Muusika jaoskonna mälestused

LEIDA KÄBI

Leida on sündinud 2. septembril 1931. Leida on pärit Lõuna-Eestist, Valgamaalt. Lapsepõlvest meenub Leidale juhtum sõjajärgsest ajast, mil Nõukogude võim talurahvast kulakuks hakkas tembeldama. Ka Leida isa tehti kulakuks, kuna talu oli suur ja Saksa okupatsiooni ajal olid Vene sõdurid talus põllutööl. Leida oli kõigest 13-aastane, kui Vene võimud ta ülekuulamisele viisid. Pere pääses siiski kõige hullemast – küüditamisest, kuid talu võeti neilt ära. Isa läks Tallinnasse, Leida jäi kuni keskkooli lõpetamiseni vanema õe juurde Valgamaale ning järgnes seejärel isale pealinna.

„Mind ülikooli ei võetud, kuna olin kulaku laps, nii läksin siis Vaksali tänavale pudukauplusesse tööle,” meenutab Leida esimest töökohta. Ameteid on Leidal olnud elu jooksul mitu, alates Elektrometalli majandusjuhatajast kuni Merimetsa haigla pearaamatupidaja asetäitjani. Kõige pikemalt oli ta Estoplasti tehases transpordiosakonna juhataja. „1982. aastal tulin ära, olin siis 50-aastane. Ma olin nendest meestest nii tüdinenud ja tahtsin rahulikumat tööd.” Tööd aga jätkus veel pensionilgi olles, viimase töökohana oli Leida Saksa gümnaasiumis administraatori ametis ja seda kuni 2010. aastani.

Muusika jaoskonnaga on Leida olnud seotud algusest peale. „1995. aastal moodustati Kaitseliidu segakoor, kuhu kuulusin ka mina. Mulle helistas ühel päeval tolleaegne malevapealik kapten Mart Puusepp ja küsis, et kas mina ei oleks nõus Naiskodukaitse jaoskonda asutama. Kuna meil oli segakoor ja naised olid kohe käepärast võtta, siis olin ma nõus. Jaoskonna asutamine toimus Hobujaama tänaval 16. detsembril 1997, seal oli 16 inimest. Praegustest Muusika jaoskonna liikmetest olid kohal mina, Leili Sarapuu, kes oli segakoori dirigent, Elle Kruusmaa, Naima Ringmäe ja Veroonika Saarva. Minust sai jaoskonna esinaine,” meenutab Leida viieteistkümne aasta taguseid sündmusi.

Jaoskonna esinaisena tegi Leida läbi kõik vajalikud kursused – sõduri baaskursuse, laskmisõpped, teoreetilised kursused. „Kõik, mis nõuti,” lisab ta. Jaoskonna algusaastatest mäletab Leida, et palju tegeleti toitlustamisega: „Ise keetsime ja pakkusime kaitseliitlastele, noorkotkastele, kodutütardele. Kodutütarde tegevusse haarati meid palju.” Ühel õppusel, kus kaitseliitlased orienteerusid, pidid naised kella 12-ni öösel toitlustama ja siis hommikul kell kuus jälle alustama. „Üldiselt oli siiski lõbus,” meenutab Leida ekstreemsemat toitlustamist.

Muusika jaoskond oli Tallinna ringkonna esimesi jaoskondi. Jaoskonnad tegutsesid siis rohkem iseseisvalt, üleringkonnalisi üritusi oli vähem kui praegu. Hiljem loodi maleva orkester ja Muusika jaoskond tegi orkestriga koostööd, koos peeti maha Kaitseliidu segakoori 10. aastapäev.

2008. aastal lahkus Leida laulukoorist ja jäi jaoskonna tegevusest veidi kõrvale, nüüd on ta hakanud taas laulmas käima. „Üldiselt olen sisse elanud tänu sellele, et laulmas käin. Leian, et kõik, mis on organiseeritud, on väga hästi organiseeritud. Omal ajal oli ühist organiseerimist väga vähe, olid ikka jaoskonnasisesed üritused. Küll kutsusime me lektoreid, käisime matkamas ja orienteerumas. Praegu mulle meeldib, noored on väga sõbralikud,” on Leida rahul.

Intervjueeris ja kirja pani: Erle Eenmaa

LEHTE GRIIN

Lehte Griin on sündinud Tallinnas 1931. aasta 12. detsembril. Elu esimesed aastad tuli tal veeta lastekodus, hiljem elas oma kahe tädi juures Tallinnas Koidu tänaval. Kuna tädid olid sügavalt usklikud inimesed, käis ta nendega tihti kirikus ning sai kristliku kasvatuse. 1935. aastal õnnestus tal koos tädidega Kadriorgu president Pätsi vastuvõtule minna, kus president kinkis talle lipu.

Lehte lõpetas õhtukooli ja läks kutsekooli lukksepa-treiali eriala omandama. Õpitud alal töötas ta tehases Arsenal, hiljem läks autokooli ja töötas autojuhina kallutajal.

Lehte kuulus 1990. aastatel Rahvarindesse ja oli selle väga aktiivne liige, käis plakatitega miitingutel ja kaitses meie rahva õigusi. Ärevatel augustikuu päevadel oli ta koos teistega vapralt Raadiomaja ees, valmis kaitsma üht strateegilisemat punkti. Ausa kodaniku ja vabadusevõitlejana on Lehte jõudnud kohtuda nii peaministrite kui ka presidentidega. Eriliselt on Lehtele meelde jäänud kohtumine peaminister Vähi ja president Rüütliga.

Omamoodi hobiks võib pidada telesaadetes osalemist – Lehte on käinud peaaegu sajas saates (nt „Kuulus ja kummaline”, „Reisile sinuga” jt), nii publiku hulgas kui ka saates osalejana. Eriti meeldib talle Ärapanija: „Mulle nii meeldivad need poisid [saatejuhid Juur ja Oja], saadet vaatan alati. Vahel vaatan veel teist kordagi. Nad on nii vahvad koomikud, et tahaks kohe mõlemat kallistada. Igas saates saab palju nalja.” Lehte on jõudnud ka filmide massistseenidesse. Aktiivse kodanikuna on Lehte valimisüritustel valimiskomisjoni liikmena osalenud.

1990-ndate kesksel astus ta Naiskodukaitsesse, alguses laulis Kaitseliidu segakooris ja seejärel kuni praeguse hetkeni Muusika jaoskonna laulukoori ridades. Koos teiste naiskodukaitsjatega on koos jagatud suppi ja aidatud nõrgemaid. Lehte peab aktiivset Naiskodukaitse üritustel osalemist väga tähtsaks. Aktiivne on Lehte ka ise, mille tõestuseks on talle omistatud kaprali auaste.

Lehte hobiks on käsitöö – pärlitest esemete valmistamine ja lapitehnika. Ta omab reiki II astme meistri tunnistust.

11. juulil külastasin Lehtet tema pisikeses kodus Uus-Maleva tänaval. Teetassi kõrval puhusime paar tundi juttu ning vaatasime tema elust ja perekonnast pilte. Lehte räägib oma elust, lastest, abikaasast ja president Rüütli juures lapsehoidjana töötatud ajast vahetult ja siiralt. Meie vestluse alguses lubab Lehte valida mul väikse kingituse tema enda valmistatud pärlilillekeste seast. Teen seda heameelega, sest tunnen, millist rõõmu valmistab talle andmine ja kinkimine. Seda teeb ta südamest.

