu siis koolis või tööl või autojuhilube omandades. Me teame vähemalt teoreetiliselt, mida teha, et aidata inimest, kellel on füüsilise vigastuse tundemärgid. Ja isegi ilma esmaabikursusel osalemata ulatame me mahakukkunule instinktiivselt abikäe. Ning kui märkame, et keegi on vette uppumas, lähevad meis hetkega tööle kõik häirekellad ja me püüame viivitamatult tema elu päästa.
Aga vähesed meist on saanud mingigi ettevalmistuse selleks, et aidata kedagi, kes on seesmiselt põlvili või pikali kukkunud ja ei saa enam püsti või kes on lausa uppumas depressiooni… Me ei oska seda, et temaga on lood nii halvad, tavaliselt isegi märgata, sest tõenäoliselt teeb teine inimene head nägu halva mängu juurde. Võib-olla on tal piinlik rääkida või ta ei oskagi seda muret sõnadesse panna. Sellised mured on ju ikka veel üsna laialdaselt stigmatiseeritud. Võib-olla tahaks ta karjuda appi, aga ei julge või ei suuda… Ja kui meile, kes me tema lähedusse satume, tundubki, et tal on mingi suur mure või et ta on sisimas kurnatud, siis kobame abitult ringi oma puudulikes teadmistes, mis meil sellises olukorras käitumiseks olemas on, kõhkleme, kas ikka tasub teist oma küsimustega ’torkida’ ja võib-olla otsustame teha näo, et me ei märkagi, et midagi on korrast ära.
Umberto aitas meil mõista, et vaimse tervise probleemid on sama sagedased ja ’normaalsed’ kui füüsilise tervise häired ja et nendega tuleb tegeleda sama hoolsalt ja viivitamatult kui füüsiliste probleemidega. Pealegi on need kaks tihti omavahel seotud – vaimse tervise häired viivad suure tõenäosusega ka füüsise tasakaalust välja.
Mitte keegi ei taha tegelikult surra
Vaimse tervise esmaabi on Umberto sõnul vaja osata anda selleks, et inimesed kannataksid vähem, jõuaksid kiiremini abini ja jääksid rohkem ellu. Ning selle koolituse eesmärgiks oligi saada selgeks vaimse tervise esmaabi 5-etapilise tegevuskava põhisammud ja seeläbi muutuda oluliselt julgemaks sellise abi osutamisel. Meid juhendati ka selles osas, kuidas tunda ära erinevatele vaimse tervise probleemidele viitav käitumine. Muidugi ei õpetatud meile selle mõne tunniga selgeks häirete diagnoosimist, vaid just seda, kuidas märgata, et teisel on raske ja talle abi pakkuda. Oluline on, et keegi ei jääks oma murega üksi, eriti kui tal on väga raske. Meie, inimesed, oleme ju liigagi kohanemisvõimelised, ütleb Umberto – vahel harjume ja lepime me üha hullemaks muutuva olukorraga. Ta rõhutab, et mida varem abi otsida, seda parem on paranemisprognoos, aga mõned inimesed kannatavad enne abi otsimist 30 aastat… Kui vaid keegi märkaks ja sekkuks – kas Sina ise või keegi teine!
Üks teravalt kõlama jäänud mõte Umbertolt oli: mitte keegi ei taha surra – ellujäämisinstinkt on väga tugev. Mõnikord on elu lihtsalt nii raske ja piinarikas, et inimene ei näe sel hetkel muud väljapääsu sellest üle jõu käivast olukorrast kui enesetapu tegemine. Sinu hea sõna või naeratus võivad mõnikord päästa isegi elu. Nii et kõige õigem suhtumine on lihtsalt hoolida igaühest enda ümber (ja muidugi ka sellest armastust väärivast olendist, kes on Sinu sees!).
Esmaabi 5 sammu
Aga muidugi ei rääkinud me ainult suitsiidist. See on lihtsalt nii oluline teema, et sellest ei saa kuidagi mööda hiilida.
Vaimse tervise esmaabi tegevuskava esimene samm sarnaneb traditsioonilise esmaabi esmase ülesandega (tagada elutähtsad funktsioonid): lähene ja hinda, kas ebatavaliselt käituv inimene kujutab endast ohtu endale või teistele. Kui vastus on kindlalt ’jah’, siis helista numbril 112. Kui Sa aga pole kindel, kas asi on nii hull, siis kõneta inimest hoolival viisil ja anna talle märku sellest, et tunned tema pärast muret ja oled valmis aitama. Nagu Umberto ütles, on see inimese jaoks suur asi, kui ta teab, et keegi märkas teda ja on valmis ta ära kuulama.
Tegevuskava teise sammu ehk toetava ja aktiivse kuulamise eesmärgiks on luua inimesele võimalus rääkida, oma muret jagada. See omakorda annab abistajale teavet, mis aitab tal pakkuda asjakohasemat tuge. Ning selle eelduseks on, et Sina abistajana suudaksid luua usaldusliku suhte – viis selle saavutamiseks on päriselt pühendunult kuulata, võtta teise muret tõsiselt ja mitte mõista teda hukka!
Kolmandaks tuleks sisendada hädasolijale kindlustunnet, pakkuda talle tuge ja olulist teavet. Julgusta teda mõistma, et on võimalik, isegi tõenäoline, et tal hakkab parem. Näiteks kui Sa oled kindel, et tal on paanikahoog, siis ütle talle, millega tegemist on ja kinnita talle, et sellesse ei saa surra. Samuti on tema jaoks väga rahustav, kui Sa väljendad, et jääd tema kõrvale, kuni see möödub. Suureks abiks on talle sel hetkel ka see, kui teed tema heaks midagi praktilist. Kui ta lubab, siis pane talle näiteks käsi ümber. Või täida mõni kohustus tema eest ära.
