Jookse nii, kui oleks tuli takus

Midagi ei haara kaasa! Ainult jope või midagi muud sooja selga ja siis – jooksed!! 3.-5. märtsil Tallinnas toimunud Naiskodukaitse ohutushoiu kursusel osalenud said teada, et toas alanud tuli levib nii kiirelt, et juba vaid kolme minuti möödudes on leegid laeni väljas ning toatemperatuur tõusnud üle 200 kraadi. Kolm minutit! Mida Sa selle ajaga kaasa haarata jõuad ja kas see tõesti on kallim kui Su elu?

Me kipume arvama, et MEIEGA ei juhtu. Meie kodu ei lähe põlema, meie ei eksi metsa ära, meie kodukant jääb hädaolukordadest puutumata, meie meilikontot ei võta pahalased üle, meid ei ründa keegi tänaval, meie... Kuid siis ühel ööl süütab meie tööle pandud pesumasin me kodu (päästjad räägivad, et suur osa väljakutsetest on kell kaks öösel – järelvalveta töötanud elektrimasinate tõttu) või kaotame matkates suunataju, „gepsuga“ telefoni aku saab tühjaks ning ees ootab planeerimata öö pimedas ja külmas metsas. Kuidas hakkama saada ja mida teha? Siis on hilja mõelda: “Oleksin ma vaid enne selle peale mõelnud...”

Kolmepäevase kursuse jooksul arutlesid naiskodukaitsjad erinevate hädaolukordade teemadel. Millised varud võiksid meil kodus olla, et ise hakkama saama, kui ühel hetkel peaks kodust lahkumine võimatu olema? Mida võiks evakueerudes kodust kaasa haarata? Mida teha tulekahju korral ning kuidas seda ennetada? Kas loodusesse minnes on vaja hästi tunda ainult oma varustust või ka matkakaaslast? Kuidas olla raskel ajal teisele toeks, samal ajal ennast kaitstes? Kuna meie elu ei toimu vaid füüsilises maailmas, räägiti pikalt ka IT-keskkonnas varitsevatest ohtudest ning kuidas selles virr-varris ratsionaalseid otsuseid teha ja end kaitsta. Põnevust tekitas oma paroolide testimine - kas arvuti arvaks Sinu parooli näiteks nelja nanosekundiga ära või kuluks selleks “miljon aastat”?

Kõige rohkem elevust tekitas füüsilise enesekaitse tund. Ajurünnaku tulemusena valmis pikk nimekiri selle kohta, kuidas saaks tänaval ohtlikke olukordi ennetada ning seejärel harjutati läbi erinevaid viise, kuidas rünnakut tõrjuda. Kui muidu tundusid käitumisjuhised rünnaku puhul justkui iseenesestmõistetavatena, siis pisut ehmatas ja tekitas küsimusi instruktori antud soovitus ohvrina enne politseile tunnistuse andmist advokaadiga rääkida. “Milleks?! MIND ju rünnati!” Kuid advokaadid oskavad nõu anda, kuidas tunnistust õigesti vormistada, nii et tegelik ründaja ikka karistatud saaks ja et hoopis ohver milleski süüdi ei jääks. Samas ei tasuks end ründaja eest kaitstes tagasi hoida ega liigselt tagajärgede pärast muretseda. Nagu instruktor Ave ütles: “Advokaat sind ellu ei ärata.”

Enesekaitsetunni lõpus esitas üks osalenutest küsimuse: “Aga kuidas ma tean, et mul on vajaduse korral jõudu ennast kaitsta?” Saime vastuseks, et meie (just eriti naiste) kehad asuvad kriisis ise võimsalt tööle ning me suudame teha asju, mida poleks iial arvanud end võimelised olevat.

Kogu kursuse jooksul moodustus üldjoontes sama käitumismuster pea iga hädaolukorra jaoks: rahu! Püsi paigal, mõtle tegevus läbi. Ja kui miski muu enam ei aita, siis jookse! Jookse nii, kui oleks tuli takus!

Halvaks valmistumine ei tähenda paranoiat, vaid enesekindluse kasvatamist igapäevaeluks. Teadmine, et oled valmis erinevateks hädaolukordadeks ning oskad nende saabudes arukalt käituda, annab usku ka igapäevaste pisemate probleemidega hakkama saamiseks. Just seda Naiskodukaitse ohutushoiu kursus õpetabki: kuidas hakkama saada, rahulikku meelt hoida ning ellu jääda.