Naistepäeva eri: naine naiskodukaitses

Aili Ehamaa (40), Naiskodukaitse Viru ringkonna instruktor

Naiskodukaitsesse tõi mind Ave Proos (tollel ajal NKK esinaise asetäitja), kes oli Sisekaitseakadeemias minu kursaõde. Viru ringkonda otsiti 2018. aasta kevadel uut instruktorit ning Ave soovitas mind Naiskodukaitse esinaisele. Varasem kokkupuude Naiskodukaitsega puudus.

Esmalt astusin Naiskodukaitsesse just töö tõttu.

Elu Naiskodukaitses on viimase nelja aasta jooksul olnud nagu Ameerika mäed. Tegin ühe aasta jooksul ära kõik viis Naiskodukaitse baasväljaõppe moodulit, olen läbinud mitmeid kursusi, osalenud Kaitseväe ja Kaitseliidu õppustel. Kaks esimest aastat veetsin rohkem tööl/Naiskodukaitses, kui kodus.

Tänu Naiskodukaitses olemisele olen saanud õppida ja tutvuda paljude erinevate valdkondadega. Eneseareng on olnud tänu naiskodukaitses olemisele väga kiire ning laiapindne. Eriti südamelähedane on mulle evakuatsiooni teema.

Teen küll igapäevaselt oma tööd Naiskodukaitses, aga see ei ole minu liitumisest alates olnud põhiline, mis mind selle organisatsiooniga seob. Mind seob Naiskodukaitsega minu kolleegid, kellest paljudest on saanud mulle väga head ja lähedased sõbrad. Mind seovad Viru ringkonna toredad naiskodukaitsjad, koostegemised ja -olemised ning palju, palju muud huvitavat.

Minu motoks on parem, rõõmus, teadlikum ja oskuslikum naine!Mina naiskodukaitsjana olen motiveeritud, tegutsemiseks ja koostööks alati valmis, sest see on minu kohus! Kaitsen ennast, oma pere, oma lähedasi ja oma riiki!

Merje Verhovitš (36), planeerimis- ja keskkonnaspetsialist

Naiskodukaitse pakkus mulle huvi juba mitu aastat tagasi, sest võimaldab saada mingid baasoskused sõjaolukorras kodumaa kaitsmiseks. Liitusin 2020. aasta detsembris.

Baasväljaõppes olen osa saanud esmaabi kursusest, mis oli äärmiselt hariv ning organisatsiooni õppest. Samuti osaliselt ohutushoiuõppest.

Eelmise aasta kevadel oli võimalus Carl Gustavi õppes osaleda. Eriti palju ei ole saanud erinevatest tegevustest osa võtta, kuna piirangud olid ning vahepeal olin ka lapseootel. Võimalik, et lähiajal pühendan ennast rohkem.

Naiskodukaitses hoiab mind koolitusvõimalused, mis võivad mingil eluetapil ära kuluda.

Minu moto on: kõik on võimalik sellele, kes usub (et see on võimalik)!

Kairi Laubholts (30), klassiõpetaja

Naiskodukaitsesse astumise plaane pidasin pikalt, kuid lükkasin avalduse esitamist muudkui edasi, oodates perioodi, mil mul oleks rohkem aega, et reaalselt panustada.

Organisatsiooni liikmeks astumisel oli mulle eeskujuks minu õde Evely, kes juba mõned aastad enne mind liikmeks astus ning pidevalt näitas mulle võimalusi, mida Naiskodukaitse pakub.

Lõpuks astusin aga Naiskodukaitsesse hoopis Kaitseliidu võrkpalli meistrivõistluste tõttu. Viru malev ei saanud võistkonda kokku ning kutsus mind mängima. Eelmistel aastatel oli alati võimalus võtta üks liige väljastpoolt Kaitseliitu mängima, kuid minu sisseastumise aastal muutusid reeglid ning kõik mängijad pidid kuuluma organisatsiooni. Nii saigi nädalaga minust täieõiguslik Viru ringkonna Viru-Nigula jaoskonna liige.

Liikmeks astusin eelkõige selleks, et panna iseennast proovile erinevates valdkondades. Lisaks olen ma alati arvanud, et minu tugev närv oleks abiks keerulistes olukordades hakkamasaamisel. Ja olles tõeline Eestimaa patrioot, leian et Naiskodukaitsesse astumine oli ainuõige otsus!

Naiskodukaitse on pakkunud mulle väga palju erinevaid võimalusi iseenda harimiseks, on see siis baasväljaõpetena, administratiivse poole pealt või näiteks juhtimise koolitustena.

Olen saanud laiapinnalisi teadmisi Eesti riigikaitsest üldiselt ning ka spetsiifilisi oskusi, mida saan rakendada ka Naiskodukaitse väliselt. Samuti on Naiskodukaitse andnud mulle juurde palju uusi tuttavaid ja sõpru, kellega jagada igapäevarõõme ja –muresid.

Teadagi, et naised suudavad korraga tegeleda mitme asjaga, siis oleme oma Naiskodukaitse koosolekuid pidanud nii saunalaval, basseinis kui mängutoas.

Naiskodukaitses hoiab mind eelkõige armastus meie Eestimaa vastu. Mulle väga meeldivad Kaire Rapuri laulust „Minu maa“ järgmised sõnad: „See on minu maa. Seda hoian, kaitsen ja armastan.“ Kui ise ei kaitse oma riiki, kes see teine seda meie eest ikka ära teeb.

Läbi elu on saatnud mind vanasõna „Kes palju teeb, see palju jõuab“.

Angelika Rusika (42) miljööterapeut ja pereema

Olen aastaid naiskodukaitsesse astumise üle mõtisklenud, kuid alati on teised väljakutsed mind hõivanud. Kui ma poolteist aastat tagasi nägin vilksamisi NKK kodulehel lapsepõlve mängukaaslast (Aili Ehamaad), siis olin nö müüdud...

