Uudised      KKK      Tegevusplaan      Siseveeb      Kontakt      
Minu esimene Naiskodukaitse koormusmatk Minu esimene Naiskodukaitse koormusmatk Ajal, mil esimene eufooria ja hämming on lahtunud, kuid emotsioonid endiselt pööritavad peas, on ilmselt kõige parem jagada teiega oma mõtteid minu esimesest koormusmatka kogemusest. augustil 2024 Matkamine Militaarsport Orienteerumine Võistlused ← Eelmine Võidutule toob Lääne-Virumaale Väike-Maarja naiskodukaitsja Järgmine → Viru naiskodukaitsjad saavutasid esmaabi erialavõistlusel hõbemedali Minu esimene Naiskodukaitse koormusmatk

Minu esimene Naiskodukaitse koormusmatk

Ajal, mil esimene eufooria ja hämming on lahtunud, kuid emotsioonid endiselt pööritavad peas, on ilmselt kõige parem jagada teiega oma mõtteid minu esimesest koormusmatka kogemusest.

Minu esimene Naiskodukaitse koormusmatk
Oma kogemuse koormusmatka kohta pani kirja Margit Randveer (pildil rehvi taga paremal). Foto: Mariella Liivak

Olen alati imetlenud neid naisi, kes koormusmatkal on osalenud ja vaadanud neid aukartusega, sest minu jaoks on Naiskodukaitse koormusmatk midagi sellist, millega julgevad rinda pista vaid võimsad naised. Ja ehkki olen endamisi ja sõpradega koos arutlenud selle mõtte üle, et üks kord elus võiks selle väljakutse vastu võtta ja osaleda koormusmatkal, on see mõte jäänudki erinevatel põhjustel idee tasandile.


Kui 2024 aasta alguses tuli info, et selle aasta koormusmatk toimub juuli lõpus, tuli meie jaoülem Reet ideega lagedale, et võiksime siiski sellel aastal minna ja panna end proovile. Kuna mul ühtki head põhjust keeldumiseks polnud ja mida paremat ikka suvel oma puhkuse ajal teha kui panna ennast proovile ja katsetada oma piire, andsingi oma nõusoleku.


Võistkonna saime uskumatult kiiresti paika ja siis hakkasid esimesed pisikesed tagasilöögid, mis ilmnesid kuni viimase õhtuni ja mille käigus tabasin end korduvalt mõtlemast: kas need on märgid kosmosest, et me ei peaks koormusmatkal osalema? Kas need on väiksed eelkatsed, et näha kui väga me tahame koormusmatkal osaleda? Igatahes said kõik probleemid lahendatud, sest tsiteerides klassikuid: „Pole probleeme, on vaid lahendused!“ ja nii me juulikuu viimasel reede õhtul Rakverest startisime, hinges ärevus ja põnevus tundmatu tuleviku ees.


Rada oli ilmselt vaimselt kurnavam kui füüsiliselt, sest kui mingis kohas rajal olles saime teada, et osad võistkonnad katkestasid, toimus nagu mingi hämmastav taastumine. Kui veel mõni hetk tagasi pidasin endamisi aru, kust mul kõige enam valutab – alaselg, puus, põlved või midagi muud, siis kohe kui uudist kuulsin, ei valutanud mul enam kusagilt, tuju tõusis ja tekkis tunne, et võiksin marssida kuni võiduka lõpuni. Seda nn võidukat lõppu, aga ei näinud me kahjuks veel nii pea, sest me polnud oma rajal veel poole pealegi jõudnud.


Mida ma koormusmatkal õppisin? Kui olulised on:


Seltskond, kellega Sa koormusmatkale lähed. Hoiatavad jutud enne minekut, et see kui võistkond läheb rajal omavahel tülli või öeldakse üksteisele inetult, on täiesti ok ja paratamatu. No meie neljane võistkond oli kuni lõpuni suurepärane ja üksteist toetav. Saan vaid enda kohta kindlalt väita, kuid väliste vaatluste põhjal tundus, et ka teised olid vahepeal oma mõtetes seal maal, kus kaaluti katkestamise varianti. Kuid et kellelegi oma isikliku sisemise kriisi tõttu halvasti öelda? Ei, sellist varianti ei tekkinud kordagi. Pigem oli üksteise toetus ja aitamine kui kellelgi väga raskeks läks. Loomulik aitäh Annelile toetuse eest!


Varustus – saapad, sokid ja seljakott. Olen tänulik, et mul on olnud aega ja oskust teiste kogemustest õppida. Tänu sokkidele ja saabastele pääsesin ilmselt kõige hullematest kogemustest villide näol. Hea seljakoti väärtus selgus peale lõpetamist kui kodus endamisi imestasin, et mu õlad ning kael tunnevad end suurepäraselt. Imestasin, sest varem tavalise patrullkotiga erinevatel rännakutel osaledes, on mu õlad üsna kiiresti endast märku andnud, kuna seljakoti rihmad soonivad kaelalihaseid. Üldse toimus taastumine uskumatult kiiresti. Juba esmaspäeva varahommikul tõmbasin kontsakingad jalga ja kõpsutasin töökaaslastega õppereisile nagu polekski neid pikki kilomeetreid möödunud päevadel kõndinud.