Suureks üllatuseks oli mulle see, et Lehte on koostanud president Rüütli kohta albumi koos piltide ja ajalehe väljalõigetega. Samuti hoiab ta oma raamaturiiulis tähtsal kohal Eesti lippu ja president Pätsi elulooraamatut, kus on ka pilt temast endast ühel vastuvõtul, ning Naiskodukaitse kohta välja antud raamatut.

Lehte on väga eestimeelne proua, kelle südameasjaks on aidata nõrgemaid. „Kodus on üksi igav konutada,” ütleb tal. Lehte on oma kõrgele vanusele vaatamata väga optimistliku ellusuhtumisega, ta on austust ja lugupidamist vääriva naiskodukaitsja etalon. Ilmselt pole tema perekonnanimi mitte juhuslikult Griin, mis võiks tähendada ka igihaljast.

Olekult on Lehte sõbralik ja otsekohene. Kui väljendada end esoteeriliselt, siis erilise auraga inimene, kes suudab sisendada rahu ja mõista teist inimest ka sõnadeta. Lahkudes saadab ta mind õues väravani ja me kallistame – nagu kaks head sõpra. Koduteel mõtlen endamisi, et oli tõeliselt tore õhtu nii Lehte kui ka minu jaoks! Võin julgelt öelda, et tema on just see, kellelt on noorematel palju õppida.

Intervjueeris ja kirja pani: Reet Kukk

MARGIT HANI
Margit on sündinud 23. juunil 1953. Margit alustas laulmist Kaitseliidu kooris 2007. aastal. Mõne aasta möödudes soovitasid kaaslauljad tal liituda naisi ühendava organisatsiooniga – nii algaski 2009. aastal tema tegevus Naiskodukaitses. Hakkaja inimesena leidis ta, et kui juba ametlik liige on, siis käib läbi ka kõik baasväljaõppe kursused. Mõeldud, tehtud – ühe aasta jooksul läbis ta kõik BVÕ-d. Kõige meeldivama ja põnevama mulje jättis talle sõdurioskuste moodul.

Nii nagu Muusika jaoskonna liikmetel kombeks, on ta käinud aastate jooksul agaralt erinevatel ühiskondlikel üritustel toitlustamas. Omapoolse toetusega on ta jõudnud erinevatele tähtpäevadele Jüriöö pargis ja veel tänuväärsemalt on ta käinud kodututele inimestele suppi jagamas.

Põhiline tegevus on Margitil siiski iganädalastes lauluproovides osalemine. Koori kaudu on ta oma heameeleks saanud käia ka erinevates kohtades esinemas: vanadekodudes, pansionaadis, Mustamäe sotsiaalhooldusmajas, NKK emadepäeva üritustel.

Margit pühendab vaba aja meeleldi oma perele. Õnneliku vanaemana saab ta tegeleda kahe lapselapsega. Pere kõrvalt jagub aega ka muudeks huvitavateks tegevusteks. Väikese maalapi omanikuna saab ta harrastada näiteks aiandust. Lisaks on Margitil veel üks vahva harrastus – keeleõpe! Nimelt on ta kümme aastat oma seltskonnaga käinud saksa keele klubis üks kord nädalas keelt õppimas. Keeleoskuse kõrval jagub ruumi ka pillioskusele – Margit oskab hästi akordionit mängida. Lisaks eelnimetatud huvidele armastab ta reisida ja on elu jooksul ka palju matkanud. Kuid seegi pole veel kõik. Margit huvitub joogast ja praktiseerib seda. Otseselt religioosseks inimeseks ta ennast küll ei pea, aga siiski austab budistlikke väärtusi väga. 

Huvi jooga vastu on osaliselt tingitud vajadusest. Nimelt on Margit terve elu olnud seotud raamatupidamistööga. Majanduslanguseaegsete kriiside tõttu oli tema asutuse struktuurides palju muudatusi ning seetõttu tegeles ta rohkem personaliga. Enese tasakaalustamiseks ja elumuudatusega kohanemiseks vajadki Margit jooga abi. Kuna üks asi viib teiseni, on Margit hakanud viimasel ajal osa võtma ka vaikuse laagritest.

Naiskodukaitse tegevus meeldib Margitile väga. Noored on tema sõnul väga mõnusad – ei tee väljagi, et vanad on vanad. Südantsoojendav on liikmete sõbralikkus ja abivalmidus ning kui mingi asi on ette võetud, siis peab see ka tehtud saama.

Margit Hani valiti 2011. aastal Muusika jaoskonna esinaiseks.

Intervjueeris ja kirja pani: Diana Kaljula

MARIS AMON-MERILAIN
Maris sündis 1948. aasta 12. juulil Tallinnas. Hariduse omandamine on teda erinevatesse Eesti paikadesse viinud: põhikooli lõpetas ta Türil ja keskkooli Vändras. Muusikaline teekond sai Marisel varakult alguse, nimelt õppis ta Vändras laste muusikakoolis klaverit.

Alates 1967. aastast on Maris elanud aga Tallinnas. Haridus, eelkõige muusikaline, on tema jaoks alati oluline olnud. Maris on õppinud Tallinna Muusikakoolis, Tallinna Pedagoogilises Instituudis ja Tallinna Pedagoogikaülikoolis. Muusikakoolis lõpetas ta muusikateooria eriala ning Tallinna Pedagoogikaülikoolis omandas magistrikraadi muusikateaduses. Muusikateaduse doktorikraadi omanikuks sai Maris 2011. aastal Helsingi ülikoolis.

Pika elu jooksul on Marisel tulnud töötada paljudel ametikohtadel ning enamik neist on seotud olnud haridusega, näiteks linna- ja maavalitsuste haridusosakonnad ning erinevad ülikoolid. Lisaks Tallinna Pedagoogikaülikoolile töötas ta ka Rahvusvahelises Ülikoolis Audentes.

Praeguseks on aktiivne tööelu lõppenud – Maris tegeleb hobide ja vabatahtliku tööga Naiskodukaitses, olles paar hooaega olnud Muusika jaoskonna ansamblijuht ning osalenud ka muudes jõukohastes ettevõtmistes.

Seotus Kaitseliiduga sai alguse 1997. aastal, kui ta valis magistritöö teemaks Eesti Kaitseliidu Puhkpillimuusika ajaloo aastatel 1920–1940. Tolleaegses Kaitseliidu segakooris laulis Maris aastatel 2000–2005. Muusika jaoskonna põhitegevuseks on laulmine, nii tuli Marisel esineda paljudel Kaitseliidu ja ka vabariiklikel muusikaüritustel.

Vaadates praeguse Naiskodukaitse tegevust ja võrreldes seda omaaegse Naiskodukaitsega, toob Maris erinevusena asjaolu, et ennesõjaaegse vabariigi aegsed naiskodukaitsjad ei jõudnud vanemasse ikka ehk seenioriseisusesse, nagu nüüdse Muusika jaoskonna liikmed on jõudnud. Seega tuleb Naiskodukaitsel uudsena lahendada seeniorliikmete sobivalt jõukohase rakendamise küsimus.