Naiskodukaitsesse astumise eesmärgiks oli eneseareng, erinevates olukordades hakkama saamine. Samas olla toeks nendele, kes toetust vajavad.

Väga huvitav oli maleva laskepäev. See oli alles hiljuti ning elus esimest korda relvast laskmist on raske üle trumbata, kuid loomulikult on pakkunud põnevust kõik toimunud koolitused, õppused, üritused – see avatud kogukond sõbralikest inimestest loob õhkkonna, kus on väga meeldiv olla. Ütlus, et kui maailmas elaksid ainult naised, siis poleks sõdu ning kõik oleksid õnnelikke priskeid naisi, käib täpselt naiskodukaitse kohta – kohtumistel on kõik võõrad omad ning laud on alati kaetud :)

Koostöö arendamise võimalusi on naiskodukaitse pakkunud väga laialt, erinevate ülesannete lahendamisel.

Organisatsioonis hoiab tore kolletiiv, soov panustada, soov omandada hakkama saamiseks vajalikke oskusi/teadmisi.

Minu motoks on: kaitsen/aitan nõrgemaid.

Anu Blank (48)

Naiskodukaitsesse sattusin tänu eksabikaasale. Aasta oli siis 1994 – tema oli Kaitseliidu liige ning nõudis, et astuksin ka Kaitseliitu. Päris ausalt öeldes tegin seda temapoolse survega – pöörasime suisa tülli. Tolleaegne malevapealik tegi finantsistile ettepaneku luua maleva juurde naiskodukaitse ringkond ning hakata ise esinaiseks. Tubli naine kogus kokku kõik naiste sooviavaldused ning nii see naiskodukaitse rakuke sündiski.

Eesmärki otsest ei olnud astuda – juhus tegi oma töö ning pole seda hetkegi kahetsenud.

Kui rääkida kõikidest seiklustest, kus tänu naiskodukaitsele olen osalenud, saaks kokku suurema mahulise romaani – kõiki seikasid enam ei mäletagi. Mul on olnud õnn ja au kogeda erinevaid ameteid – ringkonna aseesinaine, esinaine, kodutütarde juht ja instruktor, nüüd tavaliikmena naudin „rahulikumat“ elu. Olen saanud olla nii ürituse/laagri korraldaja kui ka supikatla juures presidendile supi jagajana, rääkimata „teatritrupist“ Punane Rist ehk siis kõige suurem paanikatekitaja meditsiini situatsioonülesannetes, samuti õpetades teisi liikmeid Kaitseliidu koolis.

Naiskodukaitse andis mulle eelkõige teadmise minust endast ning enda tugevustest ja nõrkustest. Samuti oskused ja teadmised esmaabi andmisest, toimetulekust, inimeste vahelisest suhtlusest ja kuidas sellest „kasu“ lõigata (mitte kasu enese tarbeks) jne. See kõik on olnud ääretult kasulik tavaelus ja põhiline – rakendatav! Rakendatav on olnud kõik see, mida olen omandanud ja kogenud ja see on teinud mind tugevamaks.

Olla ühe mõnusa organisatsiooni liige koos samasuguste „hulludega“ kes pere, töö ja kõige muu kõrvalt on sellest teinud oma elustiili – see mind siin ka hoiab. See lisab meeletu annuse positiivsust endasse ning tahtmist ikka ja jälle kusagil käed külge lüüa, sest kes palju teeb see ka palju jõuab.

Naised on hullud – kõik naised naiskodukaitses on hullud kuubis ja mulle see meeldib!

Anu Laidinen (40), eesti keele ja kirjanduse õpetaja

Aasta oli 2010 jaanuar. See oli vist umbes nii, et Jaak Lepik (KL Viru-Nigula rühma ülem) kutsus rühma üldkoosolekule, pärast mida tutvustati sellist organisatsiooni nagu naiskodukaitse (millest minul, ausalt, ei olnud enne eriti mingit aimu). Kuna kutse oli isiklik, nimeline, siis austusest Jaagu vastu otsustasin kohale minna. Kohal oli ka teisi naishuvilisi, mistõttu läks sedaviisi, et samal õhtul valmis mõte luua naiskodukaitse Viru-Nigula jaoskond. Idee sai ametliku templi sama aasta maikuus, kuigi selleks ajaks olime naiskodukaitsjatena juba nii mõndagi korda saatnud.

Naiskodukaitsesse astusin puhtalt uudishimust ja sooviga teha, kogeda midagi uut. Mulle on alati meeldinud midagi teha...

Jaa, teha on saanud ju nii mõndagi. Aga esimesed märksõnad, mis meenuvad, on siiski laskmine ja NKK koormusmatk. Esimene (ja üksiti viimane) koormusmatk, millest 2011. aastal osa võtsin, oli sedavõrd meeldejääv, et paneb itsitama veel tänagi. Tol hetkel oli asi itsitamisest küll kaugel, kuid...huumor peab jääma. Minu matk jäi üsna lühikeseks – vist oli vaid veidi üle 20 km. Miks? Ma kaotasin vasaku jala väikese varba! (selgitus: saabas hõõrus sedavõrd, et väikese varba ümbert tuli kest kogu täiega ära – nahk koos küünega. Sellest on isegi fototõend olemas.) Õppetund number 1: ära mine matkama uute saabastega! Siiamaani on väga kahju, et võistkonda alt vedasin.

