Alice Kuperjanov 130!

1910–1915 õppis Alice Tartus Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlaste gümnaasiumis. See Peeter Põllu juhitud kool pani kindla aluse Alice rahvuslikule maailmavaatele.  Alice Kuperjanov: „ Siit läksime välja teadmisega, et Eestimaa kuulub eestlastele ja mitte kellelegi teisele.“. See oli aga eragümnaasium, millel ei olnud õigust anda lõputunnistust. Et lõputunnistust saada, sõitis Alice 1915. aastal Petrogradi, kus sooritas lõpueksamid. Esialgu jäigi ta Petrogradi elama, õppides seal veel raamatupidamist ning töötades valitud erialal. Kui Alice Eestisse tagasi tuli, töötas ta siingi raamatupidajana.

Aastatel 1917-1918 sai Alice korterist Tartus, Turu tänaval, rahvuslaste kokkusaamise koht ja salajane büroo. Seal käidi kohtumas ning üksteiselt teateid saamas ja andmas. Ka Julius Kuperjanov oli seal väga sage külaline. Ühiste tegevuste läbi süvenes mõlema noore inimese sõprus armastuseks. Nad laulatati 26. veebruaril 1918. aastal Kambja kirikumõisas. Laulatus viidi läbi plaanipärasest  varem, et juhul kui Julius oleks arreteeritud, saaks Alice kui abikaasa lihtsamini temast teateid. Pulmapidu peeti nädal hiljem nagu oli plaanitud aga pulmast puudus peigmees, kes pidi ennast Saksa okupatsioonivägede eest varjama.

Eestimeelsed tagavarapataljoni mehed alustasid Kuperjanoviga koos vastuluure tegevust. Alice lõi selles tegevuses hoolega kaasa, tema ülesandeks oli paberite peitmine ning edasi toimetamine. Novembri alguses 1918. hakkasid sakslased lahkuma, aga kohe olid peale tulemas bolševike väed. 19. detsembriks oli selge, et Tartut punaste vastu hoida ei suudeta ning koos oma mehega lahkus rindele ka Alice. Mehega rindel kaasas käies kasvatas ta oma iseloomu - õppis mitte uudishimutsema ning argust ja hirmu mitte välja näitama. Alice Kuperjanov: „Hea on, kui inimene võib kellessegi nii uskuda, nagu mina uskusin oma mehesse.“ Paraku jäi nende kooselu lühikeseks – vaid 24. aastasena langes Julius Kuperjanov Paju lahingus.

Noorele lesele andis jõudu tegutsemine. 1919–1923 õppis Alice Tartu kõrgemas muusikakoolis laulmist ja töötas samal ajal asjaajajana Punase Risti Tartu komitees. Alice tegutses ka pedagoogina – 1921 oli ENKS Tütarlaste gümnaasiumi õpetaja.

1925. aastal, kui Tartus asutati Naiskodukaitse II jaoskond, oli Alice selle aktiivne organiseerija. Naiskodukaitse Tartu ringkonnakogu I koosolekul 2. detsembril 1927 valiti juhatuse esinaiseks Ebba Saral ja teiste hulgas juhatuse liikmeks ja laekuriks Alice Kuperjanov. Aktiivse tegevuse eest autasustati teda mitmete autasudega, sealhulgas Kotkaristiga. 1937. aastal valiti Alice Naiskodukaitse keskjuhatusse sekretäriks. Samuti oli ta ka toitlusvanemaks. Naiskodukaitse kõrval jõudis Alice tegutseda ka Tartu Lasteabi juhatuses ja olla Tartu Perenaisteseltsi asutajaid.

Eesti okupeerimisel Nõukogude Liidu poolt sattus ka Alice Kuperjanov NKVD vaatevälja.  Ta arreteeriti 14. juulil 1941 hommikul kell pool neli oma kodus. Teda süüdistati kuulumises „ kontrrevolutsioonilisse“ Kaitseliidu organisatsiooni aastatel 1925-1940 ning selles, et ta oli 1918. - 1919. aastal Punaarmeega võidelnud „valgepartisanisalga komandöri“ naine. Ülekuulamisel ei tunnistanud ta ennast milleski süüdi. Erinõupidamise otsus kõlas: „Maha lasta! Vara konfiskeerida!“. Alice hukati vangilaagris 17. juulil 1942.a.

Väga oluline on vaadelda Alice tegevust just tollase ajastu kontekstis. Praegu ei pane naisest president või peaminister enam kedagi imestama ning sõjas üksust juhtiv või eesliinil võitlevat naist võetakse normaalsusena. Siis oli naisel palju keerulisem poliitiliselt ja ühiskondlikult nähtaval olla. See nõudis pealehakkamist, sihikindlust ja tihti ka õnne. Näiteks aastatel 1920. -1940. kuulusid Riigikokku vaid mõned üksikud naised ning Anna Vares pidi Vabadussõjas selleks, et eesliinil sõdida, esinema hoopis mehena. Alice elas ajastul, mis vajas erakordset vaprust ning jõudu, et kiiresti kohaneda ja saatuselöökidega toime tulla. Vaieldamatult oli ta julge naine, kes täitis oma kohust väärikalt, täieliku pühendumuse ja armastusega. Tema pühendumine eestlusele ja Eesti vabadusele on ka tänases päevas meile suureks eeskujuks!

Alice Kuperjanov: „Mälestused on need, mis kannavad meid rahvana üle aegade hämaruse meie esivanemate ajaloolistele võitlusväljadele, meie kaugete aegade kangelaskujude juurde.  Ehkki kangelasi varjab teatav unustuseloor, püsivad nad elavad, kuni neist on alles kasvõi vähene protsent mälestusi.“

Kasutatud materjalid:

• Alice Kuperjanov " Julius Kuperjanovi kaaslasena Saksa okupatsioonist Paju lahinguni"
• Postimees: Heili Reinart-100. aastat Kuperjanovi surmast. Alice Kuperjanov ärgitas Eesti naisi vabaduse eest võitlema ka rauduskäsi.
• Üldiseks taustaks ka Mari Raamoti mälestuset raamat.