Lääne ringkonna auliikmel ja Hiiumaa vanimal elanikul aastake sajast puudu

“Mul on vist veel palju tegemata töid, et päevi nii palju antud,” ütles külalistele väärikas eas vanaproua, kes siiani üsna hea tervise juures. Reet Kark töötas 85. eluaastani ja sama kaua sõitis ka jalgrattaga ringi. Tema viimane töökoht oli Kõpu internaatkoolis.

Oma pika ea saladust ei oska ta öeldagi, sest on eluaeg teinud rasket tööd, joob väga kanget musta kohvi, pidupäeval võtab natuke napsigi. Suitsu pole ta siiski kunagi teinud. “Proovisin küll, vennad pakkusid, aga mulle ei meeldinud,” ütles Reet Kark.

Väledale tüdrukule oli puu otsa ronimine lihtne ja ronides suutis ta vendadest kõrgemalegi latva tõusta, sest oli väikest kasvu ja kerge. “Ronimine oli mu lemmiktegevus, see mulle meeldis,” meenutas vanaproua. Ta ütles, et läheks ja käiks praegugi igal pool, aga ei saa – jaksu pole.

Omaaegsed sõbrad on jäänud minevikku

“Kui ma noor olin, siis ei peetud sünnipäeva nii tähtsaks,” ütles Kark külaliste üle rõõmustades. Ta meenutas, et see, kes soovis tähistas sünnipäeva oma sõprade ringis. “Praeguseks on minuaegsed sõbrad kõik juba kadunud,” nentis sünnipäevalaps.

Ta tundis heameelt, et tehti “selline imetegu” ja naiskodukaitsjad talle sünnipäevale tulid. “Olen täitsa tavaline vanamutt, aga naiskodukaitse on mulle südamesse jäänud,” ütles ta ja soovis meile edu.

Kui Reet oli noor, tähistasid Kõpu naiskodukaitsjad kõiki tähtpäevi kontserdi või näitemänguga. “Me pidime mängima palju näidendeid, et raha koguda, kui tahtsime kuhugi kaugemale sõita,” kinnitas Kark. “Pealkirju enam ei mäleta, aga eks me taluteemalisi lugusid ikka mängisime,” ütles ta. Vanaproual on meeles üks koht enim meeldinud näidendist, kus tema mängis tubast, see tähendab peenemat teenijat ja pidi õhtul koos talu sulasega lakka magama minema. Stseenis hakkas poiss redelist üles minema ja tema jäi alla pulgale istuma ning poiss siis sagis tal varvastega lahtisi juukseid. “See koht meeldis rahvale väga ja on siiani eredalt meeles,” ütles Kark.

“Taluinimestel ikka piletiraha oli, sest külas oli ka jõukaid talumehi ja -naisi. Nemad olid tagasihoidlikumad lavale minema ja seepärast võeti mind, aktiivset popsimehe tütart ka igale poole kaasa,” selgitas Reet Kark.

Naiskodukaitse õppustel ja laskeharjutusel ütlesid naised, et nad ei julge püssi lasta. Kargu vanem vend oli teda õpetanud, et ära hakka sihtima, pane esimese raksuga, lase kindla käega kohe ära. “No tulistasin laks ja laks- ja läkski märki,” meenutas ta. Mehed lasid kahele poole kõrvale, aga temal pihtas. Relv oli raske pika toruga (kolme liinine vintpüss). “Nii hea meel oli, et pihta sain, tagasilööki vastu õlga ei mäletagi,” ütles Kark.

Ta rääkis, et naised olid õppustel põhiliselt ikka supikeetmise ja sidumise jaoks, lasketiiru tulid mõned julgemad ainult vaatama.

Ta meenutas, et hiljem sõja ajal ei tohtinud enam kaitseliidust rääkidagi ja peitis või hävitas hirmuga kõik Naiskodukaitsega seotud dokumendid ja vormi. Praegune vorm on talle eriti meele järgi, kuigi nendel sellist polnud. “Väga soliidne ja pidulik,” hindas Kark.

Merd ei armasta, metsa küll

Üllatav oli sünnipäevalapse otsekohene väljaütlemine, et mere lõhna tema ei kannata ja merd ta ei salli. Reeda vanaema elas teisel pool merd. “Talle koos kodustega külla minnes jäin mina kilomeeter enne merd kivi otsa istuma ja ootasin teisi tagasi,” meenutas ta. Kark rääkis, et mere kohin ja mere lõhn on luulelised, aga talle hakkavad need vastu.

Samas metsa kohin on talle tuttav ja meeldiv ning sellega jääb ta hästi magama. “Elan nagu varblane külast eraldi omaette, ümber kuused, kased, vahtrad ja pärngi on õue peal,” ütles Reet. Pärna poole viibates lisab ta, et mäletab seda puud juba pisikesest vitsast peale.