Laskmine. Ma armastan laskmist! Kui 2010. aasta märtsis (veidi aega peale eespool nimetatud KL rühma üldkoosolekut) Jaak Rutjale laskma kutsus, olin kohe nõus (muidugi oli paar head kamraadi minuga kaasas; üksi ilmselt poleks läinud). Ja juhtus nii, et ma lasin kohe esimesel korral järgu normi täis – II klassi laskur – 190 punkti (miinimum). Kas selline asi siis ei innusta edasi paugutama?! Tänasel päeval kannan tiitlit I klassi kütt. On ikka uhke tunne küll, kui saab nii mõnelegi mehele silmad ette teha.

Oi! Ja peaaegu oleks ära unustanud selle va unustamatu ajaloolise tormi Monika! 2010. aasta 10. detsember. Jaak helistas hommikul, et väljas möllab hull ja abi on hädasti vaja. Majaesine oli lund nii paksult täis, et kõndida polnud võimalik. Ainuke kiirem liikumisviis oli rullumine. Rullusime sõbraga rahvamajani (väike liialdus – vahepeal saime ikka kõndida ka) ja seal läks kokkamiseks, sest pidime lumevangidele kuuma suppi pakkuma. Olime terve päev rakkes. Aga hea oli mõelda, et saime olla kasulikud.

No areneda on saanud küll. Kuidas suurele seltskonnale süüa teha. Kuidas relva käsitseda. Kuidas looduses hakkama saada. Suhtlemine. Ega sellises organisatsioonis üksi ju midagi ei tee. Tekib justkui teine (või kolmas) perekond.

Ma ju vahepeal olen lahkumisele mõelnud küll. Sest seltskond, kellega teekonda alustasime, on pisut laiali vajunud. Minu lähedasemad kamraadid on kas organisatsioonist lahkunud või kuidagi passiivseks jäänud. Mind hoiab organisatsioonis aga eelkõige võimalus käia laskmas. Ja kui aus olla, siis tegelikult iga kord, kui jaoskonna naistega kohtun, on jälle sääne mõnus tunne, sest huumorit jagub meil alati ja läbisaamine on väga tore.

Kohusetunne ja ilmselt siiski miskitlaadi patriotism – need hoiavad ka.

Naine, naiskodukaitsja, mees, laps – vahet pole! Minu jaoks on kõige tähtsam olla hea inimene, olla aus nii palju kui võimalik, olla hooliv ja märkav. Ja olla truu oma kodumaale. Minu kohus!

Ehte Mumm, kokk

Mina sattusin naiskodukaitsesse nii, et tütred astusid liikmeteks ja kutsusid mind ka kampa.

Eesmärki nagu polnudki: tahtsin tütardega koos midagi teha, neile toeks olla.

Tõesti on NKK-s huvitav olnud: organiseerides üritusi olen ennastki üllatanud ja osa võttes üle-eestilisest välikokkade võistlusest oli suur üllatus kui kõigi oma teadmistega aitasin Viru ringkonna 1. kohale.

Naiskodukaitse tegevus hoiab mind liikumises ja aktiivsena.

Naiskodukaitses hoiab mind see, et see toob mind mugavustsoonist välja.

Minu moto on: hooli kõigist ja anna eeskuju!

Erika Klein (47), lasteaiaõpetaja

Naiskodukaitsesse sattusin tänu oma tööle. Olin selleks ajaks korraldanud lasteaialastele juba kolm korda maastikumängu Kevadtormike. Soovides seda täiendada/täiustada, pöördusin kohalike naiste poole abi saamiseks. Naljaga pooleks lubati appi tulla vaid siis kui liitun Viru-Nigula naiskodukaitsjatega – ja nii ma siis toimetangi 2018 maist. Elu parim otsus!

Nii palju toredaid, tegusaid, ühtehoidvaid naisi, kellest on saanud mulle head „relvavennad”, mõttekaaslased, sõbrad. Oleme üheskoos mütanud metsas, käinud õppustel, teinud laagreid, aga ka käinud üksteisel külas, et koos midagi mõnusat ja maitsvat valmistada, üksteist motiveerida.

Praegu toimetan ka Viru-Nigula kodutütardega, kellest ehk sirguvad kunagi vaprad, tublid ja aktiivsed naiskodukaitsjad.

Naiskodukaitses olen saanud võimaluse täiendada oma oskusi ja teadmisi erinevates valdkondades. Siin on alati võimalik panna ennast proovile, saada paremaks iseendaks.

See ühtekuuluvustunne, teadmine, et koos me suudame – see on see, mis mind naiskodukaitses hoiab.

Evely Press (38), arendusjuht ja valikainete õpetaja

Olin Viru-Nigula rahvajooksul näinud tuttavaid naisi tegutsemas, eelkõige toitlustamas. Tekkis vestlus. Küsisin, kuidas liikmeks saab ja järgmisel üldkoosolekul olingi kohal.

Ei osanud midagi oodata. Minu teadmine naiskodukaitsest piirdus vähesega, teadsin, et naiste teemad on toitlustus ja meditsiin. Lootsin, et saan kuskil metsas süüa tehes teistele kasuks olla. Alles hiljem sain aru, kui vale arvamus mul liikmeks astudes oli!

Väga huvitav ja seiklusrikas on olnud ning aina rohkem uusi väljakutseid ees terendab! Olen saanud olla kõrval evakuatsioonirühmade sünnil, näen, kuidas see valdkond viimase kolme aasta jooksul on teinud suure sammu edasi. Pikka aega arvasin, et relv ei ole minu teema. Pärast üht võistlust (sest kui üks jaoskonna liige on tiimist puudu, siis esinaine peab ju ometi ise osalema, et võistkond oleks esindatud) sain aru, et laskmine ja relvad on ka päris põnev teema.