Intervjueeris ja kirja pani: Diana Kaljula

ELLE KRUUSMAA
Elle sündis 19. mail Eduard Vilde lapsepõlvemaal Lääne-Virumaal, millest jutustab ka raamat „Minu esimesed triibulised”. Aasta oli siis 1940 ning Elle mäletab lapsepõlvest sõda ja kõvasid lahinguid. Vaesust ja nälga tema sõnul aga ei olnud, Elle ema oli väga töökas naine ja vanematel oma majapidamine – lehmad ja hobused. Elle isa suri juba 1947. aastal ega näinud, kuidas Nõukogude ajal tema uhked hobused ära viidi. Ema pidi siis kolhoosi tööle minema. Elle harjus koos viis aastat vanema õega maast madalast tööd tegema nagu maainimesed ikka ning on emale selle eest tänulik.

Elle käis seitse klassi Muuga koolis, seejärel läks ta Rakvere 1. Keskkooli. Pärast astus ta küll Moskvas kõrgemasse põllumajanduskooli, kuid ema jäi haigeks ning ta ei pääsenudki õppima, vaid pidi tööle minema. Elle tuli 1959. aastal Tallinna ja töötas 40 aastat teraviljasaaduste varumise süsteemis.

Pealinnas läks Elle enda sõnul mehele väga hilja, alles 24-aastaselt. Aasta hiljem sündis esimene tütar ning kaks ja pool aastat hiljem teinegi. Järgnesid aga väga rasked ajad, sest Elle jäi 29-aastaselt leseks. Ta elas kaheksa aastat kahe lapsega üksinda, kuni leidis uue elukaaslase. „Siis jäi mulle üks mees tee peale ette. Või jäin mina temale tee peale ette, ei tea. Oleme siiani temaga koos, aga temal ei ole tervist. Kõike head ka korraga ei saa,” ohkab Elle. Oma lapsi kiidab ta väga. Vanem tütar töötab sekretäri ja juristina, noorem on õpetaja. Mõlemal on ka lapsed: üks on meedik ja töötab kiirabihaiglas, nooremal tütre poeg aga õpib infotehnoloogiat.

Praegu peab Elle juba kaks aastat pensionäripõlve. Suvel elab suvilas, talvel linnas. Suvilas käib palju rahvast, igal nädalavahetusel on kas sugulased või sõbrad külas. „Eks me siis istume ja laulame ja laulame ja istume,” naerab Elle. 

Laulmine meeldib Ellele väga, aga Naiskodukaitse koorist otsustas ta siiski kaks aastat tagasi ära minna. „Ütlen ausalt, et kui seda õiget dirigenti ei ole, siis enam laulda ei taha. Mul hakkas ka natuke tervis loksuma, tõstsin käed üles ja andsin alla. Ei tahtnud lihtsalt teisi alt vedada. Olin koori algusaastast peale koorivanem, aga las nüüd teevad teised,” selgitab ta. „Koor sai loodud 1995. aastal,” meenutab Elle. „Siis oli Kaitseliidu juures Tallinna malevas selline tore mees Mart Puusepp, tema hakkas rääkima, et võiksime luua koori juurde Naiskodukaitse. Sealt läkski lahti, enamik naisi astuski Naiskodukaitsesse. Koor tekkis aasta enne Kaitseliidu juurde.” Kooriga seoses on Ellel meeles väga palju ilusaid esinemisi ja haruldaselt toredaid laululaagreid Seli tervisekeskuses. „Kooriraamatus on kõik need pildid üleval,” ütleb ta. Koorikroonika on Elle enda koostatud, kuigi üks raamat on tema sõnul kummalisel kombel kaduma läinud.

Peale laulmise sai Naiskodukaitsega käidud ka toitlustamas. Elle räägib, et toitlustamine oli ikka põhiline ja käidud sai iga ilmaga, keegi ei püüdnud kõrvale hoida. Ellel on eredalt meeles üks veebruarikuu aastapäev, mil suppi jagati halva ilma kiuste: „Ei hiire- ega harakajälge, kui me Kaitseliidu majja Toompeale tulime. Ei näinud astuda, nii tuiskas terve päev. Ajalehes oli veel pilt pärast, kuidas lumi tuiskab ja meie jagame seal suppi.” 

Osa hakkajamatest naistest käis Elle kinnitusel ka Kaitseliidu meestega õppustel, aga tema ise on vaid ühe korra tulistamas käinud. „Ma kardan püssi. Ma kardan püssi ja kardan ussi, ja valetamist ma ka ei taha. Praegu ongi mul kaks asja, mis väga valetavad, ma ei taha sellest rääkidagi. Kaalu viskasin voodi alla ja peegli võtsin seinalt maha. Nii et neid valetajaid pole mulle vaja,” viskab Elle nalja.

Probleeme tema sõnul Naiskodukaitses algusaegadel ei olnud: „Me vedasime ikka ühte vankrit proua Leida Käbiga, tema oli Naiskodukaitse esinaine ja mina koori president. Me tegime kõik tööd koos. Eks mõnikord üks arvas ühte ja teine teist, aga me leidsime alati kompromissi. Kui vaja, rääkisime omavahel asjad selgeks, aga kui olime koori ees, siis oli juba asi klaar.”

Elle arvab, et arvustajaid oli kindlasti, kellele äkki midagi ei meeldinud. Enda arvates oli ta liiga kaua koori juht: „Ei tohi olla nii kaua koori ees, rahvas peab vahetuma, igaüks peab seda vankrit vedama. Siis teatakse, mida see töö tähendab. Mina tegin oma töö ära, oleks hea, kui teised teeksid paremini. Seda olekski vaja, on nooremaid ja paremaid ja julgemaid,” leiab pikaajaline koori eestvedaja lõpetuseks.

Intervjueeris ja kirja pani: Üve Maloverjan

VIVE PANDIS

Vive on sündinud 31. märtsil 1955 Tallinnas, aga elanud mitmel pool mujalgi. Esimene lapsepõlvekodu oli Raua tänava kandis, aga juba paar aastat hiljem kolis pere Tartusse. Tartust mäletab Vive ainult seda, et nad elasid Tähtveres ratsabaasi majas, kus olid hobused. Isa oli tal ülikoolis tööl ja too tuba oli ilmselt ülikooli kaudu saadud. Siis kolis perekond Keilasse, seal läks Vive kooli ja lõpetas keskkooli. Edasi kulges tee Tallinna Polütehnilisse Instituuti keemiateaduskonda. Vive läks õppima toiduainete tehnoloogiat, sest talle meeldis väga süüa teha.

Pärast instituudi lõpetamist saadeti Vive tööle Pärnusse. Seal ta abiellus ja varsti
sündisid ka lapsed. Vive töötas Pärnu kalakombinaadi laboratooriumis ja käis maatsehhe kontrollimas, tegi kalast rasvasuse ja soolasuse analüüse. Pärnust kolis ta mõne aja pärast elama Tabasallu, kuna pere sai Ranna sovhoosi korteri. Seal elas naine 30 aastat, kuni otsustas aasta eest taas Tallinnasse tulla.

