Kas Kai viis teist naist või viisteist naist Ruhnu?

Eesti lõunapoolseimale - Ruhnu saarele - saab suvel laevaga ja talveperioodil lennukiga. Meie sõitsime 5. juunil kohale parvlaevaga ja ööbisime Liise talus.
Õpetlik oli kohtumine kohalike kaitseliitlastega. Adusime, et kaitseliitlaste üksus pole küll suur, ent mehed on väga tegusad ning korraldavad laskeharjutusi Ruhnu saare põhjatipus. Saarel toimetab Saaremaa Vabatahtlik Merepääste Seltsi üksus, mille põhitegevus on merepäästetööd. Koolitatud vabatahtlikud merepäästjad on valmis reageerima mistahes mere rannikuvees juhtunuga ja on arvestatav jõud väikelaevaomanikele. Meile näidati veesõidukit, suurepärast päästetehnikat ja tuletõrje depood, samuti tutvustati kiirabi võimalusi.

Ruhnu vallavanema juhendamisel mööda küla jalutamine, autokastis saarel kulgemine ja kinoõhtu rahvamajas valgustasid eripalgeliste teadmistega. Tutvusime Ruhnu elu-oluga ennemuiste ja nüüd ning Ruhnust tehtud kolme filmiga. Kõikidel neil käikudel ja ühistel olemistel saime palju naerda.

Kahtlemata leidis igaüks saarelt kahe päevaga mõne vahva looduse- või eduelamuse: tuvastas ainulaadse taimeliigi, avastas laulvate liivadega ranna, ronis ennast ületades tuletorni otsa, kohtus juhuslikult metskitsekesega või nautis päikesetõusu ja -loojangut.

Ruhnu reisi muljed Sallilt:
Saarele jõudes tegin esimesel õhtul tiiru saare põhjatipust Kuunsist läbi Överkirke pankranniku Limo randa mööda liiva, kive ja merd. Jälgisin loojuvat päikest, meres jalutavaid haigruid, imetlesin luiki ja solistasin soenenud loodeid mööda jalutada. Läbi võluvalt metsiku metsa majutuskoha poole liikudes kohtasin rebasekutsikat, kes mind algul uudistades jälgis aga hirm sai võitu ja ta pages turvalisse kaugusse. Kohtasin teda järgmisel õhtul umbes samas kohas. 

Pühapäeval oli plaan minna tõusvat päikest tervitama. Telefoni äratuskell otsustas streikida ja startisin teistest veerand tundi hiljem. Randa jõudes oli päiksekera end merest just lahti tõukamas. Õhtul päikse soojaks köetud kivid olid maha jahtunud, vesi samuti. Tegime randa mööda vastupidi retke - alustades Limost ja Kuunsi karjamaadelt suundusime külasse. Kuunsis kohtasime üht põduravõitu metskitse sikku end hommikupäikses soendamas. Teel kippus kõht tühjaks ja leidsime salatiks sobivaid taimi päris mitmeid: hapuoblikad, hanemaltsa ladvad, liiv-merisinep. Valge liiva peale on meri uhtunud uhked adruvallid, milles kohati tublisti pilliroogu. See on magus koht maltsa, nõgese, ohaka, kassitapu, pilliroo jm taimede kasvamiseks...

Mōnusad juuni alguse päevad olid täis mere ja metsa hõngu ning väga toredaid kohtumisi saare inimestega. Naiskodukaitse naised on alati suurepärane seltskond. Kohaliku elu- ja töökorralduse nägemine upitas tublisti tahtmist hakkama saada. Motivatsioon laes ja kurbus lahkuda hinges läksime pühapäeval laeva. See oli ainus kurb hetk kogu ürituse jooksul.

Fotod: Ebe Õnne, Kai Kannistu, Lembe Lahtmaa, Elerin Öövel.