Kuidas mehed meist sõdureid voolisid.

Sõidan Tõrmasse, kus kogunemiskoht ja antakse välja sõduriõppele vajaminev varustus. Kohale jõudes tekib ootamatu takistus – laigulistes mundrites relvaga mehed nõuavad minult tüütava järjekindlusega isikut tõendavat dokumenti, mille lihtsameelselt koju jätsin. Lõpuks on mu isik tuvastatud ja saan selga samad mõnusalt laigulised. Tunnen end veidi pikemana ja oluliselt tähtsamana.

Seejärel vinname end veoauto kasti ja algab sõit. Kuulen nurinat, et kastis on prahti palju, isegi süsi ja tuhka. Mõtlen samuti, et kus pagan nende meeste silmad küll on. Jutt vaibub. Olen vist aru saanud, et ju see on taotluslik. Kohal! Rutja männimetsa alla tekib laager – telk, pesula, väli WC. Ise kaevame ja kõik käib mingis mõnusas humoorikas toonis. Algab teooria sõduriõppest. Seltskonnaga on ühinenud kaks instruktorit, Villu ja Janek, kes on piisavalt ranged ja immuunsed naiselikele võludele. 

Meie kaheksa naist on tasemel. Kaardil aetakse näpuga järge, abiks kompass ja koordinaadid kantakse paberile. Lõuna. Marss autosse ja lennuväljale, kus ootab maitsev eine. Tagasi laagris unistame võimalusest veidi "leiba luusse lasta". Asjatu lootus. Mehed viivad oma plaani meist sõdurid voolida vankumatult täide. AK-4 on enamikule võõras relv. Sellest hoolimata saame selle tükkideks lammutatud ja jälle kokku pandud ja vaata imet – ühtegi vidinat ei jää üle. Järgneb nö automaadi õlale, põlvele, maapinnale võtt – no on raske relv, annab maadelda. Kuna relva on kasutatud, siis on see vaja ka puhastada: kaltsud, õlid, määrdunud käed – ära tegime!

Nüüd algab meikimise aeg. Vastavad vahendid on kaasas ja pärast lapiliseks-triibuliseks muutunud näovärvi on esimene soov teha sellest foto. Ikka endale ja lähedastele mälestuseks, kui vinge sõdur sai oldud.

Järgneb sõduri peitmine maastikul, loomingulisust on palju ja samuti loogilist mõtlemist. Instruktorid ei anna eriti negatiivseid hinnanguid, vist saime hakkama.  

Käes on õhtusöögi aeg. Pakime priimused lahti, täidame süütevedelikuga ja varsti on nuudlid-viinerid-pihvid oma käega valmis saanud. Katelokist söömine ei tekita kellelegi raskusi, muhedaid arvamusi tuleb ühe ja teise suust. Päike hakkab loojuma, aeg romantikaks. Liiva sisse tekib labida toel igati turvaline lõkkekoht, tule süütamisest saavad osa nii õppijad kui õpetajad, tekib aimatav kokkukuuluvuse tunne. 

Varahommik, hall on maas. Telgis on Kaja kärmed käed süüdanud ahjus tule. Ronin telgist välja, vesi õhtul valmis pandud topsis on jääga kaetud. Muhelen ja pesen sama veega hambaid – olen sõdur. Ka teised sõdurid on ärganud. Telgist pudenevad välja pisut unised, nalja viskavad kaaslased. Arutletakse, kes norskas, vaadatakse fotosid – no kellel oli nii palav, et paljad jalad on magamiskotist väljas. Naer, rõõmus päev on alanud. Hommikusöök lennuväljal ja õppused võivad alata. Kaardid kätte ja kompassiga viimased harjutused, siis saame ülesande matkaks kompassi abil ja läheme gruppidena teele. Rännak ei ole kergemate killast, ei peagi olema. Otse läbi metsa. Komistame, aga ei kuku – leiame märgitud kohad, see innustab. Viimase punkti juures raporteerime veidi võidukalt instruktor Janekile ja saame viimased juhtnöörid. Tagasi laagrisse jõudes on hea tõdeda – tehtud!

Pärast lõunasööki algab sõit tagasi Tõrma, toimub varustuse tagastamine. Märkan, et keegi ei kiirustagi nii väga koju. Pakun Getterile, keda pere juba läheduses ootab, et andku enne mind varustus ära, aga ta loobub. Tajun, et midagi, mis meid selle kahe päeva jooksul liitis, on, ja jääb alles.