Mõned mälestuskillud küüditamisest

Igal aastal peame meeles seda kurba päeva, mil pandi toime massiterroriakt eestlaste, aga ka kõigi teiste 1940ndatel „vabatahtlikult“ N. Liiduga liitunud rahvaste kallal. Võimatu on kirjutada sellest rõõmsameelset kõikehaaravat kirjatükki, ikka kipuvad need mälestused olema kurvameelsed ja südant kriipivad. Sel aastal möödub juuniküüditamisest juba 83 aastat, ent need mälestused ei kustu perekondlikust ja rahvuslikust mälust.

Mind isiklikult ei ole küüditatud, küll aga minu sugulasi, kelle mälestuste põhjal siinkohal kirjutangi.

Meie perekond – mu isa, ema ja vennad – jäi sellest traagilisest katsumusest küll puutumata, tänu sellele, et nad ei juhtunud kodus olema, kui haaranguid tehti. Isal oli palju häid sõpru, kes ikka aegsasti vaikselt märku andsid: „Paul, ära täna kodus ole!“

Ära oli viidud juba nii isa- kui emapoolseid sugulasi, arusaamatuks jäi aga see, miks viidi. Mingit ilmset süüd ei näinud keegi, sest need inimesed, kes olid omandanud kindla elukutse, töötasid oma ametis kindlal ametikohal, kuid järsku muutus nende töökoht uue valitsuse silmis „strateegiliselt tähtsaks“ ja leiti, et need inimesed tuleb küüditada. Sellised ametikohad olid näiteks raudteeülema koht või mõni muu juhtiv positsioon mõnes teises transpordisõlmes – need inimesed viidi ikka kohe vangilaagritesse. Neist enamik olid Eesti Vabariigis haritud ja lugupeetud perekonnainimesed ja otsustati, et Siberisse tuleb küüditada ka nende perekonnad. Arusaamatuks jääb nende kohalike eestlaste motivatsioon, kes oma naabrite peale kaebamas käisid, mis sageli otsustaski nende saatuse – kas oli siin põhjuseks vaen või kadedus, pole teada.

Isa perest viidi ära tema ema, õde ja noorem vend, kusjuures noorem vend läks kaasa vabatahtlikult, et olla õele ja emale Siberis toeks. Nende „ajutiseks“ peatuspaigaks sai Krasnojarski krai, Karatuški rajoon, Tšerjomuška küla. Kohale jõudes tuli neil alustada nullist: selleks, et perega koos elada, tuli alustada maja ja lauda ehitamist, muretseda endale loomad ja hakata harima põllumaad.

Suved olid seal Jenissei kaldal väga kuumad, talved seevastu karmid. Igas elamises pidi olema soe ahjupealne, kus end talvel soojendada sai. Samuti kasutati sooja saamiseks loomanahku ja kõikvõimalikke riideesemeid, mida hankida õnnestus. Kaasa ei olnud ju Eestist õnnestunud suurt midagi võtta. Maja siseviimistlus ja -kujundus oli väga minimalistlik: köök koos pliidi ja suure ahjupealsega ning veel üks ruum, mida kütta sai. Hangiti vaid see, mis hädapäraseks eluks tarvilik oli, sest ikka oli ju lootust, et see olukord on ajutine ja tuleb lihtsalt kuidagi üle elada.

Ent elu läks edasi ja nooremad inimesed pidid tööle minema, et elatist teenida. Tädi oli lõpetanud kodumaal gümnaasiumi cum laude ja valdas vabalt mitmeid keeli, Siberis asumisel olles sai temast aga laudas lüpsja-karjatalitaja. Onu, kes oli õppinud Tallinna Tehnikaülikoolis ja töötanud Kohtla-Nõmme õlivabrikus vastutusrikkal kohal, sai Siberis remonditöökojas lukksepa ameti.

Maad oli Siberis küll ja see oli väga viljakas. Siin ei olnud vaja kartuleid maha panna, nii nagu Eestis: maa ettevalmistamine, kündmine, väetamine, vagude kinni- ja lahtiajamine – see kõik jäi ära. Kartulid pandi ruutpesitsi labidaga maha lihtsalt kuhu juhtus, ja maa andis väga head saaki. Kõige raskem oli aga talvel külmaga metsas puude tegemine. Metsa sõideti hobuste ja regedega. Kui aga juhtus tuiskama, siis oli kuri karjas: esiteks, kuidas leida õige kodutee lahtisel lumeväljal? Lisaks kippusid hundikarjad inimesi kimbutama, kui need juhtusid teelt kõrvale kalduma.

