Kaja Teder: „Esmaabi tuleb õpetada nii hästi, et kriitilises olukorras õpilased ka õpetajat aidata oskaksid“

„Praegu tagantjärele vaadates ei oska kohe öeldagi, miks esmaabi ja selle õpetamine Naiskodukaitses mulle kõige huvipakkuvam tundus. See on minu muust igapäevategevusest  erinev ja pakub vaheldust,“ kommenteerib oma valikut Teder. „Inimeste abistamine on see, mis selle juures mulle sobib,“ meenutab Kaja. Kogenud pedagoog on veendunud, et esmaabi tuleb õpetada nii hästi, et õpilased ka õpetajat kriitilises olukorras aidata oskaksid ja midagi valesti ei teeks.

Esmaabi õpetamine kui näitlemine

Rahva ees olemine ja esmaabi õpetamine on Kaja jaoks kui näitlemine. „Vahet pole, kas esined täis saalile või on sul auditooriumis üks inimene. Publik peab saama mingi elamuse, mis paneb mõtlema, kaasa elama, huvi äratama,“ leiab Kaja. Lääne-Virumaa 2009. aasta parim lasteaiaõpetaja õpetab vahel ka mudilastele abistamist. „See on lihtsalt erinev. Lapsed on vahetud ja annavad kohe õiglase tagasiside ja kriitika. Täiskasvanutelt ei saa seda oodata, ja siis on vaja ennast teistviisi analüüsida,“ sõnab ta.

Oluline on Kaja jaoks esmaabi õpetades edasi anda sõnum, et abi tuleb pakkuda, mitte oodata, millal seda küsitakse. „Kõigepealt peab olema soov aidata ja teadvustada endale, et minu tegutsemisest või selle tegemata jätmisest võib sõltuda mu armsate elu või tervis,“ märgib ta. „Kuna meist kõik ei ole arstid või parameedikud, vaid tavainimesed, siis ongi kõige tähtsam oma lähedane inimene kiirabi tulekuni elus hoida ja teatud tegevuse juures, kui sul on selleks natukene teadmisi, võib see olla võimalik.“

Meenutan Kajale märtsi keskel Rakveres Pikal tänaval lahti rullunud peredraamat, kus ratastoolis olev 37aastane naine pussitas oma meest. Pussitaja oli juhtunust ise nii segaduses, et tal ei tulnud suures segaduses hädaabinumber meelde, rääkimata esmaabi andmisest.

„Siia see koer ongi maetud,“ tõdeb Kaja. „Teatakse küll, aga suures ärevuses ei osata tegutseda,“ leiab ta. „Sellepärast on vaja endale ka igapäevases turvalises keskkonnas teadvustada kus ma olen, kas ma saan vajadusel abi ja oskan ise abi anda.“ Oskused tegutseda, kui laps tõmbab midagi kurku, vanaema kukub või keegi lähedane saab kuumarabanduse, kipuvad teadmised ja oskused tema hinnangul aja möödudes ikka ununema.

Situatsioonõppe varal saab väärt kogemuse

Kogenud esmaabiinstruktorina teab Kaja, et kvaliteetselt läbiviidud situatsioonõpe on esmaabi õpetamisel pea asendamatu viis õppe-eesmärkide saavutamiseks ning eriti oluline on selle meetodi mõju õppurite enesekindlusele edaspidi esmaabi anda. „Lahendamine on enamusele ootamatult raske, kuid saab väärt kogemuse ja tegelikkuse tunnetuse,“ märgib ta.

Ta meenutab, kui teda kutsuti nootreelaagrisse, kus tal tuli päeva esimene pool sisustada esmaabi õpetamisega. „Kohale jõudes vaatasid minu poole pikad näod ja kostus kõva kurtmine, et jälle esmaabi;  igal aastal üks ja see sama – me ju oskame seda,“ meenutab Kaja.

„Olgu. Tublid olete! Tore kui oskate. Saamegi kohe kõiki teadmisi omal nahal järele proovida,“ lisas Kaja toona talle omase tasakaalukusega. Ta lavastas õnnetuse, kus noored olid autoga teelt välja sõitnud. „Katsime kannatanud käepärastest vahenditest tehtud kunstverega. Kõik nutsid ning üks oli hoopis teadvusetu,“ kirjeldab ta.

Selle ootamatu ja ehmatava vaatepildi peale jäid kõik abistajad nõutult seisma ja teatasid, et nad ei tea, mida teha. „Egas midagi, hakkame esmaabi õppima,“ sõnas Kaja noortele.

Ennetamine, ohutus ja turvaline keskkond

Kahe poja emal on alati mitu rauda tules. Planeerimine ja logistika on tema elus iga päev tähtsal kohal. Vähene aeg, mis tal hobitegevusele jääb, kulub linetantsule. Seda on ta tantsinud pea 12 aastat.

Kuigi elus, ega ka tantsutrennis pole Kajal seni vaja olnud kellelegi elupäästvat esmaabi anda, on tal tulnud korduvalt ise pereliikmetele ja kaaskodanikele kiirabi kutsuda. „Kiire abi päästab elu,“ teab Kaja. „Esmaabi kursusel käinud inimene peaks tundma ära insuldi või infarkti tunnuseid –  nende puhul on määrav aeg, kui kiiresti kiirabi haigeni jõuab. Samuti on vaja kiiresti sulgeda suur verejooks, teadvuseta kannatanu keerata stabiilsesse küliliasendisse ning kui inimene ei hinga, siis alustada elustamist,“ kirjeldab Kaja esmaabi põhitõdesid. Nende lihtsate asjadega peab tema hinnangul hakkama saama igaüks.

Ta teab, et elu ja tervis ei ole iseenesestmõistetavad. Hooletu käitumine võib kurjalt tasuda. „Minu jaoks on esmaabi ennetamine, ohutus ja turvaline keskkond. Võib olla esmaabis teadlikumaks saades see ongi nii,“ selgitab ta. Ta rõhutab kiivri kandmist, turvavööde kasutamist, oskust hädaabinumbril helistades infot anda ja kodus väikelaste eest kodukeemiat mitte käeulatusse jätma.

Kaja innustab kõiki ka esmaabikoolitustel osalema. „Õpitu ununeb aja jooksul ja oskused lähevad rooste,“ teab ta. Muiates meenutab ta neid inimesi, kes endiselt nikastatud jalga viinaga ja päikesepõletust hapukoorega ravivad. „Aeg on edasi läinud,“ märgib ta lõpetuseks.

Esmaabiinstruktoreid koolitatakse Naiskodukaitse eestvedamisel alates 2006. aastast, mil antud projekt kogenud esmaabiõpetaja Andrus Lehtmetsa poolt algatati.

Esmaabikursused ei hõlma ainult sõjaolukorras haavade sidumist, vaid keskenduvad kõikvõimalikele õnnetusjuhtumitele, ka sellistele, mis juhtuvad väikelastega. Õpetatakse õnnetusi vältima ning kriisiabi andma, et õnnetuste korral ennast ja lähedasi kainet mõistust säilitades aidata.