Kuidas Pärjast sai ajateenija?

Kuidas sa üldse selle peale tulid, et vabatahtlikult aega teenima minna?

Pärja: Lapsena võtsin osa skautide tegevusest, siis astusin Naiskodukaitsesse. Naiskodukaitse väljaõppes osaledes hakkasin huvi tundma meditsiini vastu, sain osa võtta ka koormusmatkast ja muudest huvitavatest üritustest. Metsamatkad, relvaõpe, laskmine - midagi vahvamat annab välja mõelda!

Peale gümnaasiumi lõppu asusin õppima keemiat, kuid tundsin, et see pole ikka päris see, mis mind kutsub. Mõtlesin ajateenistusse astumisest, kuid tahtsin endale kinnitust, et saan sellega hakkama. Naiskodukaitse kaudu tekkis võimalus minna laskursanitari kursustele. Seal õpitu andiski viimase tõuke, sain aru, et suudan, tahan ja saan hakkama kaitseväeteenistuses. Kirjutasin Kaitseressursside Ametile avalduse, et soovin vabatahtlikuna ajateenistusse astuda.  Mõned nädalad pabistamist, kuni tuli vastus - saan asuda teenistusse! Olin mures, kuidas seda oma vanematele serveerida,  kuidas nad uudise vastu võtavad.  Isa vaatas mulle otsa ja ütles, et kui ma ise seda tahan, mis siis ikka. Ema ütles, et ta oli seda juba aimanud, et see nii läheb. 

Kas olete poistega võrdsed või on teil „erisoodustusi“?    

Pärja: Erisoodustusi ei ole, kõik tegevused on samad, väljaõpe on sama. Me ei ela küll poistega samas toas, naistele on oma magamisruum ja pesuruum. Kes tundis, et see pole ikka tema jaoks, võis peale sõduribaaskursust loobuda. 

Kuidas Sul läinud on, kas Sulle ei ole tulnud peale loobumismõtteid?

Pärja: Kuidas läinud on? Hästi, väga hästi! Lõpetasin sõduribaaskursuse kuldmedaliga! Tänu Naiskodukaitsele oli mul piisavalt eelinfot, ajateenistus on just selline, nagu ma ette kujutasin, pigem vahvamgi veel. Raskusi tuleb ikka ette, aga tunnen alati oma pere ja koguduse toetust, see aitab edasi. Sõduribaasväljaõppe ajal oli meie pioneerirühm hästi toetav ja kokkuhoidev, tundsime end ühtse meeskonnana. Praegu, NAK-i ajal on koosseis veidi muutunud, me ei ole veel üksuseks kokku harjunud. Loodan, et mõne aja jooksul hõõrduvad nukid maha ja ühtne grupivaim tuleb jälle tagasi.

Mida soovitad teistele tüdrukutele, kes soovivad vabatahtlikuna ajateenistusse astuda?

Pärja: Kaaluge seda sammu põhjalikult. Koguge infot, viige ennast kurssi kaitseväes toimuvaga. Enne teenistusse asumist tuleks teha kindlasti füüsilist trenni, muidu saavad esimesed kuud väga rasked olema. Lähedaste toetus on kõige tähtsam. Kui kõik klapib, siis JÕUDU ja HEAD AJATEENISTUST!

Soovime sedasama ka Naiskodukaitse Viru ringkonna liikmetele Pärjale ja Kristinile!