Usaldus ja tahtejõud – kui väga Sa midagi tahad. Mõned punktid koormusmatkal, mis tagantjärgi panevad endiselt enda võimete üle imestama ja külmavärinad jooksevad mööda selga alla kui nendele mõtlen. Imestan siiani, kuidas ma jaksasin veeületuse punktis toru peale ronida kui teised olid torule aidatud ja pidasin sisemist heitlust toru kõrgusega, kuhu peale pidin ennast vedama, sest mõnes teises olukorras oleksin täiesti kindlalt väitnud, et ma ei ulatu nii kõrgele ronima. Kuidas ma julgesin tornist köiega laskuda, sest sellel hetkel keeldus mu aju uskumast instruktorite ja kaaslaste sõnu, et ma saan hakkama. Kust tuli see jõud joosta raftiparvega peale randumist? Kui sinna punkti liikusime nagu robotid, sest jalad ei tahtnud väga koostööd enam teha. Ja lõpuks takistusrada alustades vees sumpamine, mida võiks ilmestada lausega: mis kehvasti, see uuesti. Merd mööda meetreid mõõtes ja tahtejõuga jalgu läbi vee edasi tõmmates jõudsime peaaegu lõppu, kus selgus, et üks osa ülesandest jäi tegemata, mis tähendas, et tuleb minna õigesse algusesse tagasi, sooritada ka sealne ülesanne ära ning siis uuesti merre sukelduda. Ausalt, selline uudis tekitas algul üsna süngeid mõtteid hetkeks, kuid kui ülesande punktis kohata rõõmsaid kohtunikke, kes jagavad lahkelt oma positiivset energiat, no ei tundunud see uuesti merre marssima minek nii hull midagi. Ja kui meres viimast lõppu sumbates tuttavaid nägusid kaldalt ergutamas nägime, see oli parim motivaator. Kanistritega (või olid need hoopis termosed? kes seda enam mäletab) mööda mäge ülesse kiirustada. Või auto vedamine ning tagasi lükkamine - need kõik tundusid üleloomulikult kerged ülesanded, sest me sõbrad olid meiega ja lõpp oli kohe kohe paista!


Mida mitte kaasa võtta? Lokitange!!! Jah, lugesid õigesti. Mingil hetkel kui otsisin kotist tuletegemise vahendeid, lükkasin käe sügavamale kotti, ühte paljudest sisetaskutest ja ehmusin tundes oma pihus juhtmeid. Kätt välja tõmmates avastasin, et olin unustanud kodus lokitangid kotist välja võtta. Samas naine (naiskodukaitsja) peab alati esinduslik välja nägema, isegi koormusmatkal. Seega soovitus: igaks juhuks tassi lisaraskust kaasas, sest ei või iial teada, millisest puust või põõsast võib elektripistik paista ja saad oma juustega rahulikult tegeleda (see oli nali!).


Finišisse jõudes hakkasin endamisi mõtlema, kas need jubedad pikad ja tühjad kilomeetrid, kus ma oma peas kurtsin kodus olevatele kallitele kui valus ja raske mul on ja kui vähe ma tahan sellel koormusmatkal kõndida, kas see kõik oli ikkagi päriselt, sest mida lähemale me finišile jõudsime, seda enam mind valdasid sellest nädalavahetusest ainult positiivsed emotsioonid ja ma polnud ainus.


Aitäh meie naiskonnale ja korraldusmeeskonnale, kes kinkisid mulle nii ägeda kogemuse, mida mäletada elu lõpuni!

Margit Randveer 10. augustil 2024

FastLion CMS

Minu esimene Naiskodukaitse koormusmatk

Minu esimene Naiskodukaitse koormusmatk

Oma kogemuse koormusmatka kohta pani kirja Margit Randveer (pildil rehvi taga paremal) Foto: Mariella Liivak Olen alati imetlenud neid naisi, kes koormusmatkal on osalenud ja vaadanud neid aukartusega, sest minu jaoks on Naiskodukaitse koormusmatk midagi sellist, millega julgevad rinda pista vaid võimsad naised Ajal, mil esimene eufooria ja hämming on lahtunud, kuid emotsioonid endiselt pööritavad peas, on ilmselt kõige parem jagada teiega oma mõtteid minu esimesest koormusmatka kogemusest.

Minu esimene Naiskodukaitse koormusmatk

www.naiskodukaitse.ee © 2024 » Naiskodukaitse