Järva maleva luurevõistlus

Eksprompt idee võistlusele minna tekkis Janal ja kuna ilmad olid siis veel enam-vähem, ei kahelnud keegi, igatsesime kõik ju hirmsasti metsa. Kui aga võistlushommik oli käes kartsime kõik prognoositavat külmakraadi, tegelikult polnud see pooltki niipalju muretsemist väärt. Ilmad olid kuivad, matkamiseks nauditavad ja üleüldse oli meil seekord üpris palju „sõduriõnne“. Võistlus hämmastas meid eriti uudsete ja põnevate ülesannetega. Näiteks ülesanne, mida korraldas päästeamet, oli seatud üles teatevõistlusena: esimene meeskonna liige tassis kahte rasket voolikute kohvrit läbi takistuste raja, teine teatepulga ülevõtja jooksis voolikut taga lohistades tõkkepuude alt läbi, ronis redelist torni II korrusele, sealt trepist alla, kustutas kustutiga tule ja sama teed tagasi, järgmine võistleja lohistas kannatanut mööda takistusrada ja viimane liige elustas kannatanut. Päeva kõige suurem üllatus oli ratsutamisvõistlus: üks võistleja hobuse seljas ning teine juhtis hobust traavi joostes läbi takistusradade, poolel rajal hobusel ratsutav liige heitis kõhuli, niimetatud laibaveoks. Ülesandeid oli veel palju ja põnevaid, seega need, kes otsivad vahvaid väljakutseid, soovitan kindlasti järgmisel aastal osaleda!

Suureks üllatajaks oli meie jaoks ka vastutegevus, kuna nii aktiivset ja professionaalset vastast polnud me veel kunagi kohanud. Vastane võttis oma ülesannet ääretult tõsiselt, kaitstes mitte ainult teid vaid ronis järgi ka metsa ja võssa. Eludega pääsemine oli ilmatult raske, seetõttu punktidesse jõudmiseks tuli teha suuri ringe, luurata, roomata ja pressida läbi ennast tihnikutest. Eriliselt oli ülesehitatud ka öine luureülesanne: mitte meie ei luuranud vastast, vaid vastane luuras meid. Kuigi meile anti paar tundi aega puhkuseks, siis pidime end nii hästi varjama, et vastutegevus, kes metsaalust läbikammis meid üles ei leiaks. Kogu selle aja hoidis adrenaliini laes vastase püssitärin, valgusraketid, vastase sammude sahin ja tunne, et kohe-kohe avastatakse ka meid. Kuid majutuskohast ei avastatud meid siiski, sest olime end suure mahalangenud kuuse varjus prügikottidega samblasse kaevanud ja kuuseokstega katnud. Meeldejäävamaks kogemuseks võistlusel jääbki öine kohtumine vastasega. Kui majutuskohast lahkusime ja hakkasime järgmisesse punkti minema, valisime küll teed läbi metsa, kuid loomulikult ei olnud vastane jätnud ühtegi augukest punkti pääsemiseks ja  juba tulidki taskulambid meie poole. Kiiresti tagurdasime roomates sügavamale tihnikusse, kuid okste krabin kuuldus ikkagi vastase kõrvu ja nad piirasid meid ümber. Vastased tegid mõned lasud, lootes, et me selle peale jooksma hakkame, kuid me püsisime kõik kangestunult kivikujudena. Võpsik oli nii tihe, et ööpimeduses meid mõne meetri kauguselt otsivad vaenlased, kes valgusvihud otse meile peale suunasid, lihtsalt ei näinud meid. Süda puperdas ja aeg möödus võimatult aeglaselt, kuid lõpuks otsustasid nad, et ehk oli tegu loomaga, sest nende arvates võistkond ei saanud nii kiiresti ja vaikselt minema põgeneda sellisest tihnikust. Ka ülejäänud teekond kontrollpunkti möödus pikali- püsti meetodil, kuid lõpuks olime puhtalt pääsenud ja kui hommikul öeldi, et nüüdseks on vastaseoht kadunud, võisime võidukalt tõdeda, et olime vähesed, kes sellel võistlusel eludega pääsesid.

Võistlus toimus meestele, naistele ja noortele võrdsetel alustel ning kokkuvõttes saime 7. koha. Lisaks anti meile eriauhind postkasti ülesannete kõige parema lahendamise eest.

Tahame tändada kogu Järva malevat selle vahva luurevõistluse korraldamise eest, aga ekstra suured tänud lähevad Taive Saarele, meie esindajale, kes motiveeris ja elas meile kaasa kogu võistluse vältel! Aitähh sulle, Taive!