Võimalusi on rohkem, kui neid ära kasutada suudan. Juhtimine KLis ja tsiviilelus on nii erinev, püüan mõlemas leida endale vastuvõetavad ja sobivad lahendused. Olen kohtunud uute ja ääretult põnevate ning erinevate inimestega – üks organisatsioon aga nii erinevad inimesed oma erinevate elukogemuste, mõtete, arvamustega – paljudega suheldes on tekkinud see äratundmine, et tahaksin mingis osas tema moodi olla! Ja muidugi kord aastas annab KL mulle võimaluse mängida tipptasemel meeskonnaga (ja vastaste ja kohtunikega) kõige võrratumat mängu maailmas – võrkpalli. Igapäevaelus selle jaoks aega ei ole.

Kuna palju suheldakse ja kirjutatakse lühenditega, siis püüan neid igal õppusel vaikselt selgeks saada (aga neid on nii palju, et lootust kõik selgeks saada vist ei ole).

Mind hoiavad naiskodukaitses inimesed, need ülilahedad uued tutvused; selge arusaam, miks mind on vaja ja mida minult oodatakse; ja muidugi armastus Eestimaa vastu ning võimalus anda enda panus laiapindseks riigikaitseks.

Motot mul ei ole, kuid ühest hea tuttava laulust tahaksin võtta sõnad: "See on minu maa – seda hoian, kaitsen ja armastan". Ja sama laulu viimases salmis viskab autor palli edasi: "See on sinu maa – seda hoia, kaitse ja armasta!".

Jana Kroll (45), Viru vangla ametnik

Olen entusiastlik naine, kes jõuab tegeleda paljude erinevate huvitavate asjadega. Igapäevaselt olen partner oma abikaasale, ema oma kolmele tütrele ja vanaema kahele lapselapsele. Töötan Viru vanglas taasühiskonnastamise valdkonnas, kus aitan kinnipeetatel liikuda uuesti seaduskuulekale teele.

2020 aasta kevadel tegin enda elus olulise pöörde, kus liikusin ära tootmise valdkonnast ja liitusin ühiskonna turvalisust tõstvate valdkondadega. 2020 aasta kevadel asusingi tööle Viru vanglasse ja liitusin naiskodukaitsega. Minu jaoks on need kaks tegevusharu suuresti seotud, sest mõlemad tegelevad Eesti heaolu ja turvalisuse tõstmisega.

Hariduselt olen lõpetanud bakalaureuseõppes sotsiaalpedagoogika hariduse ja hetkel omandan magistriõppes andragoogi haridust. Ka siin on mõlemad valdkonnad minu jaoks väga olulised, sest sotsiaalpedagoogika fokusseerub rohkem noortele inimestele ja andragoogika täiskasvanu elukestvale õppele ja arengule. Inimeste elukestev õpe on määrava tähtsusega riigi säilimisel ja ühiskonna liikmete sotsiaalse ja vaimse tervise hoidmisel.

Seega Naikodukaitsega liituma tõi mind huvi ja ka vajadus aidata kaasa hoida ja tõsta Eestimaa turvalisust. Kuna liitusin 2020 aasta kevadel, just siis kui oli puhkenud esimene Covid viiruse laine, siis piirangutest tulenevalt ei ole ma veel väga palju jõudnud aktiivset kaasatust üles näidata. Kuid siiski, olen targalt kasutanud ka piirangute aega – olen läbinud viiest baasväljaõppe moodulist neli. Olen liitunud kultuurigrupiga, meditsiinigrupiga ja evakuatsioonirühmaga.

Kultuurigrupiga olen seotud olnud 2020 sügisest, kus oleme jõudnud grupiga valmistada Rakvere haigla sünnitusosakonnale jõulukingituseks 24 lapitekki. Meditsiinigrupiga on mul esimene kannatanu mängimine tulemas – selle aasta aprillis, kui toimub ohutushoiu mooduli järjekordne väljaõpe – ootan juba põnevusega. Evakuatsioonirühmas mul veel midagi säravat ette näidata ei ole, kuna alles sai värskelt avaldus täidetud ja rühmaga liitutud.

Kui mõtlen tagasi nendele esimesele kahele aastale naiskodukaitses, siis meenuvad:

Lapitekkide õmblemine Rakvere haigla sünnitusmajale;

Rakvere linna päevadel naiskodukaitse telgis õhupallide täitmine ja Ole valmisl äpi tutvustamine;

Maakaitsepäeval Väike-Maarjas tõrvaseepide müümine, mille tulu läks Väike-Maarja leinamaja taastamise fondi;

ja muidugi vande andmine Rakvere Vallimäel.

Need esimesed kaks aastat on olnud huvitavad ja arengut pakkuvad ning tõstnud ootused järgnevate aastate suhtes veelgi kõrgemale. Tean ja tunnen, et mul on veel palju anda ja õppida, kogeda ja nautida.

Kaja Tammeoks (43), tegutseb metalli erialal

Naiskodukaitsesse "meelitas" mind minu õde. Tema oli juba mõnda aega mõelnud naiskodukaitse peale, aga üksi eriti minna ei tahtnud. Saatuse tahtel kolisin Rootsist tagasi Eestisse. Vähehaaval hakkas õde naiskodukaitset mainima, et võiks ju ühineda. Alguses ma vedu ei võtnud, aga huvi oli olemas. Leppisime kokku, et esialgu liitub Noorte Kotkastega minu poeg ja aasta pärast vaatame, kuidas tal läheb. Õnneks sattus nende rühma juhiks üks väga tore ja aktiivne naisterahvas. Mina nende tegevusega jäin väga rahule. 2016 a suvel andsingi avalduse sisse ja ei kahetse üldse. Tegemisi on seinast seina ja palju. Tuleb vaid tahta ja igav sul ei hakka.