Vahepeal oli Vive tööl Iirimaal ja Soomes. Kodumaale naasmise järel sattus ta aga ajalehekuulutuse kaudu tööle Kaitseliidu peastaapi rahandusosakonda. „Seal puutusin kokku töökaaslastega, kes olid Naiskodukaitses. Alguses ma ei saanud aru, et mis seal toimub – olid mingid üritused, kuhu mind ei kutsutud, aga pärast sain teada, et see on Naiskodukaitse. Seal toimis siis Toompea jaoskond, kuhu ma alguses astusin. See oli aastal 2004, nii et ma olen Naiskodukaitses nüüdseks [2012. aastaks] juba kaheksa aastat olnud,” räägib Vive. Muusika jaoskond loodi tema sõnul hulk aega enne – 1997. aastal, enne seda olid naised veel aasta jooksul kaitseliitlased.

Vive sattus enda sõnul laulukoori üsna juhuslikult. „Kui olin Kaitseliidu peastaabis tööl, siis oli mingi Naiskodukaitse korraldatud mälestuspäev botaanikaaias, kus ma kohtasin ühte naist, kellega olin koos reisil käinud. Meie Muusika jaoskonna naised olid ka seal üritusel ja nemad kutsusid mind laulukoori.” Muusika jaoskonda läks ta üle 2006. aastal ning sai kohe esinaiseks. Toompea jaoskond pidi Vive sõnul vahepeal laiali minema, sest esinaist ei olnud. „Meile pakuti välja minna üle teistesse jaoskondadesse ja Muusika jaoskond tõmbas mind ära,” selgitab ta.

Vive oli kolm aastat jaoskonna esinaine, aga ei soovinud rohkem kandideerida, ning jäi siis veel kolmeks aastaks aseesinaiseks. Seejärel pühendus ta tööle Kodutütarde ringkonna juhatuses, kus oli palju tegemist.

Naiskodukaitse ja kodutütred on Vive elule andnud sootuks uue mõtte: „Varem ma arvasin, et amet peaks olema huvitav, et piisab tööst ja kodust. Aga pärast Naiskodukaitsesse astumist ma enam nii ei arva. Nüüd ma olen täielikult oma seisukohta muutnud. Minupärast võib töö olla üsnagi rutiinne, aga minu koduväline elu on nüüd siin ja see on hästi huvitav.”

Vive tõstab esinaise ja aseesinaise ametiajast esile eelkõige huvitavaid koolitusi Kaitseliidu Koolis, mis on teda väga muutnud ja kus ta on palju kasulikku kõrva taha pannud. Üritustest on tema hinnangul huvitavaimad olnud söögitegemised metsas. „Kui käia näiteks talvel telgiga väljas – arvan, et suurem osa inimestest ei kujuta üldse ette, mida see tähendab. Ma olen suhteliselt kohanemisvõimeline ja leplik, mulle on sellised asjad väga meeldinud. Magan väga hea meelega näiteks kusagil koolimajas põrandal koos lastega, mulle meeldivad need laagrid ja metsas olemised väga,” räägib Vive. Ta on käinud palju koos lastega vabariiklikel võistlustel, ühe korra ka poistega kaasas.

Vive on käinud ka Ernal ja Kevadtormil, Ernal isegi kaks aastat: „Esimesel aastal olin väravavalves, teisel aastal käisin aga välikoka kursusel ja Ernal oli lõpupraktika. Kevadtormil olin juhtstaabis rahandusosakonna all ja lugesin kokku, palju üldse mehi metsas on.”

Vivele meeldib käsitööd teha, seegi harrastus seostub Naiskodukaitsega: „Ma olen sõduritele kindaid kudunud, on olnud ka viltimise töötubasid. Lastega oleme näputööd teinud, üritasime kuduma õppida.” Palju aega võtavad Vivel suvilas majandamine ning matkamine ja reisimine. „Ma ei saa öelda, et ma olen spordilembeline, aga ma ise ütlen, et mulle meeldib väga luusida. Mulle meeldib väljas ja metsas liikuda ning muidugi reisida,” selgitab ta. Varem reisis ta enda sõnul hästi palju – kui Eesti vabaks sai, hakkas ta bussireisidega mööda ilma ringi sõitma.

Naiskodukaitse ja kodutütred on Vivel praegu aga kõige rohkem südames. „Ma tegeleksin heameelega rohkem Naiskodukaitse ja kodutütardega ega käikski tööl, sest see meeldib mulle palju rohkem,” ütleb ta ja ohkab, et tööl tuleb ju ikka käia.

Intervjueeris ja kirja pani: Üve Maloverjan

GENIIRA HELDE
Geniira Vainrauh–Helde sündis 8. juuli 1944 Vasalemmas paljulapselises peres. Pärast Vasalemma keskkooli lõpetamist siirdus Geniira edasi õppima Tallinnasse nn pisi-Pedasse, mis oli tema lapsepõlveunistus, ja asus ka kohe tööle Kännu-Kuke lasteaeda lasteaiakasvatajana. Hiljem töötas Geniira Szolnoki lasteaias lasteaiaõpetajana, kus on ta tänaseni tööl. Tema missiooniks on 5-6-aastaseid lapsi tulevase koolitee jaoks ette valmistada.

1965. aastal abiellus ta oma eluarmastusega. Perre sündis üks poeg. See jäi ka ainukeseks lapseks, kuna sel ajal polnud moes palju lapsi saada. Nüüd on tal ka kaks imetoredat lapselast.

Eestis haruldane nimi – Geniira – on isa pandud, kes oli pärit Karpaatidest. Peres, kus oli seitse last, ema kodune ja leiva pidi tooma ainult isa, polnud lapsepõlv meelakkumine. Kuid tänu isa vitaalsusele oli peres muusika ja laulmine pidevalt au sees. Isa mängis pilli ja perega lauldi koos. Sellest ajast on Geniiral suur armastus muusika ja laulmise vastu.

Kaitseliidu vastu tärkas Geniiral huvi siis, kui ta laulis Nõmme naiskooris ja sealt käisid mõned liikmed ka Kaitseliidu segakooris. 1997. aastal astus Geniira koos sõbrannadega Kaitseliitu, Kalevi malevakonda, kus oli väga tore ja hooliv pealik Aarne Kukk. Geniira korraldas Kalevi malevkonnaga väga menukaid klubiõhtuid, kus käidi tantsimas. Toimusid need Vene tänava Kaitseliidu ruumides, Tatari tänaval ja ka tema lasteaias. Koos peeti naistepäevi, meestepäevi, jõule ja teisi pühasid. Geniira käis erinevatel üritustel toitlustamas, eriti hingelähedane on talle Jüriöö pargis toitlustamine.

Läbitud sai meditsiinikoolitus, töötatud abipolitseinikuna ja osaletud politseireididel aastatel 2000-2004. Reidid olid väga põnevad ja uhke tunne oli koos meestega õlg-õla kõrval tööd teha, kumminui vööl. Ühissõidukisse sisenedes hakkas meeletu sebimine „jänestel“, kes pidasid abipolitseinikke piletikontrollideks, kuigi neil sellised õiguseid polnud. Lisaks valvati hooneid ja rongivaguneid. Ja tore oli see, et neile selle eest ka maksti.

