Esimest korda koormusmatkal

Kohale jõudsime natukene varem, seega käisime tutvumas kohaliku gurmeega Orissaare Sadama Kõrtsis, kus pakuti muuhulgas imemaitsvat soolasiiga.

Kogunemine toimus Tornimäe koolimaja juures, kus kohale jõudnud võistkondadel olid kõigil juba jaotelgid püsti ja korstnad suitsemas. Meil jaotelki ei olnud, aga kuna autosse magama me ka kõik ei oleks mahtunud, siis panime väikse telgi üles ja seadsime asemed valmis. Esimese õhtu tegevusteks olid rivistus ja söök, seejärel koguti tiimide kaptenid kokku (meie poolt Aigi) ja tehti neile briifing. Samuti loositi välja rajale laskmise järjekord ja juhuse tahtel startisime me viimasena. Tänu sellele saime me muidugi kaks tundi kauem magada, mis oli täitsa tore. Õhtul võtsime ette veel ühise jalgade teipimise, et matkal villidest hoiduda.

Hommikul olime kõik väga elevil, kuigi hämmastaval kombel ei olnud enam üldse mingisugust hirmu, ainult puhas rõõm ja põnevus. Esindajad olid meile maitsvad võileivad valmistanud ja kohvi ka. Siis mäkerdasime kõik enda näod rohelise-pruuni-mustakirjuks ja läksime varustuse kontrolli.

Kui asjad kontrollitud ja võistkond üles pildistatud, saigi kell 7:40 ja saime kätte koolimaja kaardi, mille järgi pidime üles leidma oma stardimaterjalid. Kui need käes, hakkaski matk pihta. Ilm oli ilus, vahelduva pilvisusega ja kuiv.

Matk oli üles ehitatud nii, et alguses anti kätte esimese punkti koordinaadid ja igasse punkti jõudes saime järgmise punkti koordinaadid. Ajalist limiiti ei olnud määratud, mille vältel peab järgmisse punkti jõudma. Esimesed punktid (laskmine, tuletõrjevooliku-bowling, tuletegemine) möödusid kui linnutiivul. Muidugi võis asi olla ka selles, et punktidevahelised vahemaad olid üsna lühikesed (paar kilomeetrit). Paar korda kohtasime ka vastutegevust ja sukeldusime metsa või heinapallide taha või kraavi. Kätte nad meid igatahes terve matka vältel ei saanud. Teisi võistkondi nägime ka aeg-ajalt.

Side- ja luureülesandepunktis tuli pikem ootamine, kuna sinna oli päris mitu võistkonda ühel ajal kohale jõudnud. Meie ooteaeg oli seal punktis vist isegi üle tunni ja kokku kogu matka vältel kõikide punktide peale kokku peaaegu seitse tundi, mis oli natukene ebamotiveeriv. Samas saime jälle tänu sellele vahepeal natuke hinge tõmmata. Hästi tore oli see, et kõigis punktides olevad kohtunikud olid väga sõbralikud ja rõõmsad!

Päevavalges jäid meie teele veel muuseumipunkt, kus tuli ära arvata erinevate militaristlike atribuutide nimed ja otstarbed, meditsiinipunkt, kus tuli abi anda varingu alla jäänud noormehele (kes küll õnneks oli kummist) ja sudoku lahendamine. Ainuke punkt, mis minu jaoks veidi kõhedust tekitas, oli jõe ületamine. Kahe puu vahele (üks ühel, teine teisel pool jõge) olid tõmmatud alla tross ja üles köis ja nende vahel kõõludes pidi siis jõest üle saama, seljakott ja relv seljas. Samas saime me seal punktis oma kõige kõrgema tulemuse! Võimalik, et see tulenes ka rõõmust korraks jälle oma esindajaid näha …

Jõest edasi aga ei antud koordinaate, vaid juhendid minna teatud arv meetreid otse itta ja siis otse põhja. Kaardi pealt selgus, et täpselt sama marsruuti järgib ka üks kraav, nii et tundus lihtsa otsusena mööda kraaviperve minna. Otsuse lihtsus osutus siiski petlikuks. Kraavil ei olnud perve! Ja kraav ise oli väga ebamäärane ja jube lai ja üleüldse väga ebakraavilik.