Esmane põhjus, miks naiskodukaitsega liitusin, oli muidugi see, et oli vaja mingisugust hobi või tegevust peale töö ja kodu. Mis siis võiks olla ideaalsem kui naiskodukaitse – mitmekülgne – 12eurone liikmemaks hobile aastas. Lisaks palju erinevaid mõttekaaslasi igas Eesti nurgas jne.

Naiskodukaitses on mul palju põnevaid seiku. Üks põnev seiklus on selline, mida ma oma lastelastelegi räägiks. 2017. aastal toimusid KL meistrivõistlused suusatamises Otepääl. Mulle helistati ja pakuti, et kas ma ei tahaks minna? Algul punnisin küll vastu, pole ma ju paarkümmend aastat suusatanud. Lõpuks otsustasin, et mida ma sinna naiskodukaitsesse astusin kui kuhugi minna ei taha, et ma ei saa ju hakkama. Läksin, osalesin ja tänu sellele, et üks naisterahvas ei julgenud ühest suurest mäest alla lasta, lõin mina käega seal mäe otsas, ütlesin P**** ja lasin mäest alla ja lõpetasin eelviimasena.

Hea näide (et on hea kuuluda NKKsse) on järgmine. Üks kevad käisime lastega Kundas mere ääres. Suurtematel silma peal ei hoidnud ja siis kui oli aeg koju minema hakata, teatasid tüdrukud, et nad kukkusid jalgupidi vette, mõlemal jalad läbimärjad. Teadsin, et üks naiskodukaitsja elab Kundas. Kirjutasin talle ja küsisin, et kas tal kodus sooje sokke laenata ei ole? Tuli välja, et oli küll ja saime ka sooja teed soojenduseks.

Naiskodukaitses hoiavad mind lahedad inimesed, põnevad tegevused ja ootused, et mida tulevik veel põnevat toob.

Minu moto naise ja naiskodukaitsjana on: naerata ja maailm naeratab sulle vastu.

Naiskodukaitses leiad rohkem kui otsid!

Katri Evardi (39), kokk Eesti Kaitseväes, kuue lapse ema

Mind tõi naiskodukaitse juurde minu ema ja seda juba pea 20 aastat tagasi. Ema oli juba liige ja õed käisid kodutütarde laagrites. Mind huvitas noortega tegelemine, sain oma esimese Kodütarde ja Noorkotkaste rühmad. Astusin ka naiskodukaitsesse. Esimesse kodutütarde rühma kuulusid ka minu õed.

Kui ma nüüd nendele aastatele tagasi vaatan, siis on olnud igati põnev ja väljakutseid täis aeg.

Mõne aasta pidasin pausi, uuesti hakkasin tegutsema, siis kui avastasin enda jaoks meditsiini. Läbisin esmaabi baasväljõppe ja kuidagi läks nii, et mul soovitati minna sanitarikursusele. Mõeldud-tehtud. Oleks ma muidugi korralikult kursuse tutvustuse läbi lugenud, siis ilmselt poleks ma hetkel see, kes olen, sest mul jäi tähelepanuta see koht, kus oli kirjas, et õpitakse ka kanüüli panekut. Meie kursuselt läksin mõned edasi parameediku kursusele ja kutsusid mind ka. Ega keegi eriti minusse ei uskunud, sest olin sanitarikursuse esinutja. Viimasel minutil otsustasin ennast proovile panna. Tihti oli selline tunne, et mis kuradit ma siin teen. Ega sellel kursusel ka väga keegi ei uskunud, et lõpetan, aga trauma eksamil olin kursuse kiireim. Lõpetasin ja olin üli uhke.

Naiskodukaitses saan ennast meditsiinis pidevalt täiendada. Tänu organisatsioonile sain vabatahtlikuna appi minna Rakvere haigla Covid osakonda, seal olen olnud kaks lainet järjest. Samuti olen olnud meedikuna abis ka erinevates laagrites ja väljaõpetel.

Mõned aastad tagasi leidsin jälle tee üles noorteni, olen Tapa rühma Tapsikud noortejuht. Selles rühmas on ka minu kolm tütart ja õetütar.

Ema on mul väga tugev laskur, olen mõned korrad temaga võistlustelgi käinud. Ükskord saime võistkondlikult kolmanda koha. Oskan relva käsitleda ja aegajalt käin ka laskmas, aga mulle pakuvad pinget ikkagi meditsiin ja noored.

Ma isegi ei tea mis mind naiskodukaitse juures hoiab. Ilmselt on see vist elustiil, pidev põnevus. Teadmine, et kuulud kuhugi ja saad ka ühiskonnale midagi vastu anda. Samuti teadmine, et saan ka oma väärtuseid lastele edasi anda.

Minu moto on: ole hea, tee head!

Lea Matusorg (60), raamatupidaja

Astusin Kaitseliitu 2004 a sügisel abikaasa õhutusel. Juba järgmise aasta kevadel kutsuti mind aga naiskodukaitsesse. Tol ajal oli Viru ringkonna esinaiseks Aili Vakker, kes rääkis võimalustest, mida naiskodukaitse pakub. See tundus nii põnev, et andsin oma sõrme ja tänaseks kogu südame.

Kuna suurem osa minu tööelust on möödunud siseruumides laua taga, siis tundsin, et vajan just vastupidist tegevust – füüsilist ja värskes õhus toimetamist. Samuti tahtsin osaleda riigikaitse valdkonnas.

Naiskodukaitse on nii vaheldusrikas kui veel olla saab. Olen käinud Eestis ja ka Soomes sellistes kohtades, kuhu muidu kindlasti ei oleks sattunud. Väga palju sõltub Sinust endast, kui palju vaba aega saad pühendada ning mis Sulle huvi pakub. Hetkel pakub pinget evakuatsioonirühmade tegevus. Õnneks oleme saanud harjutada ja tänasel päeval saamegi tulla appi sõjapõgenikele Ukrainast.