2000. aastal astus Geniira Naiskodukaitse Muusika jaoskonda. Alguses jäi segaseks, kuhu ta täpselt kuulus, Kaitseliitu või Naiskodukaitsesse. Kooris oli ta altide vanem ja rühmavanem. Siis oli lagunemise- ja vaikeperiood. Alates 2010. aastast alustas Geniira jälle juhatuses, oli lisaks laekur ja kroonika kirjutaja. Kui Geniira räägib oma jaoskonnast, on tunda, et neil on küünarnukitunne, soov anda ja positiivne tagasiside.

2010. aastal võttis insult Geniiralt abikaasa, kellega ta oli elanud koos 46 aastat. Alguses oli väga raske, kuid toetavad kolleegid ja Muusika jaoskonna naised aitasid tal raske aja üle elada ja täna soovib ta koos NKK noortega tegutseda. Oma jaoskonna liikmeid kutsub ta igal aastal oma mehe poolt väga hubaseks tehtud metsatallu, kus veedetakse aega lauldes ja vesteldes.

Geniira hobideks on käsitöö, aiandus ja kõik muu, mis on seotud laste nunnutamisega. Ta lihtsalt jumaldab neid. Nooremas eas meeldis talle seepe koguda, kuid siis läks suurem tuhin mööda, sest osad seebid võtsid vandenõuks ära kuivada ja mureneda. Aga suureks kireks on jäänud korvide ja keraamika kogumine, mida saab näha ka tema maakodus.

Kui midagi NKK-s segaseks jäi, oli see struktuur, kuid 2012. aastal korraldatud administreerimiskoolituselt sai palju teada ja tunda ühtekuuluvust teiste jaoskondadega - kuigi oli vaikselt tekkimas arvamus, kas tema enam sobib sinna. Naiskodukaitse üritustel osaleb alati, kui on võimalus, eriti aga kultuurilistel üritustel. Tal ei meenu NKK-s olles ühtegi ebameeldivat situatsiooni.

Geniira on eeskujuliku ja silmapaistva esindamisega Naiskodukaitses saanud Liiliaristi V klassi (2005. a) ja Liiliaristi IV klassi (2009. a).

Intervjueeris ja kirja pani: Evelyn Lill

VEROONIKA SAARVA
Veroonika on sündinud 17. juulil 1932 Petserimaal. Nii nagu paljudel temaealistel, tuli ka Veroonikal tunda, mida tähendab küüditamine. 1949. aastal viidi Siberisse kogu tema perekond. Vend oli olnud noorkotkas, sõja ajal värvati ta Vene sõjaväkke ja ta langes Velikije Luki all. 1956. aastal sai Veroonika taas Eestisse sõita.

Veroonika on töötanud raamatupidajana, praegu on pensionil ja Muusika jaoskonna laulukooris laulmas. Muusika jaoskonnaga liitus ta kohe alguses, kui jaoskond loodi. „Kuigi me ei olnud enam noored, tegime kõik kursused läbi – relvaõpped ja loengud läbisime. Noori ka oli ka meiega. Pirjot teate? Pirjol [P. Land, esimene Tallinna ringkonna esinaine] oli pisikene laps kaasas, liiva sees mängis, tal ei olnud kedagi vaja. Nii kasvavadki õiged kaitseliitlased, kui pisikeset peale kaasa võtta,” muigab Veroonika.

Pidulikest üritustest meenutab talle presidendiproua Rüütli juubel, kus Muusika jaoskond oli esindatud: „Kõik olime rahvariietes, sellest on ilusad pildid ka tehtud.”

„Lõbus elu on olnud! Eks nüüd on ka noortel lõbus. Kahju, et enam ei saa – aastad ei luba. Aga see tasub ära, see on ilus elu. Tehke edasi, jätkake!” võtab Veroonika optimistlikult kokku.

Intervjueeris ja kirja pani: Erle Eenmaa

JUTA SISAS
Juta sündis 3. veebruaril 1939. aastal Tallinnas, pärast ema surma oli ta Riisipere lastekodus. Riisiperes elas aastail 1946–1959, hiljem kolis Tallinna, abiellus ja sai emaks. Mehega viis aga elutee lahku varsti pärast lapse sündi. Kui laps oli kodus leetrites, öeldi lasteaiakoht öeldi üles ja nii ei saanudki Juta mõnda aega tööle minna. Lasteinspektori abiga sai laps aga koha tagasi ning Juta võis asuda tööle lihakombinaati, kus ta töötas 30 aastat.

Juta peab oma elu väga keeruliseks, aga on alati optimist olnud. Praegu on Juta tervislike eluviisidega pensionär, ta jalutab iga päev ja käib tihti tuttaval noortekodus abis. Ja loomulikult Juta laulab.

Juta lapsepõlv oli küllaltki raske, 16-aastaselt haigestus ta kopsutuberkuloosi ning alles 20. eluaastaks pääses haiglast välja. Kaua tuli viibida sanatooriumis ning ajaviiteks kogus ta marke ja joonistas. Juba lapsepõlvest saati laulis Juta laulukooris.

Naiskodukaitsesse astus Juta 58-aastaselt. Nagu paljud teisedki, liitus ta Naiskodukaitsega Kaitseliidu laulukoorist. Muusika jaoskonna liikmena on ta ka toitlustamas käinud, põhiliselt suurüritustel – retkedel, laste laulupidudel. Suurüritustel on toitlustamine väga tempokas, järjekorrad pikad. Meeldejäävaid hetki meenutades räägib Juta: „Ükskord olime Paldiskis Kaitseliidu kahepäevasel õppusel ja kokk ei tulnud kohale. Meie siis ühe teise naisega pidime hakkama saama. Nägin väga vaeva, aga hakkama sain! Teine kord Nõmmel pronksiööl – lubasin kella kaheksa paiku teise toitlustaja koju, ega mina teadnud, kui kaua või mis. Keegi ei öelnud, et pool ööd peab toitlustama. Kaks meest panid tuld katelde alla ja kella kaheni öösel oli kibekiire. Aga jälle sain hakkma. Ah jaa, paraadide ajal on ikka vaja olnud pool ööd teetassidega ringi joosta.”

Aga põhitegevuseks oli siiski laulmine suures kooris. Esineti ohvitseride majas, Kaitseliidu majas ja paljudel üritustel. Palun Jutal meenutada midagi naljakat, ta muigab ja kahtleb, kas sellest kõlbab kirjutada, aga siiski: „Puurmanis oli kord juhtum. Ma ei pannud tualetti minnes tähele, et meeste WC on kõrval. Mulle karjuti, et Juta, tule ometi ükskord välja sealt! Mina hõikasin vastu, et mina ei saa tulla nii kiiresti, mul on vaja viis paari asju kergitada. Tulen välja, poisid itsitavad…”

Küsimusele, et kas Naiskodukaitse algusaastatel ka midagi teisiti oli, vastab Juta, et üritusi oli vist veidi rohkem. Ja laulukooriga käidi väga palju esinemas. Praegu küll tehakse proovi kord nädalas ja lauldakse, aga märgatavalt vähem.

Aga üritustel ja laulmas lubab usin Juta käia ikka seni, kuni jalad kannavad!

Intervjueeris ja kirja pani: Milana Neemelaid

NIINA BEREŽEVSKAJA
Niina sündis 20. juunil 1941 Novosibirskis. Pere saabus 1945. aasta märtsis Eestisse, sest isa tuli sõjaväega seoses siia. Elama asusid nad Tallinnas Kingissepa tänavale, kus tol ajal oli viis tänavat ja kolmekordsed majad.