Küüditatute hulgas oli nii vanu, noori kui ka kooliealisi lapsi. Minu ema õde küüditati koos 6-aastase pojaga, kes alustas Siberis 7-aastaselt kooliteed. Kui ta tagasi kodumaale tuli, lõpetas ta siin venekeelse keskkooli ja tema kodune kõnekeel oligi pigem vene keel. Tädi kaks tütart jäid Eestisse. Ühel neist õnnestus ka Tartu Ülikooli arstiteaduskond lõpetada, teist aga ei lubatud ülikooli. See oli selline aeg, kus ülikooli ei võetud, kui su vanemad olid represseeritud ja sa ise ei olnud kommunistlik noor. Nooremate inimeste elu Siberis möödus aga nagu ikka omasoodu, abielluti ja sündisid ka lapsed.

Minu tädil sündis Siberis poeg. Keegi ei teadnud ju, kas üldse saab kunagi koju tagasi või millal see juhtuda võib. Aga aastad ju lähevad.

1950ndate alguses otsustas minu isa sõita omal käel Siberisse oma ema, venda ja õde vaatama, nägemaks, kuidas nad seal elavad ja kas üldse on lootust, et nad veel kunagi tagasi tulevad. Kirjavahetust küll ju peeti, aga see oli napisõnaline ja mitte kõike ei juletud välja öelda. Teekond sinna oli pikk ja vaevaline, kuid isa käis seal ära ja tuli ka tagasi – õnneks, sest mitte alati ei õnnestunud sealt enam tagasi saada.

Kerge ei olnud ka neil, kes siia jäid. Kogu vara – maa, loomad, tehnika – tuli anda kolhoosidele. Mäletan isa ja ema kurvastust kõige selle üle; mäletan, kuidas meie maadele toodi 50-pealine kolhoosi mullikate kari, keda siis minu vanaisa karjatama pidi. Ööseks suruti see kari loomi meie heinasarasse, kus nad üksteise kukil ebahügieenilistes oludes hakkama pidid saama.

Kord oli selline, et privaatselt oma majas oma perega ei tohtinud elada, seepärast elas meie viieliikmeline pere alumisel korrusel ja teisele korrusele majutati üks teine kolme lapsega pere. Talu teises hoones oli kolm tuba, karjaköök ja laut – sinna paigutati metskonna kantselei. Osa nendest inimestest elaski seal ööpäevaringselt.

Isal oli raske töökohta leida. Varem töötas ta metsaülemana ja muudel juhtivatel kohtadel metsamajanduse valdkonnas, kuid kodukandis talle varsti enam tööd ei pakutud. Hiljem töötas ta mõnda aega Tallinnas Metsakorralduses. Kuid ta pidi õppima uue ameti ning loodusearmastajana valis ta fotograafia. Ta rajas endale fotolabori ja oli üks esimesi värvusfotograafia viljelejaid Eestis, tuntud loodusfotograaf.

Suur osa küüditatutest, kes need rasked aastad üle elasid, tulid siiski 1950ndatel tagasi Eestisse. Selleks pidi aga igaühel olema kindel koht (kindla aadressiga), kuhu Eestis tulla ja elama asuda. Alles ei olnud neile ju enam midagi jäänud. Nüüd oli hea see, et meie pere talukoht kahe majaga oli siiski alles ja kõik meie sugulased, kes Siberist tagasi tulid, leidsid varjupaiga minu ema-isa kodus. Elati mitmekesi ühes toas, kuni viimaks õnnestus leida endale korter või mingi muu eluase. Need olid rängad katsumused, aga taaskohtumise rõõm oli sedavõrd suur, et kõigest saadi üle. Minu onu jätkas õpinguid Tallinna Tehnikaülikoolis ja töötas seal hiljem õppejõuna kuni surmani. Minu lapsepõlvemälestustesse on eredalt talletunud, et kõikide tähtpäevade tähistamine kodus oli niivõrd tähtis, et alati peeti suured peod ja sugulaste kokkutulekud, ja siis räägiti kõigest avameelselt ja ausalt ning meenutati minevikku. Inimesed suudavad ikka palju taluda, kui ollakse kokkuhoidvad ja üksteise suhtes mõistvad.