Kultuurigrupi imeline päev Kihnus

Neljapäeva, 6. juuli varahommikul vuras kaks autot Munalaiu sadama poole. Eks ikka selleks, et jõuda õigeks ajaks praamile. Saartele mineku teebki minu meelest eriliseks just praamiliiklus, mida mandrirahvas igapäev kogeda ei saa. Nii me kambakesti nautisimegi tiba üle tunni päikese käes sillerdavat merd.

Taevas navitrollalikud vatipilved, kerge tuul, päike ja juba meid tervitav Kihnu. Sadamast saime saarel liikumiseks eelnevalt broneeritud jalgrattad. Ühise otsusena võtsime esimeseks kõige pikema marsruudi. Veel enne sihtpunkti jõudmist tulime mitmeid kordi rattalt maha, et ümbrust uudistada.

Näiteks jäi teele Kihnu Jõnni ehk Enn Uuetoa sünnikoht. Ta oli tuntud hulljulge eesti laevakapten, kes juhtis maailmameredel suuri laevu ilma kompassita. Enamasti sõitis ta laevadel millega teised kaptenid ei julgenud merele minna. Hukkus tormisel sügispäeval oma viimase laeva Rock City`ga Taani rannikul. Jõnni säilmed toodi hiljem kodusaarele ja ta on maetud Kihnu kalmistule.

Ikka ja jälle hõikas keegi seltskonnast, et soovib pildistamiseks pausi. Oli selleks siis metsmaasikatest punetav teeperv, kohev kadakas, ilusa kujuga mänd või kellukatesina.

Saare lõunatipus Pitkänä neemel asub tuletorn. Inglismaal 1865. aastal valmistatud ja kohapeal kokku monteeritud 28-meetrine valge malmtorn. Mõningad aastad tagasi avati taas tuletorn külastajatele. Meiegi ronisime viie kaupa kitsast keerdtrepist torni kõige kõrgemasse tippu, vaateplatvormile. Pilt, mis avanes, oli lummav. Tuletornis üles võetud "Kungla rahvas" kõlas imeliselt.

Igaühel oli võimalus rannalt korjatud meelepärase kujuga kivile maalida. Nii me siis istusimegi - maalisime ja laulsime. Tegemist on ju ikkagi kultuurigrupiga. Teised majakat uudistama tulnud võõrkeelsed turistid seisatasid laua juures ja kiikasid, mis me seal õieti teeme.

Liivase ja kivise pinnaga saarel vahelduvad nõmme- ja palumännikud, rannaniidud. Rattaga sõites vaikselt omas tempos jõuab kõike seda ilu endasse ahmida. Liikusime saare teise otsa Rock City nimelisse söögikohta lõunale. Toidud olid koduselt maitsvad. Kiitsime kalasuppi ja värskelt küpsetatud kukleid seemnetega.

Kihnu lennuväli. Seisime tükk aega heinarullide vahel ja mõtlesime, et kus see on? Vaatasime kaugusesse ja nägime tuulelippe, ju seal ongi. Lapsed lootsid näha rivistatud lennukeid, nii nagu pealinnas.

Väntasime ratastega saare keskele, et külastada muuseumi. Kihnu muuseum asub omaaegses koolimajas ja tutvustab Kihnuga seotud pärimuskultuuri. Kas teie teate, mida süüakse Kihnu pulmas kolmandal päeval? Meie jaoks oli see ka väga suur üllatus - piimasuppi.

Püha Nikolai õlgkatusega kiriku ehitas 1642. aastal  saarele Pärnu krahvinna. Saja aasta pärast ehitati kivist kirik. Enamus Kihnu rahvast läks üle õigeusku. Meie sel päeval kirikusse sisse ei saanud.

Tagasiteel praamil tegime ühe toreda mängu. Paljudele oli see esmane Kihnu külastus. Kokkuvõtvalt ütlesid reiskaaslased, et seltskond oli lõbus. Selliseid toredaid väljasõite peaks rohkem korraldama. Rattaga saare avastamise aega  jagus parajalt ja mis kõige tähtsam – ilmaga vedas.

Ette rutt aeg. Miol käüs mõte piast läbi.Kussõ meitel muulalõ minna ond, ikka Kihnu mua. Sõitsime hõljukiga üle mere. Jõlusa kultsõ jõlmaga ette kenä mere pääl olla. Tuulõ vädäs liäde.Nuõrõd tüdrikud kõik kenädä plaaniga, sõedõtatõ kahe ratta piäl puagi puõlõ.Tie oli ull ja uurakanõ,tanav kjõtsas ja kivine. Siol piaks nüüd ju küll südä rahu olõma,said sasja tahtsid. Mia küll omadega rahu! Tulõ uata järge!