Naiskodukaitse BVÕ sõduriõpe 4.-6. juuni 2010

Grupitöö mulle meeldib, sest just selle tulem kipub võimalikest parim olema. Mitu pead on ikka mitu pead! Loomulikult tekivad erinevate inimeste koostöös vaidlused, millest jällegi leian positiivset - mitte, et vaielda vaidlemise pärast, vaid pigem enesearendamise eesmärgil. Arutleda ja juurelda on ju tore. 

Lisaks emotsioonidele jäi natuke meelde ka tundide sisust. Nimelt side pidamiseks kasutatakse traat-, raadio- ja alternatiivset sidet. Alternatiivside alla kuuluvad näiteks käe- ning valgusmärgid, virgatsid, mobiilid. Kindlasti ei tohi sidekanaleid pidi edastada auastmeid, nimesid, üksuste paiknemise, suurusega seotud informatsiooni, tegelikke nimetusi või muid andmeid, nagu näiteks kohanimesid, raadioseansside aegu, täidetavate ülesannete iseloomu. Meeles tuleb pidada, et eetrisoleku aeg peaks olema võimalikult lühike - seega tasub tekst varem välja mõelda, mittemõistmisel paluda korrata. Ka kaardivoltimise saime selgeks. 

Üldmulje õppusest jäi pigem positiivne. Hea meel on jälgida ja õppida, seda just enesearendamise eesmärgil. Kui ainult kogu ammutatud tarkus meelde jääks! Instruktorid on toredad. Muidu nad poleks ju Kaitseliidu liikmed. Neil on kujunenud oma missioonitunne ja isamaaline arusaam, nii et kaks pöialt püsti- jätkake samas vaimus! 

Mina ise olen kõige uhkem selle üle, et sain koordinaatide paberile märkimise selgeks: meeles tuleb pidada, et kõigepealt minnakse „uksest sisse" ja siis "trepist üles“! Topograafia on väga põnev, aga seda tuleb koguaeg praktiseerida ning meelde tuletada. Ja loomulikult teine põnev teema on relvad ja laskmine. Kuigi relvade lahtivõtmine on veidi lihtsam, kui kokkupanemine, saime mõlema ülesandega lõpuks kõik hakkama.

Vahemärkusena kiidaks meie naisi, kes olid laigulises vormis. Kui vormi kandmise eeskirja järgimises võis  eksimusi märgata, siis saabastelt võis lausa oma peegelpilti vaadata - vähemalt seni kuni metsa jõudsime. Tublid!

Metsas oli äge! Ootasin natuke intensiivsemat tegevust, kuid kindlasti jõuan seda veel erinevatel õppustel saada. Öö saatsime mööda telkides, kuhu mul õnnestus ainuke küttekeha kaubelda. Kahju ainult, et tulel ühtelugu ära lasime kustuda - eks tulevalve pidamist peab veel harjutama. 

Ka telkide juures olevat lõket tuli valvata - saime sellegagi hakkama. Meie suursaavutuseks võib veel pidada tualeti ehitamist. Arvamusi ning tehnikavõtteid oli mitmeid, kuid lõpuks saime ehitise üksmeelselt üles. Natuke häiris ehitamise juures mõnede osalejate passiivsus. Ei saa öelda, et kõik heal meelel metsa alt tarvilikku materjali otsisid, kuid eks see ole motiveerituse küsimus. 

Hommikul võis kuulda siit-sealt telefonidest helisevaid äratusi, kuid suuremat reageeringut sellele ei järgnenud. Sahistamine algas alles siis, kui kuuldus käskiv mehehääl: „ÄRATUUUUS!“  Päevakavva kuulusid loengud hügieeni, koti optimaalse pakkimise ja erinevate liikumisviiside teemadel. Palju rõõmu tõi naistele praktilised harjutused roomamisel ning hüüe „Söösta, katan!“

Lõpuks tuli läbi teha viimane orienteerumine, liiguti 6-7 liikmeliste gruppidena. Me leidsime kõik punktid kenasti üles.

Tagasi malevasse pidime kõndima oma pakitud varustusega. Kohale jõudes oli mõnus ja meeldivalt väsinud olla. Lõpus anti osalejatele tunnistused ning läbi see nädalavahetus saigi. 

Nagu ma mitmel korral arvamust väljendasin, siis üldmulje õppusest jäi positiivne. Meeldis, et väljaõpe kestis peaaegu 3 päeva. See oli hea aeg kaaslaste suhtes selgusele jõudmiseks - piisav, et välja selgitada, kellega läheks luurele, kellega mitte. Sõduri BVÕ on kindlasti meeliköitev elamus - nii teadmiste-kogemuste hankimiskohana, kui ka kaasvõitlejatega lähemalt tuttavaks saamise eesmärgil. Nüüd jääb üle vaid meditsiini ja toitlustamise moodulit oodata.

Fotod: Angelika Lebedev, Toompea jsk