Herned, võsa ja prügi - kõik on läinud

Otsustasime sel korral suuremast prahist koristada Uuemõisa heinamaa – Märjamaa ühe suurima potentsiaaliga pargi, mis on ajajooksul kunagisest elu täis mõnusast pargist saanud üha enam võsastunud prügimäeks. Registreerisime talgud ära, jagasime reklaami sotsiaalmeedias ja kohalikus lehes ning jaotasime pisut reklaami ka plakatitel ja postkastides. Maainimesi ei olegi nii lihtne talgutel osalema saada, sest alati on ju kõigil midagi ka oma aias, maja juures või põllul vaja kõpitseda. Siiski jäime ootele, kui palju lisandub talgulisi lisaks oma liikmetele. Positiivset energiat kiirgas talgupäeval säranud päike. Talgutele tuli üllatuslikult palju ümbruskonna inimesi, enamus lausa kogu perega, kaasaarvatud neljajalgsed sõbrad. Tulid ka mitmed kodutütred ja noored kotkad. Osalejaid sai kokku kordades rohkem, kui ühelgi varasematest jaoskonna korraldatud talgutest.

Ilma pikema jututa asusime kohe tegudele. Tuule abiga  oksarägastikku kokku kogunenud tühjad krõpsupakid torkasid häirivalt päikese käes helendades silma. Suur roheline prügikott hakkas täituma. Lume alt sulab välja igasugu rämpsu - pleekinud katkine plastikämber, lömmivajunud auklikud potid-pannid, taldadeta säärikud, vettinud saunalina. Parimateks leidudeks olid kindlasti ka kaks gaasimaski, „Kosmose“ tuub aastast 1984 ja täitsa ühes tükis olev ader – hakka või kohe vagusid ajama.

Kahjuks pean ütlema, et inimesed tassivad mõtlematult metsatukka olmeprügi. Maapinnalt paistavad välja erkrohelised poekotisangad, millest tõmmates kogu "maetud" olmeprügi nähtavale tuleb. See teeb tohutult kurvaks. Kivile lõhki loobitud klaastaara kilde kokku noppides mõtlesin, kui kurvaks muutub see laps, kelle rattakummi need lõhkuda võivad. Lisaks prügikoristusele sai suur ala puhastatud võsast ja ohtlikest puudest. Mehed tõmbasid saed käima. Naised muudkui lohistasid enda järel pikki oksi ja ronte lõkkehunnikusse. Ja nii mitu tundi järjest. Käimist püüdsid takistada põldmarjaväädid. Nii mõnigi komistas ja kukkus, aga mis sellest. Puhusime põlvele peale ja uuele ringile. Suuremad ja raskemad puupakud sai veetud järelkärus. See töö lastele meeldis, sai ju sõita.

Õues tööd tehes läheb ju ikka kõht tühjaks. Võlusime talgulised ära vana hea ja lapsepõlvemaigulise moosisaiaga. Moosivalik oli rikkalik ja saiapätsid kadusid nii kui niuhti tühja kõhtu. Loomulikult ei puudunud ka talgusupp, millest ei jäänud ühte hernest ka alles.

Kokkuvõttes saime taas rõõmu tunda, kui tegus oli olnud päev, kui head olid kaaslased ja  kui palju jõudsime ära teha. Üksi seda ei suuda, aga kambaga teeb nii mõndagi. Aitäh, Sulle, suur, väike ja kõige väiksem talguline!