Naiskodukaitse on pakkunud väga palju. Olles läbinud staabiassistendi kursuse, olen osalenud erinevatel õppustel. Olles läbinud esmaabiinstruktori kursuse, olen saanud õpetada teisi. Olles lõpetanud rühmaparameediku kursuse, olen saanud võimaluse praktiseerida Rakvere Haigla EMO-s ja covid-osakonnas. Olles läbinud Kaitseliidu kooli juhtimiskoolitusi, saan neid teadmisi kasutada hetkel juhtides Viru ringkonda.

Naiskodukaitses köidavad mind samasuguse ellusuhtumisega inimesed, tahe tegutseda riigikaitse valdkonnas ja isamaa armastus.

Minu moto: ka kamuflaažiga naine jääb naiseks ja naiskodukaitses olemine on au ja kohustus!

Leili Aleksejev (68), käsitöö- ja kodunduse õpetaja

Alates 2001 aastast olen seotud Kaitseliiduga, olles noortejuht kodutütardele. Kuna olin ringkonnavanem ja kuulusin ka juhatusse, siis oli tihti vaja käia kokkusaamistel Tallinnas ja mujal. Et Saada rahalist kompensatsiooni, soovitas noorteinstruktor astuda naiskodukaitsesse. Täitsin avalduse, leidsin kaks soovitajat – tol ajal Viru maleva pealiku kt härra Kerve ja härra Pekri – nii saigi minust naiskodukaitsja.

Eesmärgiks oli tegeleda edasi noortega, laiendada tutvusringkonda, saada uusi teadmisi koolituste kaudu.

Väga huvitavad olid soki- ja kindakudumise projektid, millest osa võtsin. Üheskoos Minioni rühma kodutütardega viisin läbi käsitöö töötoa, millest võtsid osa ka naiskodukaitsjad, õpetasin niidigraafikat. Naiskodukaitsjana meisterdasin ka jõulukaarte vanadekodus olijatele.

Rohkem olen olnud seotud kodutütarde juhtimisega. Seega on selle 20 aasta jooksul suurelt panustatud nende tegevusse. Tegin elektroonilise töövihiku VI – III järkude järgukatseteks ettevalmistamiseks, need trükiti ära. Rõõmustasin väga, et minu rühma kodutütred laulsid kodutütarde laulud plaati. Veel oli huvitavaks sündmuseks esimene Spektri laager üle tuhandele osavõtjale, kus viisin läbi käsitöö õppetoa ja õpetasin sõbrapaela punumist.

Meeldejäävaks sündmuseks oli ka heegeldusprojekt enneaegsete laste toeks kaheksajalgade heegeldamises, millest võtsime osa rühma kodutütardega. Võtsime osa ka öökullide projektist, mi soli mõeldud diabeedilaste toetuseks.

Tore oli ka Sinilille projektist osa võtmine – sai paljude inimestega suhelda ning tutvustada ka naiskodukaitset ja noorteorganisatsiooni. Seiklusrikkad on olnud ka teiste malevate laagrites käsitöötubade läbiviimine – on saanud tänu sellele tutvuda Eestimaa erinevate kohtadega. Kindlasti oli huvitavaks kogemuseks see, kui mind valiti Aasta pärl 2018. See oli üllatuseks ja suureks auks mulle.

Naiskodukaitse on andnud võimalusi ennast täiendada Kaitseliidu koolis Alus. Olen läbinud sellised koolitused nagu avaliku esinemise kursus I (presentatsioon) ja II (kõne); juhtimine praktikas. Ka Viru malevas on saanud läbida tänu naiskodukaitsesse kuulumisele 16 tunnine esmaabi koolitus.

Mind hoiab naiskodukaitses esmalt see, et saan tegeleda noortega ja pakutakse pidevalt koolitusi enesetäienduseks. Hea võimalus on suvel puhata Võsul naiskodukaitsele kuuluvas majas, üheskoos noortega ühistegevuste tegemine ja tore tutvusringkond.

Minu motoks nii naisena kui naiskodukaitsjana on olla abivalmis, püüan saada ise hakkama, sealjuures abistades abivajajaid, seista õigluse eest ja olla ise õiglane, aidata kaasa organisatsiooni tugevdamisele.

Kristiina Koor (43), Rakvere haigla radioloogiatehnik

Naiskodukaitsest olin kuulnud juba ammu, kuid kuidagi ei kõnetanud ega tekitanud huvi. Seda hetkeni kui umbes viis aastat tagasi liitusin ajalooklubiga Front Line Eesti. Siis hakkasid tekkima seosed ja suurem huvi tegemiste vastu. FLEga ühel üritusel Kolga mõisas olid väljas Harju naised. Nendelt sain ma põhjalikumad teadmised ja kõige suurema nö "lükke" liitumaks organisatsiooniga. Kuigi sealt edasi läks ka veel ca pool aastat. I-le punkti pani minu tuttav ammustest aegadest – Lea Matusorg, kes teades minu tausta, arvas, et mind on sinna vaja. Nii ma siis 2019 a sügisel liitumisavaldusega maleva staapi läksingi.

Kui ma algul ei osanud end kuskile mõelda, siis BVÕsid läbides sai pilt selgemaks. Erinevalt paljudest teistest naistest, kes igapäevatööga ei taha end siduda, avastasin, et tegelikult on just meditsiinivaldkond see, mida edasi arendada. Tööl tegelen nö sisemise ilu vaatamisega, kuid esmaabi jm sellega kaasaskäiv on siiski eluliselt iga päev ja kõikidele vajalik.

Esmalt valisingi meditsiinigrupi. Sealt edasi aga on kuidagi nii läinud, et juhin nüüd seda gruppi. Õppisin vahepeal ka esmaabiinstruktoriks.