Niina käis alguses Tallinna 11. Keskkoolis, hiljem aga 14. Keskkoolis. Pärast seitsmendat klassi läks Niina kergetööstustehnikumi õmblustehnoloogiat õppima ja sealt Baltikasse tööle. Edasi viis tee kutsekooli, kus Niina oli meister. Ta abiellus, sündisid lapsed. Pärast laste sündi tegi Niina juhutöid. Omaenda lapsepõlvest räägib Niina: „Ma olin väiksena vaikne ja endasse tõmbunud, kõik arvasid, et ma olen usklik. Umbes 20-aastaselt hakkasin muutuma ja nüüd olen väga sotsiaalne. Võib-olla raske lapsepõlv tegi kinniseks ja hirmunuks.” Abikaasa on Niinal kahjuks juba aasta manalateel.

Vabal ajal käib tegus Niina tantsimas, laulmas, võimlemas, ujumas. Laulab Kaitseliidu ansamblis, Nõmme naiskooris. Päris vaba päeva nädalas polegi, palju päevi on kaheksast kaheksani tegevusi täis.

Kaitseliitu astus Niina umbes 13 aastat tagasi – sõbrannaga kutsuti laulma. Lisaks hakkasid nad 2000. aastal ka abipolitseinikuks. „Olime naistega naljakesi, käisime tänavatel patrullimas. Tihti juhtus, et jommis mehed oli vaja koju eskortida. Midagi hullu ei juhtunud. Abipolitseinikke ikka kardeti.”

Õppustest mäletab Niina söögitegemist, samuti meditsiiniõpet ja orienteerumist. Tegemist oli väga palju ja tol ajal oli Naiskodukaitses aktiivsem elu. Niina räägib: „Mingeid eredaid juhtumeid polnud, kuid Kaitseliidu suvelaagrid olid väga huvitavad ja mitmekesised. Matkamine on minu jaoks kõige põnevam. Huvitav üritus oli lipu õnnistamine. Üritusi on olnud väga palju. Viimati toimus Jüriöö pargis toitlustamine.”

Intervjueeris ja kirja pani: Milana Neemelaid

EBE PILLE

Ebe Pille sündis 9. augustil 1944 tolleaegses Sommerlingi külanõukogus Rae vallas Harjumaal, kuid kasvas üles Tallinnas Nõmmel. Ebe käis Hiiu Põhikoolis ja Tallinna 10. Keskkoolis. Edasi viis haridustee Ebe Tallinna Muusikakooli koorijuhtimist õppima, sealt juba Tallinna Konservatooriumi sama eriala peale professor Jüri Variste õpilasena. Koolitee lõppes 1968. aastal. Ebe on töötanud kontsertmeistrina Tallinna Muusikakoolis ja õppejõuna Tallinna Konservatooriumis.

Muusika on Ebe elu alati juhtinud – ta on olnud mitme isetegevuskoori dirigent ja koolmeister. Ta on tegelenud muuhulgas Kaubamaja Naiskooriga ja Mustamäel Hellase Noortekooriga. Ja nii ei ole ka imestada, et dirigent Olev Hõlpus teda 1998. aastal Kaitseliidu juures tegutsevasse segakoori dirigendiks kutsus. Ebe muljetab: „Esimene laululaager oli meil kohe sama aasta novembris sanatooriumis, kus me aastaid suviti oma laululaagrit pidasime, õppisime repertuaari ja laagri lõpul oli alati kontsert.” Koor oli tubli segakoor, laulmas käis üle 50 inimese. Hõlpuse kõrval tegutses algusest peale ka Leili Sarapuu, kes oli aastaid olnud raadiokoori dirigent ja Tallinna Konservatooriumi õppejõud. Segakooril oli väga palju esinemisi – käidi laulmas kirikutes, korraldati erinevaid väljasõite ja kevaditi ka aastapäeva kontserte.

Kaitseliitu astununa tutvus Ebe segakoori naistega, kes teatasid: „Meie astusime Naiskodukaitsesse ja nüüd pead sina ka astuma.” Läks aga veel aastake, enne kui Ebe lõpuks üle tuli – 30. novembril 1999 sai temast Naiskodukaitse liige. Ja millised aastad need on olnud! Naiskodukaitses meeldivad Ebele kokkusaamised ja seltsielu. Türi laululaagrid on tal kõige eredamalt meeles. Naised ise ajasid kontserdikohad ja kokkulepped välja, et esineda saaks. Alguses käidi laulureisidel üle Eesti ning võeti osa vabadusvõitlejate päevadest, mis toimusid Haapsalus, Viljandis ja mujal. „Laululaagrid olid alati kosutavad, seal hoiti meid väga, saime protseduure ja kellel olid tervisehädad, said abi, meid toideti hästi. Hiljem aga enam kaugele sõita ei saanud.” Kahjuks ei olnud Ebel alati võimalik üritustest osa võtta, väikese kadedusenoodiga räägib ta, kuidas naised käisid Tori kirikus Naiskodukaitse lipu õnnistamisel, tema ise aga ei saanud osaleda.

2005. aastal jäi Ebe koorielust eemale – vanemad sugulased vajasid hooldamist ning asjalik naine tegi seda tööd väga kohusetundlikult. Enne pensionile jäämist ei jõudnudki Ebe kolme töökoha ja pere kõrvalt rohkem Naiskodukaitse tegemistest osa võtta kui vaid koori juhtimisega tegeleda. Siis tekkis aga vaba aega, millest Ebe hea meelega osa ka näiteks naiskodukaitsjatega koos supijagamisele kulutab. Kõige esimesena meenuvad talle supijagamised Jüriöö pargis, mis erinevate inimeste raskele olukorrale mõtlema panid: „Lisaks teistele oli seal ka kodutuid palju, mõni käis supipoti juures kohe mitu ringi, aga tuleb aru saada, elasime sellisel ajal...”

Praegu on Ebe pensionil ja tal on väga põnev hobi – tal on viis väga armsat lapselast, nendega on tegemist palju. „Kui lapsed on haiged, siis eks ikka vanaema hoiab...” Ebe on lausa eeskujulikult kohusetundlik. Kui ta poja perel vastsündinud kaksikutega käed-jalad tööd täis olid, otsustas ta töö dirigendina lõpetada: „Mina ei oska teha tööd, kui mul ei ole aega. Sest iga töö, eriti kooritöö, vajab ettevalmistust, repertuaari otsimist, nootide otsimist ja kõike muud. Õppimist ja õpetamist. Sellist asja, et ei jõua või ei saa, ei tohi lubada.”

Intervjueeris ja kirja pani: Elisa Sammelselg

LEILI SARAPUU
Leili sündis Vana-Võrumaal Kanepis 2. mail 1934. Tema ema oli aastail 1939–1940 Naiskodukaitse Kanepi esinaine. Seetõttu mäletab Leili lapsepõlvest veidi Naiskodukaitse tegemisi – supijagamised, heategevuslikud korjandused ja pakijagamised vaestele lastele. Eriti on talle meelde jäänud see, et kõik Kaitseliidu ja Naiskodukaitse õppused ja kokkusaamised toimusid pidulikus ja väljapeetud õhkkonnas – need päevad olid pidupäevad kogu ümbruskonna rahvale.

