Esmaabi baasväljaõpe andis reaalseid teadmisi ja oskusi

Möödunud aasta jooksul olin just esmaabist kuulnud üht, teist ja kolmandat. Ühest küljest tekitas see sellist mõnusat ootusärevust, et mis saama hakkab. Jutud olid väga põnevad ja uudishimu tekitavad. Teisest küljest kartsin, et ilmselt saab olema raske ja kuidas ma ikka hakkama saan. Teema on ju tõsine ja see on valdkond, kus tõsiselt sõltub teisest inimesest nii palju.

Väljaõpe toimus Võsul ja meid oli suhteliselt väike mõnus seltskond. Tore oli seegi, et naised olid kohal üle Eesti ja sai juurde uusi toredaid tutvusi. Grupi väiksus muidugi tähendas seda, et kõik kursuslased said igale poole käed külge panna ja päriselt kõike ise läbi proovida. See oli suur asi. Mugavustsoonist muidugi hästi kaugel. Teooria olime enne, nagu ikka, läbinud Iliase keskkonnas, seega mingid baasteadmised olid olemas. Iliases puudutatud teemad tekitasidki väljaõppeks väljakutse, et aga kuidas siis päriselt on asjad, kuidas ma päriselt aru saan ja mida teen. Lugeda on üks asi, aga päriselus sama asjaga kokku puutuda hoopis teine. 

Koolitus kestis kaks päeva. Esimesel päeval keskendusime rohkem töötubadele ja mängisime erinevaid olukordi läbi arutledes hiljem koos instruktoritega, mis juhtus ja milline oleks õige käitumisviis. Sel päeval harjutasime, kuidas helistada häirekeskusesse ning mis on oluline info edastamiseks; milline on korrektne päästeahel ja mida silmas pidada; kuidas  peatada suurt välist verejooksu; kas, millal ja kuidas üldse paigaldada žgutti (selleks oli meil ikkagi mulaaž Vello jalg, mis nägi väga tõetruu välja); harjutasime elustamist nii täiskasvanud mannekeenide, Anne ja Huberti, kui beebinuku peal; käisime läbi erakorralised haigusseisundid ja kuidas tuleks kannatanuga käituda nii füüsiliselt (millal ja kuidas üldse liigutada), kui ka psühholoogiliselt; mis on ülioluline inimesele, kellega on midagi ootamatut juhtunud ja tõenäoliselt on tal surmahirm.

Esimesest päevast jäi kohe meelde, et alustasime reaalsest situatsioonist. Pärast sissejuhatust ja tutvustusringi olime tegelikult naaldunud mugava diivani rüppe, aga siis tuli minna välja ja seal ootas meid ees autovarii. Seda pilti nähes sain aru, millised need päevad olema saavad ja edaspidi ma ei arvanduki, et on võimalus vaikselt kuskil tagaplaanil konutada, vaid tuleb haarata härjal sarvist. See on ka ju üks Niskodukaitse mõtteid, mitte oodata vaikselt päästmist või abistamist, vaid olla ise see aktiivne pool ja näidata üles initsiatiivi. Tulles tagasi situatsiooni juurde, siis tegemist oli ju väga tavalise olukorraga (liigagi), kus juhti oli tabanud ilmselt tervisrike, pärast mida kaotas auto juhitavuse.

Sellel päeval panustasime ka väga palju elustamise õppimise peale. Mannekeenidel olid küljes andurid, mis andsid märku, kas, kui kiiresti, kui sügavale sa vajutad, kas tempo on õige jne. See oli füüsiliselt väga raske: kui juba kaks minutit teed seda, oleks vaja reaalses elus tegelikult vahetust.  Meeleoluka fakti õppisin ka, nimelt on laulud, mille rütm on täpselt õige südame massaaži tegemiseks, näiteks Bee Gees “Staying alive”. Tuleb siis see laul endale niimoodi selgeks teha, et õigel ajahetkel hakkaks kummitama.

Minu jaoks jäi sellest päevast kõlama kaks väga olulist punkti. Kõigepealt enda ohutuse tagamine - et ei tekiks juurde rohkem ohverid kui juba on. Selle mõtteviisi juurutamine on raske, sest siin on vaja olla egoist. Teiseks, et kõik õpitu kannatanu korrektsest liigutamisest, asendite võtmisest, tuleb unustada, kui inimene, keda aitad, on reaalselt järgmises ohuolukorras. Näiteks auto võib iga hetk süttida. Sel juhul tuleb inimene saada ohutusse kohta ükskõik mil viisil ja siis tegutseda juba edasi, sest muidu ei pruugi olla sul inimest, keda aidata.