Lisaks meditsiinile liitusin ka Viru malevas oleva Eesti ainsa naiste jaoga, kus on KLs võimalus end proovile panna metsas. Eelmisel aastal oli nt õppus Swift Response21, kus me väljas käisime. Lisaks väiksemad õppused malevasiseselt.

Kuna mulle meeldib näputööd teha, kuulun ka kultuurigruppi. Lapitekkide tegemisest küll osa ei võtnud, kuid vaikselt üritan NKK logoga kindaid kududa ja ka ühe üllitise ristpiste tehnikas olen instruktorile edastanud.

NKKs on kõige toredam see, et kuulu kuhu gruppi või jaoskonda tahad, kui keegi midagi põnevat korraldab, siis kutsutakse sinna ka teisi. Nii nt olen seotud ka Väike-Maarja jaoskonna tegemistega (kuulun Rakvere jsk).

Lisaks on üle-eestilisi kampaaniaid. Igal kevadel Sinilille kampaania näiteks. Võimalus panna enda oskused müügimehena proovile.

Kui lühidalt kokku võtta, mis mind naiskodukaitses hoiab, siis võib öelda, et see on võimalus ühiskonnale midagi tagasi anda. Kulutan küll oma aega, kuid õpin igal üritusel midagi uut ja näen uusi kohti, tutvun väga erinevate ja põnevate inimestega. Kõigi meie eesmärk on ju üks – kaitsta Eestit.

Nii naise kui naiskodukaitsjana on minu jaoks oluline hoida meie armast Eestimaad.

Eesti eest täites oma kohust!

Leili Paulus (69), töötanud 27 aastat politseis, eripensionil

Olen naiskodukaitses neli aastat. Mõtlesin mitmeid kordi, kas liituda Kaitseliidu või naiskodukaitsega. Elan meie ringkonna esinaise Leaga üsna lähestikku. Ühel kaunil kevadõhtul tuli Lea minu juurde, seljas pidulik vorm, elegantne rätik lehvimas ... olin võetud.

Kuna olen töötanud terve elu õiguskaitses (kohtus, politseis, ka Keskkriminaalpolitseis), arvasin, et minu tööalastest oskustest on organisatsioonis kasu.

Mis mulle meeldib naiskodukaitses? Esimesena hakkas silma hooliv suhtumine.

Kõikidel kokkusaamistel on kallistamist, naeru ja lauadki kaetud.

Kõige seikluslikum on minu jaoks olnud sõduriõppe baasväljaõpe.

Kindlasti on väliüritustel võimalik inimestega suheldes leida endas empaatiavõimet, mida oma tööelus eriti kasutada ei saanud (töövõit oli tagaotsitaval käed raudu panna ...).

Naiskodukaitses hoiab mind teadmine, et meie tegevus on nii inimestele kui riigile vajalik.

Minu motoks on lause "Kodumaa eest surmani!"

Liina Lepik (33), kaupluse juhataja

Olin varasemalt kodutütar. Kui vanus sai täis, siis olin mõned aasatad organisatsioonist tervikuna eemal, kuni aastal 2009 astusin naiskodukaitse ridadesse, et saaksin osaleda koormusmatkal. Siis paar aastat hiljem sai kodukohas taasasutatud naiskodukaitse jaoskond. Naiskodukaitsesse astusin suuresti enda soovist, aga ka see tõi mind tagasi, et isa ja vennad kuuluvad Kaitseliitu.

Minu eesmärk organisatsiooniga liitumisel oli saada endale tegevust, mis erineks mu igapäevaelust ja aitaks rutiini vaheldust tuua. Avastasin enda jaoks naiskodukaitse spordipoole – koormusmatkad ja laskevõistlused.

Alustasin lihtliikmena, olin kohaliku jaoskonna esinaine ja siis juhatuse liige. Hiljem juba ringkonna juhatuse asendusliige ja siis kuus aastat ringkonna aseesinaine. Ametikohalt olen praegu formeerimispunkti ülem ja ringkonnas tegevliige. Olen ringkonda esindanud vähemalt kuuel koormusmatkal ja paljudel laskevõistlustel erinevatest relvadest. Olen läbinud suure osa juhtimiskursuseid Alu koolis, välikoka kursuse, noortejuhi kursuse. Iga koosolek, väljaõppeüritus, õppepäev, kus osalen, kinnitab mulle minu otsuse õigsust organisatsiooniga liitumisel. Need kogemused ja tutvused, mis tegevuses osalemine kaasa on toonud, on minu elu tuntavalt rikastanud.

Kursused Kaitseliidu Koolis on aidanud arendada minu oskusi, laiendanud mu teadmistepagasit. Seal omandatut läheb vaja ka igapäevases tsiviilelus.

Mind hoiab naiskodukaitses seltskond, pakutavad tegevused ja isiklik soov anda panus Eesti riigi kaitsesse. Kes tahab, leiab endale alati tegevuse meie ridades.

Minu moto on: ise tehtud, hästi tehtud, ära tehtud! Kunagi ei tasu oodata, et keegi Sinu eest midagi ära teeks. Kui tahad, et midagi toimuks või midagi Sinu jaoks olulist tehtud saaks, siis tuleb eelkõige ise käed külge lüüa.

Naiskodukaitses tuleb ka eelkõige ikka ise midagi teha, mitte koguaeg oodata väljaspoolt tulevat pakkumist. Tuleb olla aktiivne.

Maarika Kööp (49) kaupluse juhata Eagle-Vision Rakvere prillipoes

Naiskodukaitsesse astumise plaan kummitas kuklas juba sellest ajas kui mu noorem õde Valgas naiskodukaitsesse astus, aga viimase otsustava tõuke andis paraad Rakveres.

