Kõne isamaale 2023 - Kersti Ojamets, Rapla ringkonna esinaine

Meie ajalugu.

Arvan teadvat, kus kohast on pugenud minu sisse nii-nii tugev Eesti armastus.

Ma räägin teile loo. Selle loo juured ulatuvad  lapsepõlve. Minu vanaema istub mõtlikult voodiserval, vaatan tema käsi ja mõtlen, et kui ma vajutan tema kätel olevatele veresoontele, kas need lähevad katki... Vanaema aga ilmselgelt oma pilgus kaob minevikku ja hakkab kuidagi sügavalt südamest rääkima. Rääkima vanaisast. Täna saan aru, et ta tegelikult väga-väga igatses teda. Vanaisa saatus oli olla metsavend. Ta pidi tundma reetmist inimese poolt, keda usaldas. Ta oli kaks korda poliitvangina Patarei vanglas ja ta saadeti riigi reetmise eest Siberisse Vorkuta vangilaagrisse.

Mina, väike tüdrukutirts, kuulasin vanaema ja mul oli põnev. Ei osanud ma tollel ajal aru saada, milline õudus see oli, mida vanaema üle elas. Alles hiljem, kui vanaema oli läinud vanaisa juurde taevastele maadele, sain ma aru, vähemalt arvan saavat aru, mida vanaema tundis.

Ma olen kindel, et minu lugu ei ole ainulaadne, et väga paljud on just läbi esivanemate räägitud lugude saanud hiljem aru, et just need lood ja saatused on pugenud südametesse ja tugevdanud meie eestlust ja isamaa armastust.

Hoidkem oma vanavanemaid ja kuulakem nende lugusid, ja kuulake, mida nad mäletavad oma esivanemate aegadest, sest see on meie lugu, meie ajalugu.

Meie riigi väiksus.

Meie väike riik ehk tilluke täpp kaardil, mida võõramaalane tihti kaardilt üles ei leia. Majanduse mõistes on väikesel riigil kindlasti keeruline hakkama saada. Madalate hindade hoidmine on raske, sest tootmistes on enamasti mahud väiksed. Kaubanduses on tihti sisseostuhinnad kõrged, sest meil ei ole võimalik gigamahulisi oste teha. Aga me saame hakkama. Natuke nuriseme, aga pingutame edasi, sest me oleme eestlased. Vaatamata murekohtadele, aitavad meie ühtsustundele suurelt kaasa üleriigilised kultuurisündmused. Laulu- ja tantsupeod on need, kus nii noored kui ka vanemad inimesed on üks pere ja tunneme kõik koos ühtsust ning uhkust meie imelise Eestimaa üle, kus süda laulab ja hing tantsib.

Väikese riigi eelis võrreldes suuriikidega on see, et me suudame seda paremini hallata. Enamasti oleme me ühes inforuumis ja tunneme oma kodumaad risti-põiki. Teame hoobilt, kuhu poole jääb Tallinn ja kuhu poole Pärnu. Kindlasti on kõigil tuttav tunne, et minnes ükskõik millisesse teise Eesti linna, on kindel, et seal kohtad mõnda tuttavat. Julgen arvata, et meie isamaa väiksus annab suure eelise hingelt ja vaimult kokkuhoidva riigi toimimiseks.

Ja viimasena, nn „püramiidi“ tippu paigutan ma meie inimesed. Kindlasti oleme me tundnud hetki, kus tahaks vestluspartnerilt küsida: „Miks nii teravalt? Miks nii ründavalt?“ Meil kõigil on keerulisi hetki, kuid tegelikult on siiski enamus inimkonnast oma loomult head ja heasoovlikud. Seda näitab just see, kui palju on meie riigis inimesi, kes tegutsevad vabast tahtest ehk vabatahtlikuna. Lisaks meie organisatsioonile panustatakse Päästeametis, abipolitseinikena, Punases Ristis ja kogukondlikus tegevuses külaseltsides. Meie inimesi seob väga tugevalt soov teha oma riigi heaks kasulikku ja seda just enda vabast ajast. Täna, rohkemgi veel kui kunagi varem, mõtleme me enda julgeoleku peale ja enam me ei eelda, et riik või kohalik omavalitus peab meid aitama. Järjest rohkem saame me aru, et meie aeg, mis me anname Eesti paremaks ja turvalisemaks saamiseks, on meie kõigi jaoks väärtuslik. Järjest rohkem me näeme suuremat pilti ja võimalusi panustada. Kuid vabatahtlikuks olemine ei ole ainult andmine, me kõik saame vastu suurel hulgal kogemusi, uusi oskusi, positiivset energiat ja teotahet. Vabatahtlikkus on tahe, mida tuleb juba maast-madalast lastele selgitada ja nii me kasvame tulevikus kõik paremateks inimesteks.

