Minu Ekström

Kell 07:30 algab koos Lemme Berkise, Annika Elmendi, Minna Perdi ja Kadri Tikkeriga sõit Valkla poole.

Kell 08:30 jõuame sihtpunkti, olles seejuures esimesed - isegi korraldusrühma pole veel saabunud.

Kell 09:00 koguneme kõrvalasuvasse palvelasse, kus saame väikese ettekujutuse Vabadussõjaaegsest Valklast ja matka juhtnöörid.

Kell 09:30 - start! Esimesed kilomeetrid lörtsisel lahtilükkamata kruusateel mööduvad rahulikult suuremas grupis üsna viimaste seas. Ainult Lemme on kadunud kuhugi kaugusesse. Silmapiiril vilksatavad veel Aigi Talu neoonvärvi püksid, mille ma endale orientiiriks sätin.  Peagi võtab Minna ulmelise tempo üles ja koos Kadriga püüame kannul püsida, aga Minna selg aina kaugeneb. Ülejäänud seltskond on oma tempo juurde jäänud.

Sajab lörtsi, jalad kipuvad juba niiskeks tõmbuma. Mõni rühib mööda lörtsisupist teed, mis on libe, teised otsivad kindlamat sammu värskest lumest teepervelt.

Mina ees, Kadri kaardilugejana selja taga, jõuame ühe tunni ja 43 minuti pärast 10 km punkti. Seal kostitab Kaja Lemberg meid kuuma tee ja innustavate sõnadega. Haarame sõnadest kinni ja juba kiirustame edasi.

Kell 11:15 algab matka kergeim etapp. Soe sees, tuju ja tempo üleval, möödume paljudest, mina endiselt tempotegijana ja Kadri selja taga kaardilugejana. On isegi aega ümbrust poole silmaga vaadata. 15 km peal jätame Aigi neoonpükstega mõtteis hüvasti ja võtame silmarõõmuks kaks sinelis meest, kes aga samuti peagi seljataha jäävad.

Nüüd motiveerib vaid supp 20 km punktis tempot edasi hoidma ja sadu on ka otsa saanud.

Kell 12:50 hõiskame rõõmust - jõudsime järgmisesse sihtpunkti! Kohtume ka Minnaga, kes meie imetluse saatel kihutab reipalt jälle edasi oma orientiiri kannul. Kaja ja Maret pakuvad kuuma teed ja maailma parimat hernesuppi. Kahjuks seisma jäädes märjad jalad kangestuvad koheselt ja tuleb pärast paari ampsu suppi taas teele minna. Paus on kokku kolm minutit.

Jalad jälle liikuma saadud, näeme teeviita, mis suunab meid vasakule ... metsarajale?!

Läbitud on ainult 22 km ja hirm tuleb peale. Oleme Kadriga jäänud üksi. Ees ei ole kedagi näha ja ka selja taga on tühjus. Umbes kilomeetri pärast lakkab spordikella GPS töötamast ja näitab ainult kompassi, kohati pole ka telefonilevi. Aeg-ajalt arutleme, kas oleme ikka õigel rajal. Puudub igasugune arusaam, palju distantsi lõpuni jäänud on ning lumises autorehvijäljes sumpamine võtab naeratuse näolt. Juttu jääb vähemaks, käib väike sisemine võitlus väsimusega.

Umbes viis kilomeetrit enne lõppu läheb meil silm särama, sest näeme tuttavat selga: Lemme kohmitseb metsarajal. Kuna me Kadriga ei julgenud kangete jalgade pärast tempot alla lasta, siis jätsime ka Lemme seljataha. Turvalisem tunne tekki, saanud teada, et oleme ikka õigel rajal ning tuju tõuseb taas. Üks kilomeeter enne lõppu tuli ka telefonilevi tagasi ja Kadril õnnestus Minnale helistada, kes oli juba finišeerunud seitsmenda tulemusega ning saime teada,et lõpp pole kaugel.

Korraldusmeeskonna tuttavaid lippe nähes on rõõm nii suur, et viimased sada meetrit läbime jooksusammul.

Lõpetame üldjärjekorras 13/14-ndana ajaga 5 h ja 21 min.

Finišis ootab meid taas Kaja oma kuuma tee ja pirukatega. Pisar tikub silma, kui saab ka selle kausitäie hernesuppi, mida varem ei olnud aega süüa.

Autokastis stardipaika tagasi sõites oleme märjad, väsinud ja ... õnnelikud. Mõtteis mõlgub juba lubadus järgmisel aastal kindlasti matka korrata.