2. samm

Õnnetuse korral on abiandja tegevuse aluseks nn päästeahela lülid, mida võib kirjeldada kui tegutsemise järjekorda õnnetuse korral ning millest igaüks sisaldab kindlaid tegutsemisjuhiseid.

Esmaabi on seega üks osa päästeahelast, mille kõik lülid on: 

A Olukorra hindamine ja ohutuse tagamine sündmuskohal

B Päästmine otsesest ohust 

C Kannatanu seisundi hindamine 

D 112 – abikutse

E Elupäästev esmaabi

F Jätkuv esmaabi

G Edasine professionaalne meditsiiniline esmaabi (kiirabi jne)

A Olukorra hindamine ja ohutuse tagamine sündmuskohal

Hinda olukorda: mis on juhtunud? Küsi endalt: kas midagi ohustab mind või minu kaaslasi?

Taga esmajärjekorras enda ja teiste abistajate ohutus, muidu võib tekkida kannatanuid juurde! Vajadusel tähista või piira sündmuskoht lisaõnnetuste vältimiseks. Hinda, milliseid abivahendeid on võimalik kohapeal kasutada. Hinda, kas ja millist abi on vaja kutsuda: kiirabi, päästeamet, politsei?

Põhilised ohuallikad ja tegurid

Liiklusõnnetused – süttimisoht, lisaõnnetuse oht

Tähista sündmuskoht enne ja pärast avariid (kolmnurgad, stopptuled vms). Autoavarii korral lülita võimalusel välja auto süüde ja ole ettevaatlik avamata turvapatjade suhtes – need võivad avaneda hilinemisega, vigastades abiandjat ja/või autos viibivat kannatanut.

Elektriõnnetused 

Elektriseade, mille küljes on kannatanu, tuleb välja lülitada; kasuta kuivi riideid ja esemeid, mis ei juhi elektrit, kannatanu eemaldamiseks vooluringist või lülita elekter välja.

Kemikaalid, gaas, suits, ving, mürgised aurud 

Ära liigu ohtlikku alasse, eriti kui sa ei tea, mis kemikaaliga on tegemist; jälgi tuule suunda ja võimalusel kata oma suu ja nina, isikukaitsevahendite olemasolul kasuta neid.

Kannatanust tulenev oht – näiteks võimalik vägivaldne käitumine, uppuja klammerdumine, nakkusoht

Lähene kannatanule alati ettevaatlikult ja võimalusel pea poolt, väldi võõra vere ja sekreetide sattumist oma limaskestadele, verega kokku puutudes pese käed pärast abistamist esimesel võimalusel rohke vee ja seebiga.

B Päästmine otsesest ohust

Päästmise eesmärgiks on kannatanu eemaldamine otsesest ohust, olgu selleks siis uppumine, autoavarii vms. Hinda alati oma oskusi ja võimeid võimalikult objektiivselt, seades esikohale enda ja kõrvalviibijate ohutuse, vastasel korral on päästjatel ja kiirabil tööd rohkem.

Liiguta kannatanut ainult siis, kui teda on vaja päästa otsesest ohust või kui liigutamine on vajalik elupäästva esmaabi andmiseks!

C Kannatanu seisundi hindamine 

Algab juba kannatanule lähenedes:

• kas kannatanu liigutab? (kui jah, siis järelikult hingab …)
• kas ta on ebaloomulikus asendis? 
• milline on kannatanu näovärv? 
• kas on näha palju verd? 

Jõudes kannatanuni, kes kaugelt ei näita elumärke, on kõige olulisem koheselt kontrollida, kas tal on suuri väliseid verejookse, ning tema elutähtsaid funktsioone: teadvust ja hingamist.

Verejooksude kontroll

Eluohtlikke suuri väliseid verejookse esineb tavasituatsioonides väga harva, seega kui ei ole näha suurt vereloiku kannatanu kõrval ega nähtavat tugevat verevoolu, siis liigu edasi teadvuse kontrolli juurde. Kahtluse korral kontrolli kannatanu üle ettevaatlikult kombates.

Teadvuse uurimine

Alusta alati teadvuse kontrollist – kui kannatanu reageerib kasvõi valule, siis järelikult ta ka hingab. Kontrolli eesmärk on tuvastada, kas inimest on võimalik n.-ö üles äratada või mitte.

• Kõneta kannatanut valju häälega. Kui ta vastab küsimustele ja avab silmad – teadvusel!
• Kui kannatanu kõnetamisele ei reageeri, siis raputa teda õlgadest.
• Kui ta ei reageeri raputamisele, siis kontrolli kannatanu valureaktsiooni ehk tekita talle valu näpistamisega või valupunktide stimuleerimisega. Valureaktsiooni kontrolli kindlasti alles pärast kõnetamist ja raputamist! 

Teadvusel loeme kannatanu olevat siis, kui ta suudab hoida silmi avatuna ning vastata kõnega. Kõik muu, näiteks tahtmatud liigutused ärrituse (tavaliselt valu) peale, ebamäärased häälitsused või vaid korraks silmade avamine, vihjab teadvusehäirele ning päris teadvusel olevaks me kannatanut lugeda ei saa!

Hingamise uurimine

Hingamise kohta saad infot juba kannatanule lähenedes ja teadvust kontrollides.

• Kuula, kas ta hingab.
• Vaata, kas kannatanu rindkere liigub. 
  Juhul, kui riided takistavad rindkere jälgimist (näiteks talvejope), siis pärast teadvusetuse tuvastamist võid proovida ka käega katsuda, asetades käe riiete all rinnakorvist madalamale ülakõhule või rinnakorvi peale.
• Katsu käega, kas suust-ninast tuleb hingeõhku.
• Vaata kannatanu näovärvi – ebaloomulikult valge või sinakas-lillakas toon vihjab õhupuudusele.

Kui rindkere liikumist ei näe ega tunne, hingamist ei kuule ja hingeõhu liikumist ei tunne, siis kannatanu ei hinga normaalselt.

Arvesta, et täiskasvanu hingab rahulikus olekus umbes 12–18 korda minutis, ent ära hinda hingamise olemasolu kauem kui 10 sekundi jooksul, et vältida liigset hilinemist elustamisvõtete alustamisega.

Vereringe uurimine

Hinda šokitunnuste olemasolu: tugev kahvatus, külm higi, väga halb enesetunne, sinakus huulte/nina ümbruses. Hinda ka kannatanu näovärvi üldiselt: tugev kahvatus või sinakus vihjab vereringe- või hingamishäirele.

Üldreeglina pole esmaabiandjal mõistlik pulssi hinnata, sest ilma pikaajalise treeninguta on seda raske adekvaatselt teha. 

D Hädaabikutse

112 kutse kiire ja korrektne edastamine esimesel võimalusel, kui infot on piisavat, tagab meditsiinilise abi kiire saabumise.

Kõne korrektne edastamine: 

MIS juhtus? – kannatanu seisundit puudutav olulisim info kõigepealt (elutähtsad funktsioonid hindamise tulemusel);

KUS juhtus? 

Eelkõige kuula päästekorraldaja juhiseid ja vasta tema küsimustele.

Artikkel ilmus esialgselt ajakirjas Kaitse Kodu!