Ei saa mitte rääkimata jätta. 395... 395 päeva... 395 hommikut hirmunult ärgata. Sõda meil Euroopas, meist 1400 km kaugusel.

Mäletan aasta tagasi 24. veebruari hommikut. Ärkasime koos teiste Rapla naiskodukaitsjatega Männiku lasketiirus, et minna marssima Eesti Vabariigi paraadile. Esimese asjana ütles korrapidaja, et sõda on alanud. Nii nagu kõigil Eestimaa elanikel, oli ka meie ehmatus suur. Oli segadust ja küsimusi, kas on kohane tähistada pidupäeva, kui meie lähedal on alanud sõda, mis ohustab meie julgeolekut. Kuid meie isamaa on meie jaoks kõige tähtsam ja isegi kui mõttes olime Ukrainaga, oli meie südames siiski pidupäev.

Aastaga on maailmas palju muutunud. Me oleme aktiivselt tegelenud Ukraina toetamisega, aga eelkõige oleme panustanud iseenda valmisolekusse ootamatute olukordadega hakkama saamiseks. Meie organisatsiooniga liitujate arv on teinud rekordeid. Naised, kes liituvad, on julged ja teotahtelised. Parim põhjendus, mida olen kuulnud liitumisel, on see, et tahan olla teadlik, mida ma tegema pean, kui meie riiki tabab kriis. Absoluutselt tähtis on olla olukorraks valmistunud, teada, mida on vaja teha ja keskenduda ametikohale, milles ollakse väljaõppe saanud.

Kuid tähtsaim, mis on selle aasta jooksul juhtunud, on minu arvates see, mis on meie kui iga inimese sees toimunud. Minu jaoks said õppused kuidagi uue tähenduse. Mäletan hetke, kui õppusel toimus vastasega kontakt-tulevahetus ja mina hetkeks tardunud ning tabades end mõttelt - kui need oleksid päris kuulid, kas ma siis julgeks vastast sihikule võtta või jääksin varju? Esimene mõte oli varju jääda, ja teinegi oli sama, ning ka kolmas, ja õppuselt lahkudes juurdlesin ikka sama küsimuse ümber. Kui aus olla, siis juurdlesin iseendaga pikalt. Kuniks saabus selgus ja tegin ära sõjaaja ametikoha avalduse. Mul on kolm poega. Vanim neist tänaseks kaitseliitlane, teine kuu aja pärast 18, kolmas peab veel natuke kasvama. Ühel hetkel sain aru, et kui minu pojad lähevad meie Eestit kaitsma, siis miks mina veel kahtlen? Äkki ei tundunud mõte vajadusel haarata relv enam nii hirmutav ja teha seda, milles ma olen väljaõppe saanud.

Ka vanaema helge nägu joonistus minu mõtetes ja äkki ma tundsin, et kõik loksus paika ja ma olin jälle see julge naine, kes kunagi Naiskodukaitsega liitus.

Täna ma julgen arvata, et me oleme vabatahtlikena paremas vormis kui kunagi varem. Kuid meil on veel palju teha ja kasvada. Meie Eestimaa vajab kaitset, vajab kaitset inimeste näol, keda on vaja abistada ja vajab kaitset julgeoleku näol. Me oleme selleks valmis.

Läbi nende mõtete ja tunnete, olen saanud vastuse küsimusele, millest alustasin. Meie kõigi vaba tahe ükskõik mis valdkonnas kodumaa heaks panustada ongi just see, mis teeb meie väikese Eesti nii sitkeks.

Armastan sind, mu Eesti!