Teine päev oli mõnes mõttes üks päev otsa kestev eksam. Olime jagatud meeskondadesse ning meie jaoks oli erinevatesse ruumidesse lavastatud pärisinimestega situatsioonid. Meeskonna ülesanne oli siseneda ruumi ning hakata olukorda lahendama. Instruktor jälgis pealt ning ütles kui situatsioon oli läbi. Pärast seda arutasime, mis oli hästi, mis oli halvasti, mida jätsime tegemata, kuidas tundsime ennast meie ja mida mõtlesid kannatanud. Ma ei oleks uskunud, et selline viis võib mõjuda nii ehedalt. Me ju teadsime kaine mõistusega, et tegemist on vabatahtlikest näitlejatega, aga kõik oli nii ehe, et nii mõnelgi korral unustasid, et tegemist on lavastatud olukorraga. Siin juhtus ka nii, et tegelikult ei kasutanud kõiki õpitud teadmisi nii nagu vaja ja oli tunne nagu oleks läbi kukkunud. Siinpuhul aitas pärast situatsiooni toimunud analüüs kinnistada vajalikke samme. Samas teine olukord andis taas kindlust, et kõik on hästi ja midagi ikka oskan küll.  Kõige eredamalt jäi meelde mulle situatisoon, kus minu peale jäi beebi elustamine. Instruktor ei olnud olukorda lõpetanud ja ma tundsin, kuidas see olukord võtab mind üle. Samas teadsin, et ei tohi lõpetada, ükskõik kui kaua see ka kestab või ükskõik, mis mu ümber toimub. Selline sisseminek oli ühest küljest ehmatav, teisest andis võibolla natukenegi aimu, mida võiksin kogeda reaalses elus ja ehk (ma loodan, et mitte kunagi) aitab see mind siis. 

Minu jaoks peamine sõnum, mis oleks vaja siit koolituselt pärisellu kaasa võtta oli see, et sa ju võid karta, et ei oska inimeste õigesti aidata või elustada, aga kõige hullem on jääda lihtsalt pealtvaatajaks, sest siis on kindel, et kannatanut ei ole võimalik päästa. Tuleb teha, mida oskad ja siis on vähemalt võimalus. 

Kusjuures läks paar päeva mööda, olin Tartus, ning sõitsime abikaasaga ühest punktist teise kui märkasin Emajõe kaldal, põõsa all, lauspäikese käes inimest pikali. Ja kohe nagu jõnksatas sees, et ma ju ei saa mööda minna. Isegi kui ta on purjus, siis lauspäikese käes võib juhtuda midagi palju hullemat. Ja samas tuleb meelde jätta, et iga põõsa all olev inimene ei pruugi olla purjus ja tuleks igaljuhul kontrollida. Minu nõudlikku tooni arvestades ei jäänudki muud üle, kui et pöörasime otsa ringi ja sõitsime tagasi. Kui autost välja läksin, hakkasin oma peas ketrama abistamise järjekorda. Kõigepealt lähenen pea poolelt, sest kes teab, mis maaslamaja teeb – kui hakkab käte-jalgadega vehkima, ei saa ta mulle viga teha. Kõndisin pea juurde ja hakkasin kõigepealt kõva häälega rääkima. Hea uudis oli see, et ta kohe reageeris, hakates vastu mõmisema. Ta oli ilmselt oma peatäit välja magamas, aga siiski. Uurisin, kas tal on halb, kas on vaja kellegile helistada ja palusin,et ta läheks varju. Sel ajal kui vestlesime, ajas mees ennast juba istukile ja ütles, et kõik on ikka hästi ja isegi tänas mind. Olles veendunud, et inimene on täie teadvuse juures, sain südamerahuga kõndida auto juurde ja ära sõita.

Julgen väita, et see koolitus andis mulle reaalseid teadmisi ja oskusi, mida elus teha, kui näed inimest, kes võib olla hädas. Kuid oskustest ja teadmistest võibolla olulisemgi on julgus. Julgus astuda võõra inimese juurde, ületada enda ebamugavustunne ning uurida, kas on abi vaja. See samm tundub nii väike, aga tegelikult võib sellest sõltuda kõik selle ühe inimese jaoks.