Heidi Tormet - elustiililt naiskodukaitsja

Heidi on väga positiivne ja nakatava naeruga noor naine, kelle huvi kodukaitse vastu tekkis juba gümnaasiumis, kui võttis valikaineks riigikaitse. Ise ta ütleb, et Naiskodukaitse oli alternatiiv ajateenistusele – sinna minekuks jäi julgusest pisut puudu. Kuid soov militaarsemat elu kogeda ei kadunud kuhugi ja nii läkski, nagu Aladdin ütles: „Sinu soov on mulle seaduseks!“.

Ühel päeval, kui Heidi oli asunud tööle uude ettevõttesse, palus kolleeg luba käia korra Männiku lasketiirus: ta minevat tunnistuse järele. Uustulnuk üllatunud: sina, vanem naisterahvas, käid laskmas?… Pärast lühikest organisatsiooni tutvustust oli Heidi sooviavaldus välkkiirelt täidetud. Aasta siis oli 2009 ja ainus, mida Heidi on kõigi nende aastate jooksul kahetsenud, on see, et ta ei liitunud juba kümme aastat varem.

Staabitöö on hinges

Paljude võimaluste keskel oli side- ja staabigrupp Heidi esimeseks valikuks ja püsib esimesel kohal tänaseni. Ühtlasi juhtis ta Tallinna ringkonnas kolm aastat ka selle erialagrupi tööd. Side- ja staabitöö olulisust Heidi jaoks näitab seegi, et ta kuulub sisekaitsekompaniisse, on seal sidejao ülem ja tagab suurõppustel kogu kompanii sidepidamise.

Heidi leiab, et staabi assisteerimine annab pidevalt võimalusi enesearenguks, erineva tasemega õppustel saab ennast proovile panna ja uusi huvilisi õpetada. Sidetöö ei ole ennast Heidi jaoks ammendanud ja kui see peakski juhtuma, on ta optimistlik – Naiskodukaitses leidub veel nii palju võimalusi, kuidas panustada ja millistele erialadele spetsialiseeruda. Ühte meie peategelane küll ütleb: meditsiini- või toitlustuseinimest temast ei saa, kuid seda enam oskab ta kõrgelt neil aladel tegutsevate vaprate naiste panust hinnata.

Kohe pärast Naiskodukaitsega liitumist läbis Heidi ka Kaitseliidu sõduribaaskursuse ja võttis ennast reservväelasena arvele. Nüüd meeldib talle endale uusi liikmeid side- ja staabitöös koolitada ning toetada, et nad julgeksid ka suurõppustel osaleda.

Heidi julgustab: kõige parem koolitus ongi praktika ja läbi vigade õppimine on samuti aktsepteeritud. Tal on hea meel, et Kaitseliidu õppused pakuvad nii palju arenguvõimalusi ja koostööd huvitavate inimestega – igas vanuses, erineva kogemuse ja taustaga, kuid kõik ühise eesmärgi nimel väljas. Heidi ütleb julgelt, et kolm ülikooli pole teda nii palju arendanud kui kaheksa aastat Naiskodukaitses.

Eraelus sama aktiivne

Heidi hindab seda, kui tööandja mõistab riigikaitse olulisust ja toetab sellist tegevust, näiteks võimaldab osaleda õppustel, mis võivad vahel nõuda töölt varem lahkumist või sealt eemal viibimist. Seetõttu on ta hiljuti asunud ka tööle avalikku sektorisse ning tunneb nüüd, et tema panusel on rohkem väärtust, kui seda oli eraettevõttes töötamise ajal. Heidi igapäevane töö on seotud finantstegevusega. Vähene vaba aeg palgatöö ja riigikaitse kõrvalt kulub klassikalistele hobidele, mida saab teha koos nende sõbrannadega, kes Naiskodukaitsesse ei kuulu: kohvikud, kino, teater, muuseumid, kontserdid ja reisimine.

Heidi seab endale pidevalt uusi eesmärke, kord väiksemaid, siis jälle ambitsioonikamaid – alati peab olema midagi, mille kallal tööd teha ja mida oodata. Näiteks meeldib talle käia erinevatel koolitustel, et ennast pidevalt arendada, olgu selleks siis kas fotograafia, sisekujundus või juhtimine. Samuti otsib ta endale uusi sihtkohti reisimiseks. Avastamata on veel Jaapan, Vietnam, Hiina, India, Lõuna-Ameerika, Aafrika… Unistustest ei jää välja ka pere loomine ning isiklik karjäär – seda nii tööalaselt kui ka riigikaitses.

Meil läheb hästi, kuid arenguruumi on ka

Heidi kiidab Naiskodukaitset organisatsioonina. Me oleme pidevas arengus ja meie ülesanded muutuvad oma olemuselt nii ajas kui ka vastavalt vajadusele. Üks soov siiski Heidil on, mis tema suust juba korduvalt on kõlanud: ta tahaks, et rohkem naiskodukaitsjaid leiaksid endale Kaitseliidu üksuse, mille juurde kuuluda ja kellega õppustel käia. Heidi leiab, et ühes üksuses olla on väga toetav, koos on põnev areneda ja spetsialiseeruda. Just üksuses tekib tunne, et nende inimestega läheks luurele küll.

„Naiskodukaitse on andnud mulle palju rohkem, kui ma algselt ootasin. Olen saanud palju uusi tuttavaid ja sõpru üle Eesti, uusi teadmisi ja oskusi, palju eneseteostust ja enesekindlust,“ ütleb Heidi, kes tunnistab, et Naiskodukaitse pole tema jaoks enam ammu hobitegevus, vaid elustiil – ta hingab ja areneb koos organisatsiooniga.

Heidi loodab, et naiskodukaitsjana suudab ta panustada nii organisatsioonis sees kui ka sellest väljapoole. Instruktorina on tema eesmärk anda meie liikmetele võimalikult tõetruu ettekujutus metsatingimustes hakkamasaamisest ning toetada uusi staabiassistente oma töös, kuid laiemalt soovib ta, et tema aktiivne tegevus tõstaks ka ühiskonna ja kogukonna teadlikkust riigikaitsest.

Selline ta on: optimistlik ja teotahteline, aktiivne ja entusiastlik, Akadeemilise jaoskonna liige, lihtsalt meie tubli Heidi!