Laila Talunik: „See mees sealt vallilt poleks ikka tõusnud“

Kohe esimeste ürituste seas jõudis minuni info, et oleks võimalik osaleda Rutja lennuväljal laskmisharjutustel. Olen kunagi käinud laskmas automaat AK47  ja püstol TT-ga. Mälestused sellest olid positiivsed, kuna mul läks toona üleootuste hästi. Hiljem olen käinud nii sportpüssi kui airsoftiga lasketiirus laskmas. Ühel aastal oli võimalus olla isegi Rakvere vabastamise aastapäevale pühendatud laskevõistlusel naistest parim.  Seega mõtlesin, et kui baaskoolitused  on esialgu teoreetilised, siis vahelduseks tuleks kohe midagi praktilist lisaks võtta.  Loomulikult mängib siin rolli ka minu iseloom, mis on natuke kannatamatu ja kõige paremini tunnen ennast aktiivses tegevuses. Minu soovi osaleda toetati igakülgselt ning kiirelt oli kokku lepitud nii transport kui ka vajalikud asjad, mida kaasa võtta. Kõige muu puhul mõtlesin, et tuleb lihtsalt vooluga kaasa minna ja  olla avatud.

Nagu ikka iga uue asjaga, kui sa ei tea täpselt, mis juhtuma hakkab, on sees ikka paras annus ärevust. Ma ju justkui natuke teadsin, aga tegelikult kohapeal tabas mind tundmine, et tegelikult ei tea ma ikka üldse mitte midagi ei relvadest ega laskmisest. Väga turvaline oli see, et nii minu kui veel ühe “rebase” jaoks oli eraldi instruktor, kes tegi meile kiirelt ja pädevalt ohutuskoolituse ning näitas, kuidas tuleb relvaga ümber käia, millised on põhiasendid, kuidas relva hoida ning sihtida. Lisaks sai meil kohe ka nalja, mis murdis jää. Nimelt on ikka viisakas ennast tutvustada. Ulatasin instruktorile käe ja tutvustasin ennast: “Laila (paus) Talunik”. Instruktor vastas: “Pärja, õde”. Jäin  jahmunult vaatama, et mida ta sellega mõtles, kui kõrvalseisjad puhkesid naerma. Nimelt on minu perekonnanimega ennegi nalja saanud, sest see on ju amet.

Teised olid juba alustanud harjutustega, kui liitusime. Esialgu tasa ja targu – esimene seeria vaid viie kuuliga. Vahemaa  sihtmärgi ja relva vahel on 100 meetrit ning see mõjub ikka hirmutavalt, kas on üldse võimalik pihta saada. Lõpetades lasud ja tõustes püsti ei ole selle vahemaa pealt üldse aru saada, kas oli ka mõni tabamus, kõik kuulid läksid rändama või kaevusid liivavalli sisse. Mida lähemale jõudsin, seda rohkem elevust tuli sisse – silm on täitsa hea. Ja polnud piinlik ennast kohe pea ees tundmatusse vette visata. Järgmiseks tegin kümnese seeria, siis veel ühe kümnese ja lõpuks viieteistkümnese, et oleks kogu väljavõetud moon ära kasutatud.  Seeriate vahepeal käisime punkte kokku lugemas ja ütleme nii, et see mees sealt vallilt poleks ikka tõusnud. Peale lihtsa rõõmu, et laskmine õnnestus, valdasid mind väga erinevad tunded – oli ärevust, oli adrenaliini, oli hirmu, oli kerget värinat. Instruktor lohutas mind, et need kõik on normaalsed etapid, mis vaja läbi tunnetada. Tegemist on ju ikkagi päris asjaga, ja kui midagi juhtub, võib see fataalselt lõppeda. Samas sain aru, et kui kõik teha nii nagu instruktor ütleb, siis eksimine on suhteliselt võimatu ja oma oskuste lihvimine turvaline.

Üle pika aja esimese korra kohta võisin  küll laskmistega rahul olla, kuid nii mõnigi asi jäi kripeldama, mida järgmine (pange tähele “järgmine” ) kord paremini teha. Sain aru, milline tähtsus on keskendumisel ning enda välja lülitamisel ümbritsevast.  Pärast laskmisi asusin rõõmsalt puhastama ka oma laenuks saadud relva, nii et koju saabudes olid käed õlised ja lõhnasid metalli, tahma ja veel millegi väga tuttava järgi. See oli päris lõhn.  Lisaks õppisin ka, mida öelda kui relva ära annad. Tuleb öelda, et “relv on puhastatud” mitte “puhas”. Igaüks võis ise mõelda, miks see vahe on oluline.

Kokkuvõtvalt jäin laskeharjutuspäevaga väga rahule, ilm oli ilus, päike paistis, õhus oli juba kevadet, õppisin palju uusi asju, ning peale selle veetsin ju päeva uute inimestega, kellega loodetavasti on palju erinevaid põnevaid üritusi ees.