Neljanda sammuna tuleks julgustada hädasolijat otsima professionaalset abi. Selleks on tänapäeval nii palju võimalusi! Vajadusel aita inimesel mõista, et oma murest rääkimine ja abi otsimine ei ole häbiasi ega ka kasutu – pikalt kannatamine on ebavajalik kangelastegu ja paljud teised on abi saanud. Igal inimesel on õigus tunda ennast hästi, ja seda on võimalik saavutada olenemata sellest, millise vaimse häirega on tegu. Professionaalid oskavad aidata. Alustada võib näiteks peaasi.ee lehelt: Küsi nõustajalt - Peaasi.ee või psühholoogilise abi osutajate üle-eestilisest andmebaasist: Lahendus.net.
Viimase, viienda sammuna on väga hea mõte julgustada kannatavat inimest ennast ise aitama. Uuri temalt, mis on teda varem aidanud, sest mis ühele on lõõgastav, võib osutuda teise jaoks just stressoriks (jõusaali minek, seltskonnas viibimine vms). Võid ka küsida, kas Sa võid talle nõu anda. Kui ta on nõus, siis jaga häid nippe, mida Sa tead (liikumine, looduses viibimine, korralik unehügieen ja ka lihtsalt suvalisel hetkel enda väljamagamine, käeline tegevus, suhtlemine lähedasega või hoopis omaette olemine, millegi uue ja virgutava tegemine).
„Nuusuta lille ja puhu küünal ära“ ja teised nipid
Muidugi õppisime me koolitusel juurde ka mõned toredad nipid iseenda aitamiseks raskel hetkel. Üks kursuslane ütles näiteks viimasel, tagasisidepäeval, et tema jagas juba tuttavatega Umberto poolt õpetatud lihtsat võtet ärevuse (ka ärevushoo) puhuks: pane käed rinnale risti ja hoia neid kergelt rusikas ning kujutle, et sul on ühes käes väga hea lõhnaga lill ja teises käes küünal; nuusuta pikalt ja mõnuga seda lille ja siis puhu pikalt ja aeglaselt see küünlaleek ära. Suurepärane rahustav hingamisharjutus, kas pole?
Hea abinõu selleks, et mitte lasta teise inimese probleemil või tragöödial ennast rööpast välja viia, on Umberto sõnul mõningane distantseerumine: näiteks kujutlemine, et Sa oled kinos ja vaatad filmi, kujutlemine, et seisad augu serval ja vaatad alla augu põhja, kus see teine inimene parasjagu on, keskendumine eesmärgile ja endale teadvustamine, et Sa ei vastuta teise inimese elu eest.
Enesehoiuks on hea mõte praktiseerida enesekaastunnet ja tänulikkust ning teha vahel midagi toredat, mis haarab kõik Su meeled.
Läbipõlemise vältimiseks võiks kujutleda ennast õhupallina. Kui Sa oled mõõdukalt täis puhutud õhupall, siis ei lähe Sa sellest veel katki, kui miski Sind torkab, aga viimse piirini täis puhutud õhupall võib lõhkeda väikseimagi torke peale. Ära lase ennast nii stressi täis puhuda, et pauguga lõhki läheksid!
Koolitusel osalejad leidsid ka, et väga kasulik oli harjutada aktiivselt kuulamist, s.o teise inimese jutule vahele segamise või mõttes oma vastuse formuleerimise asemel tema päriselt kuulamist. See oskus kulub ju meile kõigile erinevates eluolukordades marjaks ära. Üks kursuslane nentis, et talle meeldis Umberto soovitatud nipp suruda keel suulakke („hoida keel hammaste taga“), kui tunned kiusatust hakata teise inimese jutule vahele rääkima ja enda kogemusi jagama, nagu paljud meist automaatselt teevad. Suure tõenäosusega teine inimene ju tegelikult ei tahagi, et sa midagi tarka (või nõu andvat) ütleksid, vaid et Sa ta ära kuulaksid! Lihtsalt ole tema jaoks olemas. Ole üks suur kõrv. Üks osaleja tõdes, et lihtsad sõnad „Ma ei oskagi midagi öelda“ olid ühte südamepuistajat kuulates osutunud üsnagi toetavateks.
Kuidas küll saada mehed, need „tugevaks ja sitkeks“ kasvatatud, oma hingehädade puhul otsustavamalt professionaalset abi otsima? Võib-olla on abi sellestki lehest: Mehed: MÜÜT või REAALSUS - Peaasi.ee. See kummutab nimelt nii mõnegi müüdi meeste vaimse tervise osas, alustades niisugusest: „Vaimse tervise teemad puudutavad rohkem naisi.“
Meeldetuletuseks veel: väärt teadmisi vaimse tervise esmaabi kohta on ka Naiskodukaitse poolt loodud mobiilirakenduses „Ole valmis!“.
Veel vaimse tervise nippe leiad aadressilt: https://peaasi.ee/nipid/.
Ja kui Sa soovid ise selle koolituse läbi teha, siis saad lisainfot siit: https://esmaabi.peaasi.ee/.
Peaasi on märgata ja Peaasi on märgata ja hoolida – ja mitte ainult teistest, vaid ka iseendast. Nii võiks kokku võtta veebilehte peaasi. ee haldava MTÜ Peaasjad koolitaja Umberto sõnumi vaimse tervise esmaabi koolituselt. ← Eelmine Sotsiaalminister tänas vabatahtlikke panuse eest vaktsineerimise edendamisel Järgmine → Naiskodukaitsjad ulatasid hooldekodudele abikäe Peaasi on märgata ja hoolida 