Naiskodukaitsesse astusin eesmärgiga oma vaba aega panustada, ennast harida ning õppida, kuidas ma saan ennast ja meie ühiskonda aidata.

Minu aktiivsemad aastad olid huvitavad. Kursused, matk, teavitustöö üritustel jne.

Naiskodukaitse on pakkunud mulle vabatahtlikuna covidi ajal appi minna hooldekodusse ja Rakvere haiglasse. See pani mind mõistma, et tahan ennast just seal rohkem panustada. Momendil olengi pigem haiglaga hõivatud ja nagu ma ka olen avalikult öelnud, aidates teisi, aitasin ma eelkõige ennast!

Naiskodukaitses hoiab mind seltskond, samuti saan ma erinevaid teadmisi, kuidas kasvõi näiteks kriisiolukorras aidata lähedasi.

Minu moto naisena ja naiskodukaitsjana: minu jaoks pole enam väljendit - ei saa!

Saab küll, tahtmist peab olema!

Mariella Liivak (36), lasteaiaõpetaja

Naiskodukaitsesse kutsus mind töökaaslane. Kui ta oma tegemistest mulle rääkis, siis see tundus nii huvitav ja nii ma selle organisatsiooniga liitusin.

Minu eesmärk oli tegeleda millegi huvitavaga pärast kodu ja tööd. Kuna töötan lastega ja mul endal on kolm last, siis aju vajab aegajalt muud tegevust ja naiskodukaitses on väga palju erinevaid võimalusi, millega tegeleda, et vaim värske püsiks.

Kuna minu liitumise hetkel (kaheksa aastat tagasi) just taasasustati Väike-Maarja jaoskond, siis sain kohe juhatusse ja oli vaja kohe aktiivselt tegelema hakata. Ega väga palju polnud võimalik vaikselt kõrvalt jälgida. Tänaseks olen olnud juba peaaegu aasta Viru ringkonna aseesinaine ja see on minu jaoks väga põnev aeg olnud. Mul on hirme, mida olen sunnitud ületama ja see on tegelikult ju väga hea, et pean oma mugavustsoonist välja tulema.

Kuna ma olen paras argpüks, siis olen pidanud ennast nii palju ületama. Mulle ei meeldi pimedus, ma kardan paaniliselt usse, võimalusel väldin teiste ees esinemist/rääkimist. Naiskodukaitses olen pidanud kõiki neid hirme ületama ja olen enda üle uhke, et saan hakkama. Samuti on palju erinevaid õppuseid ja koolitusi, mis annavad hulgaliselt uusi oskusi ja teadmisi.

Naiskodukaitses on nii teistmoodi elu võrreldes minu igapäevaeluga ja see hoiab erksana. Ma tunnen, et just naiskodukaitse on see "minu asi" ja nii kaua, kui ma ennast hästi tunnen, siis ma kavatsen sinna kuuluda.

Minu moto on, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab – alati! Leia organisatsioonis üles oma koht ja oma inimesed ning siis on kõik võimalik.

Merje Verhovitš (36), planeerimis- ja keskkonnaspetsialist.

Naiskodukaitse pakkus mulle huvi juba mitu aastat tagasi, sest võimaldab saada mingid baasoskused sõjaolukorras kodumaa kaitsmiseks. Liitusin 2020 a detsembris.

Baasväljaõppes olen osa saanud esmaabi kursusest, mis oli äärmiselt hariv ning organisatsiooni õppest. Samuti osaliselt ohutushoiuõppest.

Eelmise aasta kevadel oli võimalus Carl Gustavi õppes osaleda. Eriti palju ei ole saanud erinevatest tegevustest osa võtta, kuna piirangud olid ning vahepeal olin ka lapseootel. Võimalik, et lähiajal pühendan ennast rohkem.

Naiskodukaitses hoiab mind koolitusvõimalused, mis võivad mingil eluetapil ära kuluda.

Minu moto on: kõik on võimalik sellele, kes usub (et see on võimalik)!

Terje Kümnik (43) Väike-Maarja seltsimaja juhataja

Naiskodukaitse soovis seltsimajas teha koosolekut ja siis Anneli Mikiver hakkas rääkima, et ma astuks ka naiskodukaitsesse. Ta rääkis nii põnevalt, et mul tekkis kohe huvi, et mis organisatsioonsee on. Mul oli võimalus koosolekul osaleda, kui kõrvaline isik, et saada veidi aimu, mis see on ja nii see läks. Mõne aja pärast tegin avalduse ja olingi vastu võetud.

Otsest eesmärki ei olnudki. Pigem huvi pärast, kuna organisatsioon tundus põnev ja mõtlesiin, et ehk saan olla kuidagi kasulik. Minult ükskord küsiti, et kas ma olen riigi patrioot, et muidu pole mõtet antud organisatsiooni kuuluda, kuid leian, et selleks, et naiskodukaitsesse kuuluda, ei pea olema patrioot. Ma ei olnud isegi kunagi niimoodi mõelnud. Mulle meeldib Eestis elada ja ei ole kunagi mõelnud mujal riigis elamisest.

Seni ei ole mul õnnestunud veel väga seda huvitavat naiskodukaitse elu kogeda, kuna tööalaselt on olnud piiranguid. Kui toimub midagi põnevat, siis olen olnud tööga seotud. Kuid juhtide öörännak oli päris äge, kus ma olin ühes ülesandepunktis. Just need rännakul osalejad olid nii kihvtid ja ägedad inimesed.

Mind hoiavadki naiskodukaitses ägedad inimesed ja lahedad ettevõtmised.

Naised on ühed omapärased olevused. Naised taluvad palju, neil on palju tahtejõudu ja Eesti naine on väga visa. Naiskodukaitses olev naine näitab naiste südikust ja jõudu veelgi rohkem ja see on omamoodi ka au asi.