Paraaaaaaaaad marsile! Seekord meie ka!

Pealinna tänavaid palistasid vabariigi aastapäeval tuhanded pealtvaatajad ja rivis oli kokku 982 osalejat ning 45 ühikut rasketehnikat. Oli au ja samas ka väljakutse kaasata kõikidest Rapla ringkonna jaoskondadest liikmeid, kes esindaksid naiskodukaitsjate nö laigulist poolt. Paraadile eelnenud proovides said korralikku drilli nii rivisamm, hoiak kui ka rühmajuhi selgehäälsed käsklused.

Reelika Rohuste jaoks oli see esimene paraad üldse, kus osaleda. „Minu suur unistus oli marssida Eesti Vabariigi sünnipäeva paraadil Vabaduse väljakul. Esmakordne kogemus nii paraadil kui rühmajuhina oli alguses väga ärevust tekitav, aga tagantjärgi mõeldes oli kõik tänu meie naistele lihtsalt imeline. Ma olen väga õnnelik, et me saime just Rapla naistest koosneva rivikarbi kokku. Siit saadud emotsioonidega on võimalik väga kaua edasi liuelda,“ sõnab ta.

Vabariigi sünnipäevaks oli taevataat kinkinud imelise kevadilma. Piltidel jäävad seda aastat meenutama päikesepaistelised naerukurrud nii pealtvaatajate, paraadil osalejate kui presidendi nägudel. Rapla naiste tervistushüüded rivis kajasid jõuliselt, südames oli uhkusenoot ja rüht oli hea. Eks oldi ju ka harjutatud! „Elagu Rapla naised! Elagu ema!“, nendele hüüetele sai rivismarssija vastata vaid naeratusega ja neid naeratusi jätkus mitmekilomeetrisele marsiteele palju. Naiselikku elevust sai välja näidata alles paraadi lõppedes ning korraliku grupikallistuse ja aplausiga kirjutati alla mõttele, et kui vähegi võimalik, marsime veel!

„Meil on täpselt ainult üks võimalus. Ja me teeme ära!“, nende sõnadega lõppes paraadieelsel hilisõhtul Rapla naiste peaproov. Selgus, et munakiviteel ei ole rivisamm niisama kerge tulema kui harjutusplatsil ja valvelsammu marss, kus silmanurgastki maha vaadata ei tohi, nõuab veelgi enamat. Marssimisest veelgi raskem tundus tundidega mõõdetav paigal seismine. See oli aeg, kus liigutada võis vaid varbaid sõdurisaabastes ja viiekilose relva raskus õlgadel tuli olematuks mõelda. Vabaduse plats öövalguses jättis aga marssijatele mõnusa mulje- oli täiesti eriline, kuidas säras vabadussammas ja mänglesid valgusvihud sinimustvalgetes valgustorudes ning tuledeketid puudeokstes. Eriline oli, kuidas kõlas ja kajas orkester ning millise hõngu jätsid endast maha võimsad lahingutehnikamasinad. Naised leidsid üksmeelselt, et paremat sõpra kui suur basstrumm ei ole marssija jaoks olemas. Seda muidugi peale kaaslase, kes kohendab su vormi, pakub küünarnukitunnet ja vajadusel loeb sosinal rivisammu „Vasak! Vasak! Üks-kaks-kolm!“

Rapla naised on tänulikud rividrilli eest leitnant Miko Allikmäele, abi ja toetuse eest veebel Tõnis Otstavelile ja veebel Reinart Roole! Täname naiskodukaitsjaid Harju ja Tallinna ringkondadest, kes osalesid paraadil pidulikus vormis ning kes hoolitsesid meie öömaja ja olme eest neil päevil!