Kaitseliidu sõdurioskuste kursusel õpib palju!

Me tunneme teineteist alles üsna vähest aega, aga ikka tundub,
et oleme mitu puuda soola koos ära söönud... kuigi tegelikult on kõik siis
alles ees. Daniela ütleb, et läheme sügisel SOKkl-isse. Ma vastan, et
muidugi lähme! Aga mis see on? Daniela räägib... niipalju kui ta
teab.

Kirjutan järgmisel päeval instruktor Piretile, et tahaksin ka väga
minna sõduriks õppima. Saangi regatud ja nüüd hakkab teema kohale
jõudma. "Naine, mis sa teed? Sa oled 42! Millega sa ennast nüüd
sidunud oled"

 Ongi käes esimene nädalavahetus. Kokku saame malevas. Peale minu ja Daniela on kohal veel meie ringkonna viis naist. Kaitseliitlasi on ka. Üks mees meie malevast, kaks Tartust ja üks Valgast. Kolmandal nädalavahetusel liitub
meiega ka üks Tartu kaitseliitlasest neiu. Ilmselge naiste osakaal.
  Saame tuttavaks oma tublide juhendajatega: veebel Moksi ja seersant
Linnastega.
  Nädalavahetusi, mis selle kambaga koos veedame on kokku kaheksa.
  Kaks esimest oleme malevas. Õpime ja siis veel õpime. Teooria:
meditsiin, side- ja, relvaõpe, taktika, pioneeriõpe, topograafia,
kaitseväe struktuur.... Õues pimedani ja pärast sedagi teeme
riviõpet, pöördumisi jne. Infot  on väga palju. Kas kõik jääb meelde?

 Kolmandal nädalavahetusel läheme juba maastikule. Väluste lasketiir
on nüüd meie uus kodu. Seda kohta tunneme nagu oma viit sõrme. Mida
kõike me seal tegime: kaevasime  kaevikuid, maskeerusime, põrkasime,
peitsime, hiilisime, tegime pauku, pidasime lahinguid, tegime süüa,
orienteerusime, valvasime, patrullisime, rullisime, küpsetasime
kartuleid, sööstsime ja katsime, kaotasime ja leidsime, õppisime ise
ja õpetasime teisi, aitasime teisi ja lasime ennast aidata,
rõõmustasime, saime headeks sõpradeks, jooksime, sihtisime, natuke
külmetasime, natuke kartsime, ületasime ennast, kütsime, kuulasime,
kuulatasime, naersime, ravisime, laulsime, lohutasime, talusime vihma,
sumpasime lumes, motiveerisime....

Õppisime palju. Kuulasime juhendajaid ja tegime päriselt. Meeletu
tempo. Õhtuti saime telki ikka suhteliselt hilja. Siis olid veel öised
valved lahingpaarilisega. Unevõlg oli meeletu.
  Igal pühapäeval, kui ma Viljandist kodu poole sõitsin, mõtlesin päris
ajateenijate ja kaitseväelastele peale. Ei ole neil poistel-tüdrukutel
lihtne. Müts maha! Tegijad!
  Esmaspäeviti valutasid lihased, aga vähemalt kolmapäeval olin juba
täitsa nõus uuesti võitlusesse minema. Reedeti, Viljandisse sõites,
oli jälle peas mõte:"42, kuhu sa jälle lähed? Sõduriks lähen!"

 Viimane nädalavahetus: lõpuretk, kõikide teemade kontroll! Kas kõik
on meeles?
  Kõik me oleme kohal, õhus on ärevus, kõhus kõditab.  Ja siis
läheb lahti: varustus selga ja autodele. Järgmised 24 tundi näitavad
kas me oleme pädevad sõdurid.
  Juhendajad ainult muigavad! "Palun, siin on teie kaardid, kohtume
järgmises kontrollpunktis, kus saate oma esimese teadmistekontrolli!"
Ja nii läks kuni lõpuni. Pean ütlema, et ei olnud väga kerge.
Liikumine teedel, põldudel, metsas-võsas, kraavide ja jõe ületamine,
  küll mõõdukas tempos aga mingil ajal tunned, et jalad ei ole enam
enda omad. Teine asi, nii kui  hakkame jälle järgmisse punkti jõudma,
kerib peas: kas ma tean ja oskan?

Pärast viimast kontrollpunkti annab vbl Moks viimased koordinaadid :
KODUMALEV! Enam ei tunne jalgade raskust. Sammume peaaegu marsisammul. Tundub,
et tempo tõuseb. Jõuame malevasse ja eemalt juba näeme, et meie auks
tõstetakse mõlemad tõkkepuud üles. Süda on uhke! Kogu kambaga
tegime ära. Puusalt. No või peaaegu.
  Malevas ootab meid tõeline pidusöök, Tordid ja puha. Pingelangus.
Kõik on rõõmsad ja punapõsksed. Juhendajad õnnitlevad meid eduka
kursuse puhul. Meie täname neid kannatlikkuse eest. Puhastame veel
viimast korda meid SOKkl-l hästi teenund relvad. Viimased kallistused
ja käepigistused relvavendadega ning istungi juba autos, et hakata kodu
poole sõitma. 42 ja tehtud see SOKkl 2018!

Aitäh Daniela, kutsumise eest. Kristiinale aitäh, et Danielat kutsusid. Erlele, Elerinile ja Urmasele aitäh, et olite parimad lahingpaarilised. Vikale aitäh kogemuste jagamise eest. Rainerile, Aarele  ja Anna-Eliisele aitäh, et teid tundma sain. Ja Antsule aitäh laulmise eest.
  Aitäh veebel Moks ja seersant Linnaste teadmiste eest ja te vist ikka
uskusite meisse!
Vähem tähtsad ei olnud ka Helena Minina,  nooremleitnant Link, veebel
Toomemägi.

Nii on!

  Elagu Eesti!