Alguses saime mõnda aega kraavi kõrval liikuda, aga siis lahustus maa põlvini mudamülkaks ja tundus, et meie valitud suund ei ole kuigi jätkusuutlik. Kell oli ka saamas kaheksa, ehk siis kohe-kohe oli saabumas pimedus ja me olime omadega soos. Siin juhtus ka see, et üks meist oli sunnitud tervislikel põhjustel katkestama. Arutasime võistkonnana asja läbi ja otsustasime, et ülejäänud kolm püüavad ikkagi lõpuni jõuda. Geniaalse mõttevälgatuse tulemusena turnisime pokusid mööda üle kraavi ja leidsime sealt kahe kraavi vahelise tahedama maariba, mis suundus õigesse ilmakaarde ja millelt leidsime ka saapajälje! Siin on keegi käinud!

 Otsustasime siis mööda seda riba edasi matkata. Vahepeal oli see natuke keeruline, kui näiteks võtad tasakaalu hoidmiseks käsivarrejämedusest kasepuust kinni ja ta sulle lihtsalt pihku jääb, kuna on nii mäda. Lisaks ei aidanud kaasa ka lähenev pimedus ja kuskilt võpsikust kostuv haukumine ja mingi veider madal undamine. Aga rada läks edasi ja motivatsioon oli kõrgel, kuni äkki – enam ei olnud rada! Oli hoopis hirmus tihe võsa, millest midagi läbi ei näinud ja maapinna asemel must mudamülgas ja kuskil ei ühtki saapajälge, mille järgi suunduda. Korraks võttis isegi täitsa kõhedaks, aga üheskoos murdsime siiski võsast läbi ja jõudsime õnneks üsna varsti männimetsa ja kõvale maapinnale välja. Jee!

Läbisime veel looduspunkti, kus tuli erinevaid taimi ära tunda, ja takistusraja punkti, kus tuli madalroomamist teha, seljakott käes ja tankitõrjemiin nööriga sabaks taga, ja siis jõudsime kõige ootamatuma punktini – õppida kirjaliku juhendi järgi ära kaheksa takti Jooksupolkast ja siis see kohtunikele esitada, kasutades õigeid võtteid ja samme ja kehahoiakuid. Kuna meist kellelgi ei olnud ka rahvatantsust aimu, siis oli see ikka väga humoorikas, aga kohtunikelt saime viienda koha ja kiita, et me täitsa nullist nii tublisti asja selgeks saime. Ja kes oleks osanud arvata, et me pärast 35 kilomeetri jalgsi läbimist oleme võimelised sõdurisaabastes tantsu vihtuma.

Kuna ka meie jõudsime kanuupunkti alles kottpimedas, siis ei saanud me kahjuks kanuuga midagi teha ja teipisime lihtsalt seal jalgu ja sõime tänulikult natukene sooja suppi. Pärast tammi ületamist ja pikka kõmpimist oli viimane punkt miiniväli, siis hakkas õues juba uuesti valgeks minema. Samuti tuli meile vastu meie esindaja Merje, kes meil viimased kilomeetrid kõrval jooksis ja ergutas. See aitas väga palju, sest siis otsustas ilm ära keerata ja lõpp tuli tublis horisontaalses jääkülmas vihmas. Aga hakkama saime! Ja lõplik distants tuli umbes 53 kilomeetrit, mis minul isiklikult on täpselt poole rohkem, kui senine pikim jala läbitud distants. Uhke tunne oli küll lõppu jõudes.

Siis kiire varustuse kontroll ja otsustasime kohe kodu poole sõitma hakata. Praamisõidust ei tea ma midagi, magasin terve tee. Plangus relvade puhastamine möödus ka kui unenägu ja siis oligi kodu. Terve pühapäeva magasin maha ja öö veel takkajärgi, aga hämmastav oli see, et esmaspäeval oli tahe uuesti sarnasele võistlusele minna mäekõrgune! Väga ägeda kogemuse sai ja kohe, kui uus võimalus tekib, läheme uuesti!