Leili õppis Tartus Miina Härma Keskkoolis ja lõpetas Tartu Muusikakooli 1955. Hiljem õppis Tallinna Konservatooriumis Jüri Variste käe all dirigeerimist, töötas Eesti Raadio koori abidirigendina, õppejõuna Tallinna Õpetajate Instituudis ja Tallinna Riikliku Koorimuusika osakonnas kuni pensionini. I kursuse tudengina sattus pooljuhuslikult juhatama pimedate artelli laulukoori, millega ta tegeles kuni pensionini ehk aastail 1955–2005. Selle aja jooksul osales Leili ka üle-eestilise pimedate ühendkoori moodustamisel.

Ühel 1997. aasta päeval tuli Leili toonase, 1995. aastal asutatud koori proovi ootamatult külastama tollane Tallinna Maleva pealik Mart Puusepp, keda energiliste naiste nägemine vaimustas. Ta ärgitas neid astuma Naiskodukaitsesse ning ühtlasi asutama uut jaoskonda – Muusika jaoskonda. Leili teadis, kui pühendunud, kokkuhoidvad, kohusetruud, abivalmid ja ausad on tema koori naised. Malevapealikul läkski korda nad Naiskodukaitsega liituma veenda.

1995. aastal, kui loodi Kaitseliidu segakoor, kutsus koori asutaja Olev Hõlpus Leili dirigendiks. Segakoor käis koos laulmas 12 aastat. Aastate jooksul on väga palju esinemisi ning väljasõite olnud – lauldud on jõulude ning kevadpühade ajal Tallinna kirikutes, samuti on Eesti risti-põiki läbi sõidetud ja nii väiksemates kui ka suuremates kirikutes esinetud. Iga kord enne pühi koostasid nad kava ning hakkasid otsima esinemisvõimalusi.

Kui küsida, mis Leilile praegu kõige eredamalt meenub, siis toob ta välja mõne aasta taguse üle-Eestilise metsaistutamise kampaania, kui kõik koorikollektiivid käisid enne laulupidu oma kodukohta metsa istutamas. Leili mainib ka Tammsaare kodumail suure tamme all laulmist, kevadisi Narva päevi ja loomulikult laulupidusid, laulupidusid... Muidugi ka Eesti lipu 120. sünnipäeva Otepääl, kus esmaesitamisele tuli Hans Hindpere selleks puhuks kirjutatud laul „Eesti lipp”.

Muusika jaoskonnale on toeks olnud Leili koolivend H. Hindpere, kes väga isamaalise inimesena on olnud suureks abiks, saates neid klaveril ning kirjutades Leili palvel koorile mitu laulu – kodutütardele „Kodutütarde laulu”, naiskodukaitsjatele „Eestimaa hinge”, Tänulaulu” ja „Tervituslaulu”.

Intervjueeris ja kirja pani: Kristi Treufeldt

NAIMA RINGMÄE

Naima on sündinud 7. märtsil 1935. aastal Järvamaal Lehtses.

Kui naiskoor astus Naiskodukaitsesse, liitus temagi varsti. Eriti põnevana on Naimale meelde jäänud koormusmatkad, erinevad väljaõpped ning Kaitseliidu õppustel toiduvalmistamised ja -jagamised. Ka Kaitseväe paraadil Jaani kiriku ees on suppi jagatud. Väga palju käisid nad naistega väljas Kaitseliidu mehi toitmas ja toetamas, see oli Naima meelest põnev ja tegus aeg.

Praegu tagasi mõeldes tundub talle isegi uskumatu, kui aktiivselt nad ühiselt tegutsesid. Eriti eredalt on Naimale meelde jäänud üks seik: „Toimus suur Kaitseliidu õppus Raplamaal. Sõitsime öösel autokolonniga metsa. Pandi üles sõjaväetelgid ja väliköök. Meie ülesanne oli meestele süüa teha, samal ajal kui nemad lahingut peavad. Et köök ja kokad oleks vaenlase eest kaitstud, mineeriti metsaaluses strateegilised kohad ära ja meile loeti sõnad peale. Hommikul, kui ettevalmistused lõunaks said tehtud ning oli vaba aeg, läksime Veroonikaga metsa jalutama. Kõndisime ja kõndisime, kui äkki käis kõva kärgatus! Küll me ikka ehmusime. Sõbranna oli miini peale astunud. Kui laagrisse tagasi jõudsime, öeldi meile, et nüüd olete surnud ja süüa ei saa!”

Praegu käib Naima Muusika jaoskonna ühistel lauluõhtutel, mis toimuvad kord nädalas. Ta ei kujutaks seda ette, kui tema elus ei oleks muusikat ja laulu. „Seni, kuni hääl ei värise, laulan ikka edasi!” lubab ta veendunult.

Intervjueeris ja kirja pani: Kristi Treufeldt

EDDA KLEMENTSOV (10.02.1948 – 20.08.2012)

Kui ma Muusika jaoskonna intervjuuõhtule veidi hilinenult jõudsin, olid veel vaid mõned prouad „vabaks” jäänud. Nende seast kostis häbelikke remarke stiilis: „Mina ei oska endast midagi põnevat rääkida.” Nabisin omale vestluskaaslaseks proua Edda Klementsovi. Vestlusel õhkus temast rahu ja sõbralikkust. Meist kumbki ei osanud sel hetkel arvata, et kõigevägevamal on peagi Eddaga omad plaanid. Edda lahkus meie hulgast juba mõne kuu pärast ühel augustipäeval, kui ta oli teel Naiskodukaitse pidulikus vormis ringkonnakaaslastega Mari Raamoti etendusele Viljandisse.

Enne Naiskodukaitse liikmeks astumist oli Edda Kaitseliidu ja Naiskodukaitsega küllaltki tuttav, kuna tema ema oli ennesõjaaegse vabariigi ajal naiskodukaitsja ning isa kaitseliitlane.

Edda elas terve elu Nõmmel Hiiul. Ta lõpetas Hiiu Põhikooli ja läks siis 1. Keskkooli. Kooli ajal tegi ta palju sporti, laulis laulukooris ja ansamblis. Tol ajal olid kombeks koolidevahelised võistlused, mistõttu tuli ansambliga tihti esineda ja seda koguni televisioonis. Käidi väljaspool Eestitki.

19-aastase tütarlapsena läks Edda Tallinna Kaubamaja karusnahasalongi tööle ja töötas seal ühtekokku 37 aastat. Musikaalse neiuna astus ta ka Tallinna Kaubamaja naiskoori. Seda juhatas algusest peale kuni 1992. aastani legendaarne dirigent Olev Hõlpus, kes hiljem, 1990-ndate lõpus asutas Kaitseliidu Tallinna maleva segakoori. Olev Hõlpus oli dirigeerimise õppejõud ja tema õpilased käisid nende koori peal kätt harjutamas.

1995. aastal suundus Edda Kaubamajast tööle Eesti Onkoloogia Keskuse sterilisatsiooni osakonda, kus töötas samuti pikalt – 18 aastat. Kaubamaja töö meeldis Eddale rohkem, sest seal sai enam suhelda, ka välismaalastega, ja õppida juurde keeli. Inglise keelt õppis ta juba kooli ajal, aga saksa keele sai selgeks just töö käigus. Viimased kaks aastat oli Edda tervislikel põhjustel kodune.

