Alice ja Julius – 125

Nende kohtumispaigaks sai Vana-Kuuste ministeeriumikool Tartumaal Kambja vallas. Kool sai Juliuse jaoks läbi 1909. a, Alice’i jaoks aasta hiljem, sest ta õppis ühe klassi võrra tagapool. Mõlemad jõudsid Tartusse: Alice Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi (ENKS-i) tütarlaste eragümnaasiumi, ehk siis esimesse eestikeelsesse gümnaasiumisse. „See kool oma tolleaegse juhiga eesotsas pani minu maailmavaatele kindla (eestimeelse) aluse“, kirjutab Alice oma mälestusteraamatus. Julius aga Õpetajate Seminari, mis paraku oli tol ajal venekeelne. See viimane aga ei takistanud teda olemast eestimeelne. Juliusest sai 1914. a Kambja köstrikooli õpetaja, kust ta aga I maailmasõja puhkedes 1915. a veebruaris sõjaväeteenistusse võeti. Samal, 1914. aastal suundub Alice Peterburi, et seal kroonugümnaasiumis oma lõpueksamid sooritada, sest eragümnaasiumis seda õigust polnud. Ta viibib seal veel ka 1915. aastal raamatupidamiskursusi võttes. Samal aastal suunatakse ka Julius Peterburi lipnike kooli. Niisiis õppisid noored jälle ühes linnas. Kas nad seal ka kohtusid, on raske öelda. 

Igatahes on noored 1917. aasta lõpus Tartus ja kihlatud. Alice’i korter Turu 11a on kui väike salajane büroo, kus endise Vene väe Eesti ohvitserid kokku saavad ja infot vahetavad. Kommunistid tõstsid pead ka Tartu tagavarapataljonis, kuhu Kuperjanov oli saadetud pärast haavata saamist. Siingi püüti revolutsiooni teha, kuid Saksa okupatsioon oli õhus ja lahvatas Tartus 24. veebruaril 1918. Tänavanurkadele kleebitud päevakäsu kohaselt pidid kõiki endised Vene väes teeninud ohvitserid end Saksa komandantuuris registreerima. Nädala pärast toimuma pidanud laulatus tuli nüüd kähku ära teha, sest ei võinud teada, mis ees ootab. Nii saadigi Kambja kirikuõpetaja pika veenmise peale nõusse, kes noored 26. veebruaril 1918 Kambja kirikumõisas laulatas. Rõõmsad ja õnnelikud – seda nad olid – kuid ees ootas ohtlik põrandaalune töö, Kaitseliidu loomine.

Me kõik teame, et Julius langes Paju lahingus 2. veebruaril 1919, mil täpselt aasta oli jäänud Tartu rahuni. Alice ei abiellunud uuesti.

Kui 7. mail 1925 loodi Tartusse Vabadusristi Vendade malevkonna juurde naisrühm, millest hiljem sai II jaoskond, oli Alice selle asutajate seas. Esinaiseks valiti Ebba Saral, Alice’ist sai jaoskonna juhatuse asemik, järgmisel aastal juhatuse sekretär ja 1932. aastal jaoskonna esinaine kuni lõpuni. 1927. aastani tegutses Tartus kolm eraldi naisrühma malevkondade juures. 1927. aastal 11. märtsil peeti koosolek rühmadevahelise esindajatekogu moodustamiseks ja seda kuupäeva loetakse Naiskodukaitse Tartu ringkonna asutamiseks.

Alice oli tegev ringkonna ja keskjuhatuse tasandil: 1927.-1931. täitis ta ringkonna laekuri ülesandeid, küllap kasutades oma raamatupidaja ametioskusi. 1934.- 1938. aastani täitis abiesinaise ülesandeid ja oli alates 1937. aastast Naiskodukaitse keskjuhatuse liige, algul sekretärina ja hiljem toitlusosakonna vanemana. Alice juhtis 1938. a Tondi Lahingukoolis toitlustajate kursusi, millest võttis osa 147 naist.

Naiskodukaitse kõrval jõudis Alice tegutseda Tartu „Lasteabi“ juhatuses, mis korraldas 200 puudustkannatava lapse toitlustamist, ning mille riietustoimkond tegeles annetuste kogumise ja riiete jagamisega vaesematele peredele. Ta oli ka Tartu Perenaiste Seltsi asutajaid. Samuti kuulus ta Koduse Kasvatuse Instituuti. 

Poliitiliselt oli Alice end määratlenud Jaan Tõnissoni Rahvusliku Keskerakonna liikmena, ta oli ka partei Tartu maakomitee liige ja naissektsiooni esinaine, kuulus 1932. aastal Tartu linnavolikogusse.

Ja nii võiks jätkata. Jälgides Alice Kuperjanovi tegevust võime tõdeda, et ta oli koos paljude teiste tublide naistega Eesti naisliikumise algatajaid ja arendajaid, Eesti riigi ehitajaid. Naiskodukaitse ülesehitamise seisukohalt võib kasutada Helmi Mäelo sõnu: „Nii Tartu ringkonnas kui ka ülemaaliselt aitab selle hiigelorganisatsiooni ülesehitamisele tõhusalt kaasa Alice Kuperjanov, kes oma loomupärase korrektsuse ja korratundega paneb enese ümber maksma need põhimõtted. Ta on teatud mõttes Naiskodukaitse ideoloog, eriti kasvatuslikes ja kõlblistes küsimustes. Tema kõned ja kirjutised Naiskodukaitse töö ja tegevuse kohta saavad mõneski asjas organisatsiooni taotluseks“.

Alice Kuperjanov lasti maha Sosva vangilaagris 17. juulil 1942. Ta olevat „jäänud vahele“ raamatupidamise võltsimisega laos, sest ei kustutanud surnuid toiduarvelt maha, mille tõttu sai ta laost välja anda rohkem toitu ja päästa eesti lapsi näljast. Ta jäi lõpuni endaks.

Alice’i haud on teadmata, Raadi kalmistul Julius Kuperjanovi mälestusmärgi juures on talle mälestustahvel.

22. aprillil 2012 avasime mälestustahvli ka tema viimases elupaigas Tartus Eha 23a ning asetame mõlemasse kohta lilli vähemalt igal mälestuspäeval, aga tihti ka teistel tähtpäevadel.