Kevadlaager Aegviidus

Meid ees ootav praksuvate ahjudega soe ja hubane Aegviidu koolimaja täpselt sellise tunde tekitas. Ainult päris oma vanaema ei oodanud ees, aga kõik muu, mis ühe maavanaema juures olla võiks – vahukoorega kompott, soojad sõnad, nagisevad trepid jms –, no need olid küll kõik olemas. Rohkemgi veel! Aga et millest ma siis ikkagi räägin? Ühest emotsioonide- ning tegevusterohkest nädalavahetusest kevadkuu lõpus: Tallinna ringkonna kodutütarde kevadlaagrist.

Meie juhtidelt küsitakse tihtipeale, millega need kodutütred üldse tegelevad ja kuidas vabatahtlikud jõuavad ja miks üldse raisatakse nii palju oma vaba aega võõraste laste peale? Aga teate, neid asju, millega kodutütred ei tegele, on väga vähe ja kuidas siis ei jõua, kui su kõrval on sellised vinged, toetavad juhid ja need meie kodutütred ise… Oeh. See on nii tohutu kogus tublisid tüdrukuid, koos puhta ja siira rõõmuga! Ja oma pere jaoks ju ikka tahad aega leida? Ja sellise kambaga saabki ainult häid ideid ning koostegemisi sündida.

Noorte ja juhtide eestvedamisel tõmmati laagris käima erinevaid töötubasid ja igast töötoast said tüdrukud uusi oskusi, teadmisi ning tarkusi või suisa midagi käegakatsutavat. Näiteks mida? Kas sina oskad kõndida sirge seljaga, raamat pea peal? Kas sina suudad sõita Fatbike'i rattaga jää peal slaalomit? Aga teha käsitööliblikad? Kas oskad olla osake väga erilise värvivalikuga heegeldatud tekikesest? Kas paned oma taktikepiga terve saalitäie tüdrukuid tantsima? Ei?  Aga vaat' meie kodutütred oskavad, ning pärast möödunud nädalavahetust veel paremini kui varem!

Ja meie juhendajad! Ilmselgelt on sellised vinged naised eeskujuks meie kodutütardele, kes on ju meie suurim järelkasv ja keda me ju väga tulevikus naiskodukaitsjate ja kaitseliitlastena näha tahaksime! Ja et me sinnapoole oleme teel, näitab see, et meie kõige tutikamast rühmast nimega Iilid oli sel korral kohal lausa 14 tüdrukut – võtsime nad kõik uhkelt pühapäeval vastu ka! Ja teate, kes on nende rühmavanem? See on Carelin – meie juhtide pesamuna, kes on ise alles kodutütarde tutimütsi alt välja astunud ning võtnud vabatahtlikult enda eesmärgiks suunata neist kodutütardest saama endaga sarnaselt vahva, tubli ja entusiastlik noor naine! Muide, ega ta ei olnud ainuke: abis olid meil päris mitu vanemat kodutütart, kellel kohe ongi vanusepiir tuttmütsist loobumiseks tulemas ning me isegi ei kahtle, et nendest sirguvad samuti meie kõrvale uued juhid! Millised eeskujud, on ju?

Eks me lisaks toimetamisele leidsime ikka aega ka lõõgastumiseks: vaatasime filmi ja tegime diskot, nagu ikka ühele laagrile kohane. Ahjaa: vastu võtsime me tegelikult seekord ikka rohkem kui ainult Iilide tüdrukuid – kodutütarde tõotust andis pühapäeval enne laagri lõpetamist Aegviidu koolimaja saalis ühtekokku 29 tüdrukut!  Ning mis laager see ilma pisikese matkata on? Enne laagri lõpetamist tegime tiiru ka RMK Sõõriksoo rajal, vaatasime üle põtrade poolt näritud puud ning nii mõnigi laps nägi esimest korda ka loomasööta. Kõhud täis, koolimaja korda ja pühapäeva õhtuks koju!

Vahva, eks? On muidugi! Sellise perekonna liige olla on ainult uhke ja hea! Kas teeb kadedaks? Vaata nüüd veel ka kokkuvõtvat videot  kevadlaagrist ja mõtle, kas tahaksid äkki sinagi üks meie juhtide hulgast olla? Või äkki on sul kodus kasvamas mõni tüdrukutirts vanuses 7-18, kes võiks ka osake selles peres olla? Meie kodulehel on kontaktid olemas.

Tüdrukute emotsioonid olid laes, minu omad ka ja motivatsiooni jälle kamaluga juures! Ja nüüd kalendrisse ristikesi tõmbama  – suvise ringkonna laagrini on jäänud 120 päeva!

Lugu ilmus algselt Tallinna ringkonna kodutütarde ajaveebis.