Mandrirotid Hiiumaal esmaabi õppimas

Meie, mandrirotid, saabusime kohale juba eelmisel õhtul, et hommikul mitte hilineda ja millestki ilma jääda. Meid võttis vastu mõnusalt soe maja ning lahke pererahvas. Õhtusöögimaterjali oli instruktor Sveta meile kaasa pakkinud ja kui kõik olid omale magamiskoha leidnud, jäime kiirelt unele. 

Hästi tegime, sest äratus oli vara ning kohe hommikul „ehmatas” Maret meid fotode ja videoklippidega päris avariipaikadest. Sellele järgnes tundide kaupa teooriat, praktikat, kogemuste vahetamisi, küsimusi ja vastuseid. Kõige huvitavam minu jaoks oli just praktiline tegevus – pidime inimesi külili- või šokiasendisse keerama, tõstma ja kandma, siduma ja rahustama, abi kutsuma ja segajaid tõrjuma – lühidalt öeldes tegema kõike, mida õnnetuspaigal tegema peab. Loomulikult ei jooksnud me mööda Hiiumaad ega otsinud kannatanuid, kellele esmaabi anda, vaid kogu „praktika” oli Mareti abiliste poolt meile etendatud. Seejuures olid etendused nii tõepärased, et meie „väike naiskodukaitsja”  Paula-Marie (vanus 4,5 a.) küsis korduvalt: „Kas tal on väga valus?” – õnneks ei olnud!

Et me aga jõuaks-jaksaks-pingutaks rohkem, olid Hiiumaa parimad kokad Pille ja Karin kogu aeg köögis ametis. Söögid-joogid maitsesid hästi ja kõike oli piisavalt, välja arvatud magustoiduks pakutud šefiirikreem koogi peale – see lõppes otsa nii kiiresti, et ei jõudnud ahhetadagi! Rääkimata siis juurde küsimisest! Siinkohal palume retsepti jagada!

Laupäeva õhtul köeti meile ka mõnus saun, misjärel vajusime sügavasse unne. Hommikul aga selgus, et paljud olid siiski unes kannatanutega edasi madistanud või vähemalt teemakohaseid unenägusid näinud:). Õnneks olime siiski kõik mõnusalt välja puhanud ja täis hakkamist edasi tudeerida. Ka teine päev möödus teooria-praktika-arutelu vormis ja lõppes teadmiste testiga. Mareti suureks rõõmuks tulid meie suust vastused tema suulistele küsimustele peaaegu kooris, mis tõestas veenvalt, et midagi tema pingutustest oli siiski ilmselgelt ka vilja kandnud. Mida oligi oodata!

Saanud kätte tunnistused ja haaranud kiirelt ka paar ampsu kringlit, tormasime praami peale. Hiidlased jäid veel muidugi koristama-kraamima, aga mis parata – elu on karm! Suur-suur tänu Hiiumaa naistele väga toreda vastuvõtu eest ja eks me lubame järgmisel korral Teie järelt kraamida, kui mandrile tulete! Teistele aga soovitan – käige esmaabi koolitustel nii palju kui võimalik, sest iga kord jääb meelde midagi uut, mille mitteteadmine võib kunagi väga kurjalt kätte maksta. Pealegi on vana tarkus ju see, et kordamine on tarkuse ema. Usun, et kui keegi praegu kohe minult küsiks vastuseid kõikidele küsimustele, mida me koolitusel läbi võtsime, jääksin (heal juhul) pooled vastused võlgu või kahtleksin nende õigsuses. Kuid päris-situatsioonis hakkab meie aju hoopis teistmoodi tööle ja siis on mul kusagil ajusoppides olemas teadmistepagas, millest vajalikku tarkust ammutada.

OLGEM  TÄHELEPANELIKUD, ETTEVAATLIKUD, ABIVALMID  JA TERVED!

Rohkem pilte vaata siit!