Naiskodukaitsesse tõi Edda muidugi koorilaul. Kui Tallinna Kaubamaja naiskoor oma tegevuse lõpetas, kutsus endine koorikaaslane Aili teda Naiskodukaitsesse laulma. Edda sai kokku tollase Muusika jaoskonna esinaise Leida Käbiga ja liituski 2004. aasta septembris koori I soprani häälerühmaga.

Küsimuse peale, miks ta põlise nõmmekana Nõmme jaoskonda ei astunud, vastas Edda, et ei osanudki seda mõtet mõeldagi, kuna ei teadnud Nõmme jaoskonnast sel ajal midagi. Teda kutsuti laulma Kaitseliidu Tallinna maleva segakoori, kuid kõik astusid Naiskodukaitse Muusika jaoskonda.

Liikmeksoleku ajal osales Edda palju meditsiiniõppustel ja läbis peale sõdurioskuste mooduli kõik ülejäänud BVÕ-d. Aasta aega oli ta ka jaoskonna esinaise abi. See töö meeldis talle, aga tervislike probleemide tõttu pidi ta sellest loobuma.

Meeldejäävaimateks nimetas Edda Võsul toimunud üritusi. Kahepäevased väljaõpped olid mõnikord rasked, aga vahepeal sai palju nalja ka. Edda meenutas ka vahvat Seli laululaagrit, kus andsid kooriga laagri lõpus kontserdi ümberkaudsetele elanikele ja Seli tervisekeskuse töötajatele.

Edda jaoks oli Naiskodukaitse ridadesse kuulumine väga tähtis. Tervise tõttu ei saanud ta küll paljudel üritustel ja õpetel enam osaleda, aga võttis osa nii palju, kui suutis. Näiteks toitu jagamas meeldis talle väga käia, nii sai ta osa üritustest, kus muidu tervise ja vanuse tõttu enam osaleda poleks saanud. Edda käis aasta alguses isegi vastlapäeva üritusel koos lastelastega liugu laskmas.

Edda sõnul neil jaoskonnas suuri hõõrumisi ei olnud. Käidi vahvatel väljasõitudel ja laululaagrites, kontserte anti kirikutes ja Kaitseliidu Peastaabis. Jüriöö pargis oldi alati väljas, Vabaduse platsil jagati paraadide ajal suppi. Dirigendid ja koorijuhid Eddale meeldisid, kuid ta avaldas soovi, et nooremaid lauljaid võiks juurde tulla.

Intervjueeris ja kirja pani: Tairi Välinurm

MARET SCHULTZ

Maret ei kuulu küll Muusika jaoskonda, vaid hoopis Kaitseliidu Lõuna kompanii ridadesse, aga aktiivse laulukooris käijana on ta saanud osaks Muusika jaoskonnast.

Maret Schultz sündis 1932. aasta 12. märtsil Tartus ja kasvas üles Vastse-Roosas Mõniste vallas. Tema kujunemist ja kasvamist kodutütreks ning hiljem kaitseliitlaseks on tugevalt mõjutanud vanemate seotus Kaitseliidu ja Naiskodukaitsega. Tänu vanemate tegevusele teadiski Maret juba varakult, et tahab saada kodutütreks ning seetõttu pidas seda juba lapsena oma eesmärgiks. Tõenäoliselt kaheksa-aastaselt, sest just selles vanuses Kodutütreks vastu võeti, täitus ka tema soov. „Ma olin väga uhke, seda ma mäletan ja mul oli hea meel,” kirjeldab Maret oma tundeid seoses kodutütreks saamisega. Samas meenutab Maret, et juba enne seda oli ta nagu kodutütar – osales Naiskodukaitse ja Kaitseliidu üritustel, sealhulgas nendel, mis toimusid Vastse-Roosa suures pargis. Naiskodukaitse valmistas toitu ja nii kodutütred kui ka tema võtsid sellest osa ja abistasid nii, kuidas võimalik. „Õppisin mõndagi tegema juba päris noorest peast – oskasin kartuleid praadida ja kartuliputru teha, kisselli keeta.”

Ajast, mil Maret veel kodutütar ei olnud, tulevad talle siiski eredalt meelde väljasõidud, eriti enne 1940. aastat toimunud sõit Suurele Munamäele. Kui vähegi võimalik, võeti teda ikka kaasa. „Mul on hästi meelde jäänud, kuidas me laulsime seal: „Kui siit pilvepiirilt alla vaatan üle õitsva Eestimaa...”” Samuti tuleb Maretile meelde, kuidas ta omal ajal noorkotkaste, kodutütarde ja naiskodukaitsjatega metsa istutamas käis. Ka Kaitseliidust olid mõned mehed, kes juhendasid ja aitasid. „Mäletan, kuidas meid istutama õpetati ja kuidas me siis hoolega tegime ja kui ilus see oli,” jutustab Maret.

Kui võrrelda Naiskodukaitset ja Kaitseliitu tollal ja nüüd, leiab Maret, et varem olid naiskodukaitsjad rohkem vaid toiduvalmistajad, kuid töökad on naiskodukaitsjad endiselt. Nagu Mareti nooruses, nii on ka praegu tore see, et emad-isad võtavad väikesed lapsed suurtele üritustele kaasa. „Lapsekesed näevad maast madalast seda elu ja õpivad, mis vajalik,” leiab Maret, täheldades, et väga palju läheb tänapäeval samas laadis edasi.

See, kuidas teise ilmasõja ajal Siberisse viidud Maret taasiseseisvunud Eestis Naiskodukaitse asemel Kaitseliitu sattus, juhtus 2000-ndail, mil ta töötas koolis pedagoogina. „Käisin ja otsisin, kus on see Naiskodukaitse – keegi midagi ei tea, kuskil midagi ei teata,” meenutab Maret. „Ja siis üks tuttav ütles, mis sa jooksed, astu Kaitseliitu.” 2004. aasta mais võetigi Maret Kaitseliitu, kus ta esimesel aastal tegi kaasa kõik lasketiirus käimised ja „sõjad”. Eredalt on Maretile meelde jäänud üks kord, kui ta oli taas Männikul sõjamänge mängimas: „Panin kõik puhtad riided hommikul selga ja riiete peal oli see roheline muster, ning pidime siis igaüks kaevikut kaevama. Hakkasin samuti kaevama ja mul oli palav, viskasin riided pealt ära. Aga ma ei teadnud, et seal teisel pool on juba sõjamoment. Ise üleni valge ja kaevan seal kaevikut, aga siis öeldi, et kuule, sa oled ju hea märk tulistamiseks. Siis panin jälle ruttu selga. Vaatamata sellele kiideti: „Oi, sa oled ikka nii tubli, pärast enam ei paistnud väljagi! Teisi mehi oli ikka paista, aga sind mitte.”

Nii nagu Kaitseliit on Mareti hinges olnud lapsest saadik, nii ei taha ta ka Naiskodukaitset hüljata. „See on tõesti mulle armsaks saanud ja praegu olen ma väga rahul,” märgib Maret.

Intervjueeris ja kirja pani: Triin Mets