Ood rõõmudele ehk kuidas me käsime Ristil vastlapäeva tähistamas.

Nüüd siis kõigest lähemalt. Meie vanad matkasellid  panime hommikul taskusse kompassid, tegemist ju ikkagi orienteerumisega, aga taskusse need meil jäidki. Ei olnud paberil ei kuue ega kaheksakohalisi koordinaate, mitte ühtegi kohe ei olnud. Paberil olid vihjed, mis juhatasid meid erinevatesse punktidesse. Esimene juhtnöör suunas meid tagasi Risti malevkonna majja, midagi helesinist otsima. Helesinised olid õhupallid. Lauale liugles ristsõna, mille lahendamisel mõõteti ajakulu. Ajud tööle!  Saime teada, et Risti kool on jalgpalli suunaga. Mis on leitav Marimetsas? Mh, matkarada või vaatetorn, mõlemad sobivad ristsõna ruudustikku. Nii me siis arutlesime ja täitsime ruute tähtedega, saades järjest teada huvitavaid fakte Risti kohta. 

Maja ees ootas meid kohe uus ülesanne- laskmine. Kiired juhendamised Miku poolt  ning täpsuslaskmine võis alata. See kaugus ei olnud kaugel, kuhu sihtida tuli, kuid ikkagi käsi võbises ja hingamine läks sassi. Rääkisime veel sellest, kuidas laskesuusatajad kiires tempos lasketiiru suuskadel tulevad ja oma sooritused ära teevad. Iga naine sai viis lasku. Naeru saatel sammusime üksteise järel seinal olevat tulemust vaatama. Õnneks tabasid lasud õiget suunda.  Oli siis puntiskoor mis ta oli, kirja läks viiest kolm paremat.

Appi, kus on Ristil rong? Äkki Risti “Risti” juures? Kui sa nüüd loed ja mõtled, mis on "Risti Rist”, siis see on küüditamisohvrite mälestusmärk, selle saime teada ristsõnast. No igatahes sinna me suuna võtsime. Me oleme tavalistelt Ristilt vaid läbi sõitnud, seega usaldasime võistkonnakaaslaseid. Rongi me küll ei näinud, aga raudteejupike oli täitsa olemas. Selles tegevuspunktis saime kolmekesi ühel paaril suuskadel suusatada. Ei olnud just lihtne seda õiget liuglevat suusasammu teha, kui suusa peal on neli jalga enda omadele lisaks. Olenemata sellest, et “sajajalgne” suuskadel  tundus kohmakas, oli vaid paar kukkumist. Naeru jagus. Suusad jalast, võisime nüüd oma jalgadel võtta tee ette kuhugi kus tehakse Ristil jaanituld. Ausalt, pole õrna aimugi

Mööda väikest tänavat, mille ääres olid lumemütsidega kaunistatud majad, sammusime kustunud jaanituld otsima. Põhikoolist mööda, mäest alla ja seal ongi see suvine pühapaik. Silmi pimestav ilus talvepilt! Mõtlesime, nüüd saame kindlasti tulepulgaga lõkke süüdata, aga ei. Meile anti kätte tühjad õhupallid, paelad ja teravad nooled. Neli palli, neli naist ja neli noolt- aeg läks käima nüüd! Puhusime õhupallid täis. Naerma ajas… Kaval oli see, kes julges palli ikka väga suureks puhuda. See annab ju võimaluse suuremale pinnale noolega sihtida. Tõdesime, et meist kõik ei ole ikka noole viskajad. Taas läbi lume, üle lumevallide liikusime järgmisse punkti, mille märksõnaks oli: kiik.  

Kus või olla Ristil kiik? Lasteaias? Nii oligi. Ees ootas taas rõõmus naeratus ning eriti tore tegevus- vastlaliug koos lauluga. Nüüd oli küll viimane aeg lauluhääl puhtaks köhida.

“Täna liugu laseme, hõissa, meil on vastlad!

Seljas kasuk lumine, jalas valged pastlad!”

Kas teie olete liugu lasknud lasteaia liumäelt vastlalaulu lauldes? Meie nüüd juba oleme! Need kaks tegevust korraga, olid rasked. Liug sai pikk, laul jäi lühikeseks või vastupidi. Riided mõnusalt lumised, saime kõik vastlapäeva eesmärgi täidetud. 

Lumisena, kuid rõõmsana asusid kaks naist puslet kokku panama. Eestimaa maakonnad tuli asetada õigesse kohta. Küll keerlesid mõned pusletükid pikalt näpuvahel. No, kas tõesti on see Peipsi järve meenutav kaar hoopiski Pärnu hobuseraua kujuline laht? Teised kaks naist hakkasid taldrikul ussikesi auku ajama. Algul tundus, et no mis see siis ikka ära ei ole. Teate, see ussike osutus vintskeks selliks. Aimatav, et ta liikus magneti jõul, aga et mitte alla anda, leidis ussike end august. 

Seadsime sammud tagasi Risti malevkonna maja suunas. Tuba lõhnas taevalikult!  “Mis vastlad need ilma hernesupita siis on?”, ütles Risti jaoskonna eakas toetajaliige Aime Pukk. Just tema keetis meile  valmis maitsva hernesupi. Laual toeka vahukooremütsiga vastlakukkel. Jagasime kõik Aimele kiidusõnu, mitte ainult suppi eest, vaid ka selle eest, et ta kaheksakümne viie aastaselt tuleb ja teeb asju südamest, rõõmuga!  Temalt on palju õppida! 

Risti jaoskonna esinaine Aet küsis meilt lõpurivistusel: “Oli Teil lõbus?”  Kostus  vastu üks pikk “jaaaaa!” Risti jaoskonna korraldatud üritus kutsus kokku omavahel mõõtu võtma kõiki jaoskondi. Nagu me teame rajale läks seitse võistkonda, kõik võita ei saa. Jagati tänukirad, tänusõnu. Anti välja ka eriauhinnad: kõige stiilsemale võiskonnale ja,  kelle silm oli laskmises terav.

Tagasiside saime anda võiskondade kaupa paari lausega. Väga raske on kokku võtta paari lausega seda, mida olime just kogenud. Üks on kindlel, et päev oli täis lusti ja rõõmu ja naeru! Vot just selline peabki olema üks õige vastlapäev!

Aitäh Risti jaoskonna naistele vahva vastlapäeva orienteerumise eest! Jääme juba ootama uut küllakutset järgmisest jaoskonnast :)!